„Magnolia” (1999, USA, New Line Cinema). Režissöör ja stsenarist Paul Thomas Anderson, operaator Robert Elswit, produtsendid Paul Thomas Anderson, JoAnne Sellar, Dylan Tichenor ja Michael De Luca, muusika Aimee Mann ja Jon Brion, osades Philip Seymour Hoffman, Tom Cruise, Julianne Moore, William H. Macy, John C. Reilly, Jason Robards, Philip Baker Hall jt. 188 min.
Surnud lootused ja kustunud unistused – „Magnoolia” jutustab loo üksikutest armastust otsivatest inimestest, kelle teed ristuvad tänu saatuse malemängule. Pingsat lugu etendavad lootusetult haige teleprodutsent (Jason Robards), tema abikaasa (Julianne Moore), naistevallutajast poeg (Tom Cruise), saatejuht (Philip Baker Hall), noor imelaps (Jeremy Blackman), kunagine imelaps (William H. Macy) ning palju teisigi kujusid, kelle teed kõige kummalisemate juhuste tahtel ristuvad.
Linateose üks paeluvamaid karaktereid on produtsendi poeg – naistealistajast motivatsioonikõneleja. Raamatu „Seduce and Destroy” autorina õpetab ta üksikutele meestele oma kunsti, korraldades väljendusrikkaid show’sid. Sarnaste soolapuhujate roll on omandanud püsiva koha Andersoni loomingus. Paralleele saab tõmmata kirikuisaga filmist „There Will Be Blood” (2007), kes laskub veelgi ekspressiivsemasse tämbrisse, ja professoriga režissööri viimasest linateosest „The Master” (2012). Köitvaks tegelaseks osutub ka noor telemängust osa võttev imelaps, kes astub täiskasvanute repressioonidest ajendatuna saatusele vastu. Nooruk esitab filosoofilisi küsimusi, mis painavad nii mängu publikut kui filmi vaatajat. Äramärkimist on väärt ka William H. Macy etteaste – särav hoolimata tema kalduvusest mängida elus läbipõrunud meeste rolle.
„Magnoolias” põimuvad religioossed alltekstid ja saatuse keerdkäigud, mis on vürtsitatud tihtipeale musta huumoriga. Juba filmi toimumispaik Los Angeles, inglite linn, annab ainest mitmekülgsele tõlgendusele. Telemängu produtsendi trofeenaine käib, mehe testament põues, juristist juristini, pihtides neile oma elus tehtud vigu ja eksimusi. Lisaks mõjub raamat „Seduce and Destroy” kui pühakiri kiimas meestele ja piibellik motiiv filmi lõpus lunastusena, mis vastab tegelaste palvetele ning aitab neil lõpetada oma ettevõtmised.
Nii kõnealust filmi kui ka Andersoni teost „Boogie Nights” (1997) iseloomustavad paralleelmontaaž ning lainurksed interjöörikaadrid. Peaaegu kogu „Magnoolia” tegevustik leiab aset siseruumides toalampide valgusel, väljendades tegelaste endassetõmbumist ning puurisurutust. Sissesuumivad kaadrid piiluvad inimeste hingesügavustesse.
Režissööri iseloomustab ka vaba eksperimenteerimine muusikaga. Filmi esimeses pooles teeb ta ühe huvitava vihje: kõlab Richard Straussi sümfooniline poeem „Nõnda kõneles Zarathustra”, pimedusest kerkib käed taeva poole tõstnud Tom Cruise, keda saadavad publiku huilged, mis meenutavad ahvide kisa, kõrvutades naistevallutajat Nietzsche üliinimesega, viidates samaaegselt Stanley Kubricku „2001: kosmoseodüsseiale” (1968). Anderson on tõdenud, et ta on õppinud muusika kasutamise osas palju just Kubrickult. Linateosele lõi originaalmuusika Aimee Mann, kes kandideeris looga „Save Me” Academy Awardile ja Grammyle. Manni muusika seob filmi tervikuks, väljendades teosele omaseid ideid helikeeles.
„Magnoolia” on pingeline elamus saatuse keerdkäikudest, mis väärib iga nõudlikuma filmigurmaani tähelepanu.
Vaata Katusekino kava siit.
