Kuidagi on juhtunud nii, et ühel väikesel erandlikul inimrühmal on järjest suurem kontroll meie elude üle. Nende fantaasiatest kantuna ja tõhususe lipukirja all suunatakse demokraatiat, vabadust ja inimlikkust üha kitsamasse tehisvoolusängi. Kuidas näeb välja vastupanu AI-hullude maailmas?
Tehisintellekt on vahend, mis võimaldab tsentraliseeritud tehnoloogia abiga suunata üha suuremat hulka infot, süsteeme ja inimesi. Selle potentsiaali realiseerimine – juba eksisteerivaid võimuasümmeetriaid võimendades – tähendab ühes või teises mõttes autoritaarseid režiime.
Ent autoritaarne režiim ei alga tingimata riigi- või ettevõttejuhi kabinetist. Tuleb tõdeda, et inimest soovivad suruda masinavärgi mutrikese rolli need, kes juba nii ehk naa näevad kõiki teisi endast vähem väärtuslike ja enese teenistuses toimetavate robotitena. Ettevõte, ülemus ja poiss-sõber, kes eelistaksid vahetada sind välja mõne tehisliku olemi vastu, juba suudavadki näha sind vaid ülemäära vigase masinana, märgib Sarah Lyons. See on pigem reegel kui erand, et meie juhid unustavad oma juhtimispuldist normaalse inimese jaoks liiga suurt pilti vahtides, mida tähendab olla tavaline inimene. Halvemal juhul iseloomustab neid see, mida Aro Velmet nimetab eliiti ühendava liimina toimivaks karistamatuse tundeks – arusaam, et neile kehtivad teised reeglid kui ülejäänud ühiskonnale. Paneb imestama, kui vähe tavalisi inimesi küsib endalt, miks me peame kinkima väikesele erandlikule inimrühmale mängimiseks üha suuremaid asju. Kellelegi ei tohiks anda õigust osta The Washington Posti või isegi Twitterit, et see mänguasi omanikuna vastutustundetult katki teha.
Vastutusest ei tohiks asja omanik ja haldaja kõrvale puigelda ka seal, kus ERR valib võrdõigusvoliniku sõnavõtust pealkirjaks väite, et diskrimineerimine pole ainult inimeste rida. Ikka inimene on see, kes otsustab juurutada süsteemi, teeb selle valmis, testib ja laseb käiku. Ning neil süsteemidel avalduvad nende taga olevate inimeste või inimgruppide omadused. Sealhulgas miks mitte näiteks võimuiha ja võõraviha, mida on masinavärkidega kaasas käiva tõhususejahi soustis kerge ka ratsionaalseks kaalutlemiseks pakendada. Ehkki selle ausam nimetus oleks ilmselt „fašism”. Nii mõtiskleb füüsikust tehnoloogiafilosoof Dan McQuillan raamatus „Resisting AI”. AI-hullude maailmas on oluline säilitada inimlikkust, ütleb ta veel. See tähendab tähelepanu pööramist sellele, kuidas tagada, et AI fašismi ei õhutaks.
AI CV
Nagu udusse eksinud Puhh ja Notsu pidid ootama Jänese eemaldumist, et vaiksema ja just neile olulise sõnumiga häälekest kuulda, on praegu vaja eraldi otsida vaiksemaid paiku, kus tehisintellekti juurutamises kasu nägevate tüüpide jutt kogu muud linnulaulu ja koduste meepurkide sosinat ei summutaks. Tehisintellekt on aktseleratsionismi õpikunäide, mille puhul on viidud viimase piirini idee, et peaksime kihutama üha kiiremini ja kaugemale ning kogu masinavärgi kruvid peaksid olema keeratud napilt ülekuumenemiseelse vindini, et hea õnne korral meid järgmisest ajastust eraldavast barjäärist toksilise maskuliinsuse jõul, planeedi ressursse kiirendatult põletades ja inimeste tahet jonnivalt jalgade alla trampides justkui läbi murda.
Masside jaoks ei ole AI mitte võimekuse, vaid alistumise müümine, sest see asendab su otsustusvõime, intuitsiooni ja eelistused.
AI vajalikkust põhjendatakse mõne inimliku nähtuse n-ö mitteskaleerumisega (nagu õpetaja- ja arstiamet, mille toimivaks tuumaks ongi mitteskaleeruv isiklik suhe). Selle asemel et uurida, mis on valesti, et meil pole piisavalt õpetajaid ja arste, või et küsida, miks neid üleüldse nii palju vaja on, näib lahenduseks olevat lõpmatult lahjenev simulatsioon, mille piisavust saab uskuda vaid see, kes kas isegi ei oska paremat soovida või siis ei pea enamikku teisi selle vääriliseks. Masside jaoks ei ole AI mitte võimekuse, vaid alistumise müümine, sest see asendab su otsustusvõime, intuitsiooni ja eelistused. Sageli on selle juurutajad vajunud oma valikute tulemusel sügavale sinna, kus päevavalgus enam nende tegevuste peale ei paista. Küsimus on, kelle küljes see kehaosa on – nende endi või sinu ja minu?
Kes kiirendavad AI-spurti?
Me elame üksteise otsa kuhjatud kriisidest räsitud maailmas, mis inspireerib otsustajaid rakendama meeleheitlikke meetmeid olukorra kontrolli alla saamiseks. Kanname ikka veel ülemöödunud kümnendi finantskriisi, COVIDi, kliimakriisi, uute ja vanade sõdade taaka. Sellest hoolimata on vaja hoida üha napimate ressursside foonil asju toimimas. Mis juhtub, kui tulla selle supikausi kallale spetsiifiliste – ehkki suures plaanis valideerimata ja heal usul, riskijulgusel ja meeleheitel põhinevate – võimekustega lusikaga, mida pakub AI?
Näiteks võime nii toimetades saada Eesti uuendatud digiühiskonna arengukava, mis on tiine AI-eesmärkidest. See, et valik on meeleheitlik, kajastub nii peaministri kui ka riigikogu liikmete sõnavõttudes. Üldise reeglina tuleks siiski meeles pidada, et kui mingi trend või tehnoloogia on väidetavalt vääramatu ja argumenteeritakse, et „ilma enam kuidagi ei saa”, on selle valju lärmi põhieesmärk reeglina tagada, et keegi ei märkaks, et ega ikka ei ole küll vääramatu ja tegelikult saab päris hästi ka ilma hakkama.
Valju lärmi saab teha näiteks niigi häälekaid kodanikke võimendades. Kui rajatakse „riiklikult juhitud rahvusvaheliste ekspertide ja ettevõtjatega koostöös arendatav algatus, mille eesmärk on tehisintellekti süsteemse rakendamise läbi kasvatada Eesti inimeste töö väärtust ja majandust”, ehk Eesti.ai, tekib kiuslik küsimus, kus on samasugust avalikku rahalist tuge saav mitte-ettevõtjatest koosnev inimlike väärtuste nõukogu projektidele, mille eesmärk on lihtsustada asju nii, et neile ei pea lisama uut tehnoloogiakihti. Kus on projektid, mis uuriksid juba töösse lükatud projektide riske ja põhjuseid, miks neid ei peaks ellu viima?
Kui riigi juhtimisel ei ole senised lahendused hästi töötanud, siis miks on alust arvata, et uuem, keerukam tehnoloogiakiht seda suudab?
Kus on tehnoloogiavabade lahenduste otsingud ühiskonda painavatele juurprobleemidele, mitte sümptomaatikale? Sest kui riigi juhtimisel ei ole senised lahendused hästi töötanud, siis miks on alust arvata, et uuem, keerukam tehnoloogiakiht seda suudab?
Kus on julgus küsida ka nende ühiskonnaliikmete arvamust, kes võib-olla ei soovi selliseid algatusi? Vaevalt, et nende ängi leevendab 50-sekundiline Facebooki video, milles AI-ettevõtja aitab peaministril promptida Claude’i riiki juhtima, mis kohalviibijate arvates tundub olevat äraütlemata lõbus ja lahe idee. Ettevaatlikuks võiks selline mängulust teha need rahvastiku osad, kelle elujärge puudutavaid otsuseid sel moel vaibkooditakse.
Olgem ausad, paljude edukate „rahvusvaheliste ettevõtjate” arusaama ühiskonna tõhusast ja väärtuspõhisest toimimisest iseloomustab mh ärimudel, milles (1) oma ladustatud inventariga koloniseeritud avaliku ruumi kasutamist kujundatakse (2) norme muutes aktiivselt ümber, näidates kabanossi kohaletoimetamiseks sõidukit kõnniteel parkivat kullerit elutähtsa operatiivtöötajana, ehkki (3) tegelikult on pigem tegemist õigusteta platvormiorjaga, (4) kelle töötasu optimeerib ettevõte turul domineerimise ja aktsionäri vara väärtuse maksimeerimise nimel, et (5) sellelt teenitud kasumi ümberjagamisega hiljem veel teistkordseltki heategevuse sildi all oligarhlikult võimutseda. Ahjaa, kas mainisin samaaegset klientide käitumise erapolitseina jälgimist ja karistamist, mille kõrvalt leiab aega ka selgitustööks, et ehkki näiteks haridusvaldkonnas räägitakse sageli rahast, pole seal eelarve suurendamisest mingit tolku, kui seda ei tehta andmepõhiselt? Kas võiksime hääletada rahvana vähemalt selle üle, kas ikka soovime just selliste põhimõtete ja ühiskonnas toimimise arusaamade alusel toimetavaid inimesi formaalselt valitud rahvaesindajate asemel oma riigi toimimiseks häid lahendusi kujundama?
AI demokraatia asemel
Eesti.ai algatusest kumab läbi Eesti oma tubli väike DOGE-moment. See lühend aitab meenutada aastatagust aega, kui analoogsel eesmärgil, ent professionaalse maadluse lipuriigile omaselt uhkema aplombiga ässitati USA riigiametite ja andmekogude kallale Elon Musk oma noortest täiskasvanutest ja alaealistest koosneva arvutiklubiga. Eryk Salvaggio juhtis toona tähelepanu toimuva poliitilise riigipöörde tunnusjoontele, mille tuumaks näis kogu otsese kurja kõrval olevat produktiivsusmüüdil põhinev arusaam, et bürokraatia eesmärk on lihtsalt see, mida see toodab – teenused, informatsioon ja haldus. Ning et selle eesmärgi saab täielikult lahutada protsessidest, mille toel demokraatia neid eesmärke saavutada püüab – arutelud, kaalutlemine, konsensusele jõudmine. Seeläbi ei hakka AI asendama mitte bürokraatiat, vaid demokraatiat ja üleüldist poliitilist protsessi. On see miski, mille järele õhkajaid leidub ka Eestis?
On väga selge, et oleme parema maailma ehitamise mõttes kehvas positsioonis, kuna üksikisikute, inimestena oleme minetanud agentsuse ja arusaamise, mida ühiselt tegutsemine üleüldse tähendab.
Struktuurselt rakendatud AI-vägivald avaldub seal, kus struktuurid teevad inimestele liiga, piirates nende põhivajaduste katmist. Seal, kus AI-süsteemid loovad hapraid tööturge ega lase teatud tüüpi inimestel laenu võtta, toetusi või arstiabi saada, tööd leida jne. Või – eelnevaga otseselt või kaudselt seotult – otsustavad, kes võib elada, kes peab surema. Ennustustel ja tõenäosusel põhinevad AI-süsteemid õhutavad rahvastiku järjestamist. Kui aga järjestad, tekivad eelistused. Kellel AI kujundatud maailmas suurema tõenäosusega surra lastakse? Igatahes mitte privilegeeritutel! Ent koroonaajastu lastena teadsime seda juba ennegi, eks ole?
AI kohta võib kasutada kameruni filosoofi Achille Mbembe juurutatud „nekropoliitilise tehnoloogia” mõistet, mis tähistab tehnoloogiat, mille tõttu inimesed ühel või teisel moel hukka saavad. Mbembe käsitleb nekropoliitika esmase ajendina rassismi, ent sisuliselt võib see laieneda mis tahes rahvastikurühmale, kelle elude tajutud väärtust võimulolijad süsteemselt kahandavad (huupi valitud leebe näide: valitsuse juures ei tegutse kultuuritegijate AI-nõukogu).
AI-rasketööstuskompleks ja inimlik vastuhakk
Selles valguses tõdeb Dan McQuillan, et AI on mastaapne tööstusprojekt, sarnane moodsa sõjaga, mida iseloomustavad masstoodetud eriotstarbelised sõjamasinad ning triljonitesse dollaritesse ulatuv teadus-arendustegevus. Keeruline öeldagi, kas AI on osa moodsast sõjast või moodne sõda üks AI eelduseid, aga selge on see, et tegemist pole inimliku projektiga, ükskõik kuidas seda ka ei pakendata, sest AI vaatenurgast on kogu inimkond vaid masina toormaterjal.
AI on saanud selle tööstusprojekti nimel eristaatuse, mille tuules igasugustest piirangutest ja kohalikest kogukondadest imeväel mööda minnakse. See põhjustab praegu Ameerika Ühendriikides ja mujal meilegi tuttavat tselluloosivabriku efekti, kus ühiseid ressursse õgiva, kogukondade veevarusid kurnava ja energia hinda kergitava tehnoloogiakoljati tõrjumise nimel enda ja teiste inimlikkus avastatakse. Selle käigus avardub arusaamine sellestki, kuidas andmekeskused on osa laiemast inimpõlglikust valikute komplektist, mille näited on Amazoni ladudes ja platvormidel toimuv töötajate algoritmiline ekspluateerimine, AI-põhised immigratsioonimeetmed ja relvasüsteemid jne. AI infrastruktuur teeb vältimatuks küsimuse, kui kaua veel ja mille nimel me lubame inimest ja kogukondasid kahjustada?
Keeruline öeldagi, kas AI on osa moodsast sõjast või moodne sõda üks AI eelduseid, aga selge on see, et tegemist pole inimliku projektiga, ükskõik kuidas seda ka ei pakendata.
AI ja selle rakendamine on poliitiline, nii et see vajab poliitilist vastust, n-ö tasakaalustavat jõudu. See peab olema jõulisem kui senised eetikakomiteed ja igasugune muu sõrmevibutamine, mida suured AI-ettevõtted on õppinud iseenda „kasvatamiseks” imiteerima. See peab olema miski, millel on iseseisev, vähemalt mingil määral nende ettevõtete business as usual toimimisloogikat lõhkuv jõud. Andmekeskuste vohamise pidurdamine mõjutab kahtlemata AI levikut. See oleks ka vastuhakk üleüldisele lõputu kasvu ideoloogiale, milles tasaarengu (ingl degrowth) valdkondlikuks vasteks saab McQuillani käsitluses miski, mille nimi võiks eestikeelses mitmetähenduslikkuses olla „tasaarvutus” (ingl decomputing). „Tasaarvutus” tähendaks prioriteetide praegusega võrreldes inimlikku ümberjärjestamist, nii et kõige ees oleks inimene (mitte nt ettevõtte aktsionärid, kes inimestele vajalikke asju väidavad pakkuvat), ühiskonna arvutuslik korraldamine oleks järjekorras alati viimane valik ja AI rakendamist prioriteetide nimekirjas ülepea polekski.
Tehnoloogiliselt toetatud inimene
Vajame aktiivset isiklikul rohujuuretasandil läbi tunnetatud poliitilist motivatsiooni, inimlikkuse vajadusest tõusvat tungi mitte olla algoritmide ja nende omanike juhitud.
Kellel oleks töö ja pere kõrvalt ressurssi aktiivse kodanikuna poliitiliselt tegutsemiseks, võib siinkohal igaüks küsida. On põhjust uskuda, et struktuursete muutuste surve teeb selle prioriteedi vältimatuks. See, mida oleme siiani süsteemi kohutavuse tasakaalustamiseks näinud-teinud, seisneb ülalt alla reguleerimiskatsetes. Need kipuvad jääma hambutuks, kui inimene on passiivne kaitsealune liik. On väga selge, et oleme parema maailma ehitamise mõttes kehvas positsioonis, kuna üksikisikute, inimestena oleme minetanud agentsuse ja arusaamise, mida ühiselt tegutsemine üleüldse tähendab. Ent olen kuulnud, et soovitakse julgustust, et ka inimesel ja inimlikkusel on lootust.
Vajame aktiivset isiklikul rohujuuretasandil läbi tunnetatud poliitilist motivatsiooni, inimlikkuse vajadusest tõusvat tungi mitte olla algoritmide ja nende omanike juhitud.
Millega asendada praegust tehnoloogilise ülemineku perioodi iseloomustav poliitiline ignorants, tehnoutopism ja skeptikute jutt tehnofeodalismist? Mis kammitseks tehnoloogiahiidude kontrolli- ja kasumiiha ning kaitseks töötajate ja inimeste (keda tuntakse „kasutajate” või „andmesubjektidena”) õiguseid ilma ülereguleerimiseta? Kõigi nende küsimuste vastuseks on isereguleeriv, võrdse poolena autonoomne, vastutav inimene. Muu hulgas inimene, kes on tehnoloogiliselt toetatud, s.t tehnoloogiline võimendus on ühiskonnas võrdselt jaotunud, näiteks on inimesel võimalus ja oskused osaleda tehnoloogia abiga võrdse poolena lepingutes, mille tingimusi surub praegu peale tugevam pool. Samuti on vaja, et inimesel oleks võimekust ja motivatsiooni hallata oma andmeid, mida tehisintellekt kasutada võiks.
AI pole ainukene valik
Oleme aasta kaugusel parlamendivalimistest, s.t on aeg hakata teiste pakiliste teemade kõrval jälgima, missugusena erakonnad tehisintellekti, selle võimalusi ja ohtusid kujutavad, millist tulevikku kodumaale tolle tehnoloogiaga või sellest vabana prognoosivad ning mida nende väljavaadete nimel teha plaanivad.
Millist tulevikku ennustatakse inimesele – kas masina ees, selle taga või lootusetult sees? Jah, oleme tilluke riik, aga loogika peaks olema samasugune nagu olukorras, kus meie naaber kallab Eesti-suuruse ala naftaga üle ja paneb kümneks aastaks põlema – meil on ikkagi mõistlik oma looduskaitsealasid hoida. Samamoodi nagu meil on mõistlik mõista ja hoida inimlikkust. Kasvõi sellepärast, et kui niikuinii maailm otsa lõpeb, siis parem on astuda sellele vastu inimese kui masinana. Minu meelest.
Peame pidevalt küsima, mis on tehniliselt ja sotsiaalselt võimalik. Meil on võimekus asju organiseerida ja võimekus üksteisest hoolida. Me ei vaja narratiivi, et AI on see, mis meid päästab. Inimesed suudavad end ise päästa. Oleme loomu poolest sotsiaalne, altruistlik, demokraatlik ning intuitiivselt domineerimisvastane liik. „Inimene on imeline,” ütleb vist ainsa suure institutsioonina inimlikkust masinast ausalt ikka veel ettepoole paigutava paavsti vastne entsüklika. Hoidkem seda.
Tanel Mällo on luuletaja ja Cybernetica ASi teadur.
