Isetegemisest võib saada sund, mis paneb näpud sügelema ega lase öösiti magada. Tegemist on harvaesineva sõltuvushäirega, mis mõjutab isetegija lähedasi ja mõjub tarbimisvaimustuses ühiskonnas jätkuvalt šokeerivalt. Üks sõltuvuse küüsi langenud isetegija annab aru. 

Mis selles isetegemises nii erilist on, et see eraldi lugu väärima peaks, mõtlesin pärast artiklipakkumise saamist. Seejärel meenusid need korrad, kui mult on küsitud: „Miks sa seda ise teed, mitte ei osta / telli / lase mõnel masinal teha?” Selle peale tekib mul omakorda alati hämming, sest minu arust tuleks hoopis küsida: „Miks mitte ise teha?”

Nendest arusaamatustest järeldub seega, et ilmselgelt pole isetegemise väärtus kõigile ilmselge, nii et püüan anda vastuse sellele õnnetule miks-küsimusele. Saavad minusugused edaspidi küsijatele artikli(lingi) pihku pista ja võidetud aega järgmisele projektile kulutada.

Sisemine surve või eskapism?

End kõrvalt jälgides täheldasin, et kõiksugu „kõrvalised” tegevused saavad suurema hoo just pingelisematel perioodidel, raskem aeg töö- või koolielus on meie majapidamise edenemist kindlasti hoogustanud. Vaimse tervise jaoks ka vajalik, kui on võimalik raskel hetkel peas ketravad mõtted pausile panna ja muule keskenduda. Siiamaani on meeles see üks kord, kui EKA maalikursusel ühte plätserdusse nii sügavale sukeldusin, et tõsimeeli ei pannud tähelegi, kuidas paar tundi möödus. Kui kästi pintslid käest panna, oleks justkui unest ärganud – pingelisele keskendumisele vaatamata oli väga värske tunne, sain toonased mured paariks tunniks unustada.

Kusjuures, maastikukujundus, puutöö, kivitöö või muu tegevus pole siiski puhtakujuline prokrastineerimine, eriti just monotoonsema toimetamise (kaevamine, kärutamine, keldrikünka kuhjamine) juures turgatab nii mõnigi ärksam mõte, tekivad seosed uuringu jaoks loetud teooriate ja enda kogutud andmete vahel. Nii et doktorantuur õhutab muid tegevusi, muud tegevused toetavad doktorantuuri.

Mäng ja trenn

Ilmselgelt on suur osa isetegemisest tegemisrõõm, materjalide ja vormidega mängimine, katsetamine. Kõrgem olend olgu tänatud, et lapsepõlv on läbi ja saan viimaks ometi segamatult mängida, keegi ei käsi õhtul tuppa tulla. Kaasa küll vahel nahutab, aga pigem muiates.

Miks peaks keegi maksma rasket raha treeningklubi liikmesuse eest, kui selle asemel saaks majaesist koristada, hoovi niita või muude argitöödega endale koormust anda?

Samuti on see trenn, olgu tegemist mainitud vaevalise kiviveeretamise või kortermaja eest lume koristamisega. Miks peaks keegi maksma rasket raha treeningklubi liikmesuse eest, sõitma treeningsaali, jooksma seal lindil ning kiskuma kangi, kui selle asemel saaks majaesist koristada, hoovi niita või muude argitöödega endale koormust anda ja kaaskodanike elu paremaks teha? Ei, loomulikult, tavatööd kõiki trenniliike ei asenda, aga mõne liigutuse võiks siiski ise teha, selle asemel et (treenitud) käed rüpes istuda ja omavalitsuse tegevusetust kiruda või nende tegevuste eest omakorda peale maksta.

Kingitused endale või teistele?

Ühe olulise osa isetegemisest moodustab isetehtud asjade kinkimine: ühed sõbrad said sauna, teised isejoonistatud T-särgi, õde grillkoja, kunagine kursakaaslane hälli, onu tuhaurni, ema hauakivi, matkajad matkarajale skulptuurid, naabrilapsed aarderaja, mõned kaaskodanikud linnaruumi pingid, tänavatele taiesed jne. Nii nagu kõigi kinkidega, on ka isetehtutega muidugi oht, et põhirõõm on kinkijal, alati pole kindel, et ka kingisaajal. See on kingitus iseendale, rõõm protsessist, kavandamisest, püüust ühendada kingisaaja eeldatavad või teadaolevad vajadused materjali, enda oskuste ja vahenditega. Kingisaaja loodetav üllatus ja heameel on boonuseks. Nii et paljuski on kingi isetegemine enesekeskne tegevus, ega ma ju küsitlusi korralda, kas ja kui väga keegi rahul on, eriti veel võõraste ja lahkunute seas.

Palun vabandust lähedastelt, keda oma taiestega koorman, olgu nendeks kivvi raiutud väljaheiteemotikonid või pakkudest tehtud memmed.

Püüan siiski kohandada kingi saaja vajadustele, lähtudes tema otsesest soovist või pannes kõrva taha vestluses kuuldu, jälgides tema elustiili ja huve. Panustades sealjuures sellele, et isetehtu on lisaks praktilisele ehk ka pisut erilisem ja isiklikum, mis siis esemete rohmakust või kummalisust loodetavasti korvab. Kindel selles olla ei saa, nii et palun vabandust lähedastelt, keda oma taiestega koorman, olgu nendeks kivvi raiutud väljaheiteemotikonid, pakkudest tehtud memmed ja näärisokud või muu. Kingisaajana ma kindlasti hindan isetehtut, sõpradelt saadud lapitekk, mille lapimustri nad kokku panid ja nende 90ndates vanaema kokku õmbles, on endiselt üks mu lemmikuid, erilisimaid kinke.

Proovilepanek

Kogu me majapidamise metsa rajamine ja sisseseadmine on olnud mu jaoks suuresti katsetamine, kas ja kui minimaalsete vahenditega suudaksin elamise püsti panna. Ehk tuleneb too lapsepõlves loetud Metsiku Lääne lugudest, kindlasti ka kunagi „Karu südame” ja „Seitsme venna” jäetud sügavast muljest. Kui üldine trend liigub aina rafineeritumate seadmete poole, siis mina (taand)arenen vastupidises suunas. Kunagi oli restaureerides töökojas kasutada lai valik tööriistu ja -pinke, hiljem saunu ehitades pidin leppima isiklike käsitööriistadega, metsa tõmbudes asendus aga suur osa neist kettsaega, viimasel paaril aastal olen asendanud sellegi valdavalt kirvega. Varsti jõuan siis arvatavasti kiviaega.

Lihtsates vahendites on lisaks lihtsuse võlule ka oma professionaalsuse viimseni viimistlemise mõnu. Kuidagi automaatselt kipume mõtlema, et iga liigutuse jaoks on vaja eraldi vahendit. Kahtlustan siin tööstusrevolutsiooni, spetsialiseerumise ja liinitöö mõju – tooteliini ääres istub konstrueerimise igal etapil mõni tööline, kes teeb päev läbi ühe seadmega ühte liigutust. Utreerin, muidugi. Sellise spetsialiseeruva mõttelaadi levides unustame ära suurema pildi, vahendite ja enda universaalsuse.

Mullu kevadel võtsin eesmärgiks ainult kirve abiga ja enda jõul palkidest kuur püsti panna.

Mullu kevadel võtsin eesmärgiks ainult kirve abiga ja enda jõul palkidest kuur püsti panna. Puhtalt jälle enda proovilepanekuks, et kas olen võimeline. Olin. Tegin kõik puiduetapid kirvega: langetamine, järkamine, laasimine, koorimine, põrandapalkide lõhestamine, tappimine, tahumine jne. Sain sellest kogemusest targemaks ja osavamaks. Kirvest, varem pigem halgude lõhkumise ja üksikute tahumistööde vahendist, sai minu jaoks palju universaalsem tööriist. Boonusena tekitan nüüd vähem tolmu, heitgaase ja müra, säästes seega enda ja teiste tervist.

Muidugi saanuks ka hoopis valmis kuuri osta. Aga mida ma sellest oleks õppinud? Kas selle käigus arenenud? Millele ma oleks „võidetud” aja kulutanud? Tõenäoliselt mõnele vähem arendavale tegevusele.

Turvatunne ja kontrollivajadus

Enese proovilepanek, selle käigus arenemine ja minimaalsete vahenditega maksimaalse saavutamine – väheste vahenditega kuuri valmistamine või mootorsae abiga nullist palksauna püstitamine – annab enesekindluse ja turvatunde, et suudan arvatust enamat. Mul on kahju, et ma varem selle teadmiseni ei jõudnud. Linnas elades unistasin omaette elamisest, kuid ei näinud selleks rahalist võimalust. Kui saaksin praegu ajas tagasi minna, võiksin õhutada oma mineviku-mina vähem valmislahendustele keskenduma ja lihtsalt metsa pagema. Kui on mets, saab ülejäänu enamjaolt ise teha, vajamata selleks kümneid tuhandeid eurosid. Samas tuleb see teadmine kasuks ka oleviku-minale – veendumus, et olen võimeline enda kätega sisuliselt mittemillestki midagi tegema. See on hea tunne, tõenäoliselt sarnaneb see sellega, mida ekstreemsportlased ja teised piirikompajad tunnevad, kui nad avastavad, et nende võimete piirid pole tegelikult seal, kus nad arvasid. Džomolungma vallutajad, ultramaratoonarid, astronaudid ja „siilid” metsas.

Mitmekülgsem minapilt

Ma pole küll liiga sügavalt endasse kaevunud, sest pelgan, mis sealt vastu vaadata võib, aga nii paljukest olen küll vikatiga vehkimise, dekoratiivse silla ehitamise, jalutuskepi voolimise, miniatuuri nikerdamise, maja lehmalapiliseks värvimise või kivitahumise juurde mõtisklenud, et mul on arvatavasti eeskuju, mille poole püüdlen. Kuna mul puudus isa või isakuju, oli eeskujuks vanaema, kes toimetas pärast vanaisa lahkumist omapäi, kasvatas lapsi ja vajaduse korral lapselapsi ning, ehkki seda kunagi selliselt ei sõnastanud, püüdles maksimaalse sõltumatuse poole. Mulle tundus, et ta suurim hirm oli kellestki sõltuvaks jääda.

Enese proovilepanek, selle käigus arenemine ja minimaalsete vahenditega maksimaalse saavutamine annab enesekindluse ja turvatunde, et suudan arvatust enamat.

Lisaks tema eeskujule on mul vajadus tõestada endale ja küllap ka teistele, et ma pole ühe lahtri mees. Kui vaatan oma tegemisi alates 20. eluaastatest ja enda reaktsioone vestlustes, kus püütakse üksteist lahterdada („noh, ja millega sa siis tegeled?”), on mind alati häirinud üheülbaline ameti kaudu määratlemine. Tõenäoliselt seetõttu haarasingi võimalusest tõlkijaks hakata, kui (enese)kuvand kippus liiga sinikraeliseks kujunema, ja seda suurema õhinaga tegelesin käsitööga, kui õpingud ja tööd näisid mind liialt valgekraeliste punti suruvat. Selline võib-olla lapsik mäss nii enda kui ka teiste vastu.

Vabadus

Kui mul on midagi vaja, saan ma selle sageli ise teha, sealjuures õkva sellise, nagu mulle endale (või lähedasele) tarvis. Asi on kohandatud inimese järgi, mitte inimene ei pea end asja järgi kohandama. Mõneti ka maaelu sundus, pole võimalust kõike kohe poest võtta ja aega säästvam on pink ise valmis teha kui seda ostma minna või tellida – eriti oli see nii pandeemiaperioodil, kui kõiksugu kontakte tuli vähendada. Isetegemine aitab vähendada ka tarbimist. Pahupoolena tuleb mainida, et muidugi võib isetegemine tarbimist hoopis suurendada – autoputitaja muudkui tellib uuemaid juppe, selle asemel et konveierilt tulnud valmismasinaga leppida; ehtehuviline ostab pidevalt uusi helmeid. Ja mina, kes ma muidu jälestan poodlemist ja lükkan igasugu oste edasi, käin tööriistapoodides ja turgudel kasutatud käsitöövahendite lettide vahel ringi nagu laps mänguasjaosakonnas.

Käsitööst kaugemale

Isetegemine on laienenud ka mujale, esmalt õppesuunasundusel ajakirjandusse, hiljem Vikipeedias toimetamisse. Ise uurimine ning uurimistulemuste avaldamine meedias võimaldas ja võimaldab end pidevalt harida ja arendada, endas tekkinud küsimusele „miks on asjad nii, nagu nad on” vastuseid otsida ja selle otsingu tulemusega loodetavasti ka teisi aidata. Vikis näen ma võimalust meie erialaspetsidele, kes peaksid oma valdkondi populariseerima, terminoloogiat arendama või trükiseid avaldama. Selle asemel et kulutada aega ja vaeva rahastuse hankimisele, tööde (veebikeskkond, küljendajad-kujundajad-toimetajad) tellimisele, saaks valdkondade profid ja entusiastid kõik ise ära teha. Selleks ei ole vaja mingit rahastust või tellimustööd. Sama kehtib ka mujal: kui avalikus ruumis on midagi puudu, on võimalik see ise ära teha, mitte kurta ja kurjustada. Kui linnaruumis on puudus pinkidest, on enamikule jõukohane käepärastest vahenditest pinke teha; kui avalikus ruumis häirib nüridus ja hallus, saab tänavakunsti teha; kui kohalik omavalitsus ei mõista haljastuse vajadust, saab kodanik geriljaaiandusega tegeleda. Rohkem isetegevust, vähem delegeerimist.

Kui avalikus ruumis on midagi puudu, on võimalik see ise ära teha, mitte kurta ja kurjustada.

Sõltuvus

Kõige teravam äratundmine, et mul tõepoolest on pea vältimatu vajadus midagi ise teha, luua, vormida, tekkis kord Norras välisõppel viibides. Paar nädalat pärast semestri algust ei piisanud kätele enam koolitööde tegemiseks klaviatuuri tagumisest, vaja oli enamat, aga võõras kohas ja oma tööriistadeta olid isetegemisvõimalused piiratud. Hakkasin heast peast toidupulkadest miniatuure nikerdama, kuna olemas olid taskunuga ja poest sushi ostmisest üle jäänud toidupulgad. See lisas minapilti uue tahu: harjumus vaat et möödaminnes mingi ese valmis teha pole ilmselt lihtne praktiline lähenemine ega lahendus argiprobleemidele, vaid vajadus, võib-olla isegi sundtegevus, sõltuvus. Igaks petteks uurisin põgusalt, mida selle kohta kostetakse:

„Sõltuvushäire on psüühikahäire, kus inimesel on korduv vajadus mingi aine või tegevuse järele, hoolimata sellest, et vajaduse rahuldamisel on talle kahjulikud tagajärjed – probleemid tervise ja sotsiaalsete suhetega. Sõltuvushäire all kannataval inimesel on tugev ja vastupandamatu soov mingit ainet tarvitada või tegevust sooritada. Sageli püütakse oma sõltuvust varjata või valetada, et seda tehakse harvem ja väiksemates kogustes kui tegelikult. Inimene mõtleb oma ihaldatud tegevusele ka siis, kui teeb midagi muud, ning otsib võimalusi, kuidas, kus ja millal oma vajadust rahuldada.” („Sõltuvushäire”, Vikipeedia)

Loomulikult ei võta ma seda kui enesekirjeldust, aga mõnes naljas on vahel kübe tõtt. Kindlasti on mingi tegevusega liialdamisel tervist kahjustavad mõjud, nii ka mul allergiad ja peitliarmid, see-eest olen võitnud ja võidan jätkuvalt vaimses tervises. Pealekauba on allergiad tänapäeval normaalsed ja peitliarmid lahedad, igal juhul lahedamad kui süstlaarmid.

Muidugi mõtlen ma „oma ihaldatud tegevusele ka siis, kui teen midagi muud, ning otsin võimalusi, kuidas, kus ja millal oma vajadust rahuldada”. Kuidas muidu tegemisel või kavandamisel olev ese, maastikuelement või seade valmima peaks? Täiesti normaalne on mõnele sellisele projektile mõelda ka öösel, nii et uni läheb ära, ja varahommikul õue tormata, unistatu käegakatsutavaks vormida, et hing saaks rahu ja järgmisel öösel paremini magada. Ma ei näe siin probleemi. See töötab ka vastupidi – samamoodi mõtlen toda asja ette valmistades, vormides, tahudes, lõigates ja lõhkudes (kooli)tööle, uuringutele, teooriatele, hüpoteesidele, nende omavahelistele seostele.

Nii et kui ka on sõltuvushäire, mis siis? Ühiskonna ja riigina toetame ja kasutame ära ka teisi sõltuvusi – oleme rahul, et alkohoolikud ja suitsetajad täidavad riigikassat, mängurid peavad üleval kultuuri. Isetegemissõltuvusega käib kaasas vähemalt osaline püüdlus lisaks enda vajadustele ka teisi rahuldada, nii et vajame ühiskonnana rohkem selliseid sõltlasi.

Virgo Siil on professionaalne diletant, vabal ajal ajakirjandusdoktorant.