Harilikult sai ta uutest raamatutest teada teisiti. Vähemalt kord nädalas oli tal kombeks astuda läbi mõnest raamatupoest ja kultuuriajakirjandusest vaatas ta alati esimeseks kirjanduse arvustusi. No ja sõpradelt kuulis ta ka uudiseid, mõistagi.
Jan Kaus
„Tallinna kaart”
Loomingu Raamatukogu 20/2014
Sellepärast oligi tal imelik, mis toimus nüüd: suvalises paigas Tallinnas võis korraga jääda seisma mõni inimene, võtta kotist või taskust välja selle raamatu, avada teatud kohast ning lugeda seda minuti või paar. Ja siis panna tagasi ning lahkuda, mõtlikul sammul, nagu tal polekski kuskile kiire. Aedvilja tänava ja Narva maantee nurgal. Ehitajate tee Nõmme-poolses otsas. Tammsaare tee ja Nõmme tee ristmikul. Seda nägi ta autoaknast, aga nagu nimme polnud kuskil peatuda. Maakri ja Lennuki tänava nurgal raamat käes seisvat vanemat daami nägi ta teiselt poolt teed, aga kui ta oli üle tänava jõudnud, ei olnud seal enam kedagi. Pealegi, hakkas ta nüüd järele mõtlema, mida ma oleksin temalt küsinud? Andestust, aga mida te loete? Miks just siin? Ja nii lühidalt? Kui ta ometi teaks, mis raamatuga on tegemist, küllap ta siis hangiks selle ja saaks varsti ise aru. Narva maantee ja Reimani nurgal tal vedas, või vähemalt nii talle tundus. Oma võidunud portfelli seda raamatut tagasi panevas mehes tundis ta ära oma endise klassikaaslase. Kohe, kui ta oli mõttes leppinud teadmisega, et peab nüüd ühtlasi ära kuulama, kuidas sellel vahepeal läinud on, tõstis ta tervituseks käe. Te peate mind vist minu kaksikvennaks, ütles mees talle. Seda juhtub sageli. Samal ajal sõitis neist mööda buss, läbi akna nägi ta pikkade punaste juustega tüdrukut sama raamatut oma näo ette tõstmas.
Ta teadis, et see ei saa nii jätkuda. Või et kui ikkagi jätkub, siis ta läheb lihtsalt hulluks. Mõtteline jaht selle raamatu järele täitis kogu ta vaba aja, aga ikkagi tulemusteta. Nüüd üritas ta pärast järjekordse lugeja tabamist end samale kohale asetada ja vaadata samas suunas, et aru saada, mis umbes oleks võinud liikuda võõra inimese meeltes. Aga ei saanud. Tänav nagu tänav. Linn nagu linn. Mingid majad. Mingid inimesed. Ja tema ja nende vahel see raamat. Ta teadis nüüd, et ainult teatavad kohad tõmbavad seda külge, aga kus iganes ta ka ei varitsenud, just sel päeval jätsid nad ta üksi just sinna. Näiteks WW-passaaži. Ta vaatas läbi suvalise kaupluse klaasukse ja nägi otse enda vastas peeglit. Ja ennast seal peeglis. Aga mitte talle tagasi otsa vaatamas, vaid selle raamatuga. Siis tõstis peegelpilt silmad ja vaatas talle vastu, äraseletatud pilguga, nagu keegi, kes tõesti teab, mida tähendab panna kõik ühele kaardile.
