Joel Remmel Trio viienda albumi „Kevad” kuulamine algas minu jaoks pisukese ehmatusega.
★★★★☆
Nimilugu on nimelt vägagi peavooludžäss ning Joel Remmeli uuelt plaadilt ei osanud ma seda oodata. Liisi Koikson on avanumbri oma esitusega vast veelgi kvadraatsemaks teinud, huvitav oleks olnud kuulda seda lugu kellegi teise tõlgitsuses, kel on pehmem hääl ja ebaloogilisem laulumaneer. Miks mitte kas või Ivo Linna, kes on ju Valgret ja Ojakääru kenasti esitanud. Või hoopis keegi, kes pole elu seeski džässi laulnud. Praegusel kujul kisub see lugu pisut klišeelikuks.
Teisest laulust „Käes on aeg” alates tundsin Joel Remmeli käekirja jälle ära, rõõmu valmistasid ka sisukad laulusõnad, Liisi Koiksoni pehmelt täpne esitus ning Markus Eermanni kaunis flöödisoolo. Särtsakalt hoogne oli „Õunamahlategu” Jukka Eskola trompetipiruettidega. „Hea hommik” kõlas värskemalt kui „Värske õhk”. Viimases leidus algul ajatu džässiballaadi hõngu, kuid see hajus liiga paljude viisikäändude tõttu lahjemaks.
Laulud on sel plaadil kindlasti tugevamad kui instrumentaalpalad, nii „Käes on aeg”, „Ootan” kui ka „Et sa teaks” on omaette pärlid, mille hulgast on lemmikut raske valida. Huvitav nüanss on lugudele pealkirja leidmine. Kuulsa laulukirjutajate tänava Tin Pan Alley vaimus on paljud džässistandardid saanud pealkirjaks refräänile punkti paneva või ka sagedamini korduva fraasi. Selle loogika järgi tekkis mul kiusatus autoritega vaidlusse astuda ja mõned laulud ümber nimetada. Näiteks nimetada „Ootan” ümber kui „Jääda jäädavalt”, „Et sa teaks” aga näiteks kui „Ütlema pean”. Ka „Käes on aeg” võiks alternatiivina kanda pealkirja „Arm, mitte hirm”. Album tervikuna väärinuks ammugi kõnekamat nime kui lihtsalt „Kevad”. Pandeemia ajal sündinud plaadile sobiks lausa ideaalselt pealkiri „Arm, mitte hirm”.
