Detsembrikuus on Tallinna vanalinna vaieldamatu superstaar jõuluvana, kelle kohalolu hullutab rahvast Raekoja platsist Viru väravateni. Pühadeootuse ja jõulurõõmu vaimus valminud reportaaž viib meid vanalinna tänavatel sõitva veoauto kabiini, kus saame ülevaate jõuluvana tööpäevast. 

Kasutan võimalust ja tsiteerin nüüdiskultuuri lipulaeva Kreisiraadiot, mis sest, et pooled selle liikmed on tühistatud: „Näärivana täna ei tule, sest teda ei ole olemas. Aga aasta on ikkagi läbi. Sült on laual. Kuuse peal on küünlad. Sült ja verivorst. Kuid miks taksot ei tule?” Näärivana, jah, ei tule. Tallinnas käivad asjad Gregoriuse kalendri järgi, sealhulgas ka jõuluturg. Ja jõuluturul käib jõuluvana, kes, muide, on olemas. See on jõuluturu kavas kirjas, ilusas šriftis: „Õhtut juhib jõuluvana Äffy.” Oot, ma olen teda oma silmaga näinud! Ta sõidab ringi vilkuva autoga, blast’ibjõulumuusikat, jagab aknast kommi. Võtan julguse kokku ja kirjutan jõuluvanale Messengeris: „Kas saaksin sinuga jõulukuu puhul inteka teha?” Jõuluvana on real one¹ ja nõustub, lepime kuupäeva kokku. Ma pole kunagi ühegi inteka pärast niivõrd elevil olnud. Kell on 3.37. Und ei ole. Vaatan unistavalt aknast välja ja kujutan vaimusilmas ette kalendrit. Ma pean veel kolm korda magama minema ja siis ma näengi jõuluvana. 

JÕULUTURU HING

Kätte jõuab suur päev. Saan fotograafiga III Draakoni ees kokku umbes pool tundi enne jõuluvanaga kokkulepitud aega. „Kuule, kas jõuluvana on äkki juba kohal?” „Ei, pigem mitte, rahvas on liiga rahulik.” Nõus, hype’i pole ollagi. Turistid teevad raekojast pilti ja laternakumas kioskitest vaatavad grillvorstide ja saunamütside vahelt vastu võrdlemisi mornid näod. Mina oleksin ka morn, kui ma oleks päev läbi kioskis jõuluvana oodanud ja kaheksaeurost glögi müünud.

Aga! Kõrvu kostab kauge jõulušlaager. Tormame fotograafiga Vanaturu kaela suunas ja pöörame pilgu linnamüüri tornide, Lindexi ja mäki poole. Järsku on vanalinna tänavatele saabunud uus rütm, uus elutempo. Silmapiirilt paistab vilkuvate tuledega veok, Viru tänaval sibliv rahvamass jaguneb Punase mere kombel kaheks. Fotograafil kukub karp jumala lahti, ta pole sellist asja varem näinud. Aga mina, põline tallinlane, tean juba eos, et see on jõuluvana Äffy oma jõulumobiiliga. Hiilgav veok teeb munakivisillutisel auringi, pöörab Harju tänavale ja jõuab sealt teosammul Raekoja platsi. Kiiremini ei saaks, sest autot ümbritsev rahvamass on suisa hullumas. Auto jääb seisma, uks avaneb ja välja astub jõulumees isiklikult. „Hello, everybody!” hüüab ta kõva ja selge häälega, räägib pisut rahvamassiga ja kuulutab hetk hiljem: „Ma lähen nüüd lavale! Näeme seal!” 

Laval võtab jõuluvana vastu juubeldav publik. „Eesti, kus olete. Näidake ennast!” Rahva seast tõuseb mõnikümmend kätt. „Päriselt, räägite eesti keeles!? Meil on uus rekord, vähemalt 30 tükki on teid kindlasti! Ja lapsed, tere tulemast! Mul on nii hea meel teid kõiki siin näha! Teate, ma annan teile väikese vihje. 30. novembril hakkavad käima päkapikud, nii et igal juhul olge juba tänasest head lapsed ja siis ongi kõik korras.” 

Ja trall lähebki lahti. Jõuluvana jookseb vahetpidamata lavale ja maha. Kord juhatab ta sisse tantsukooli kasvandikke, kes jõuluturu turistidele oma uut kava esitavad. Vahepeal võtab ta ohjad enda kätte ja kutsub publikust inimesi lavale jõululaule laulma. Otse loomulikult on hea soorituse korral kingitus garanteeritud. Tegemist on vägagi rahvusvahelise ettevõtmisega, lavale jõuavad nii prantslased, portugallased, soomlased, austraallased kui ka eestlased. Mõnikord lõõritavad jõuluvana kõrval juba švipsis Lääne-Euroopa poissmehed, kes üksteist jalkafännide kombel inimketis hoiavad ja üheskoos hüppavad. Teinekord on laval aga kohalikud mudilased, kes jõuluvana eestvedamisel „Põdra maja” laulavad. Laul algab vaikselt, aga etteaste on ehitatud üles pidevale crescendo’le. Kumisev „anna käppa ka” paneb esitusele valju, mõneti ka ootamatu punkti, millele järgneb juubeldav aplaus. Tallinn on ju kõigest hoolimata kontrastide linn, kus ühele platsile mahuvad neoontoonides tivoliatraktsioonid, Helly Hanseni joped ja 14. sajandi gootika. 

Vaatan pikalt, kuidas jõuluvana rahvast hullutab. Tõeline šõumees! Kui etteastete vahele tekib paus, ei lähe jõuluvana Metallica kombel bäkkarisse tikuvõileiba sööma ja šampat jooma. Sest bäkkarit ei ole. Jõuluvanale vaatab trepil otsa 20-liikmeline tantsutrupp, kes ootab lavale minekut. Otse loomulikult tehakse grupifoto. Juba on jõuluvana sisse piiranud lapsevanemad, kes tahavad oma võsukestest jõuluvanaga pilti teha. Muidugi saab! Jõuluvana võtab naerusuiselt kõik pildile, kuulab kõik ära, jagab jõulusoove, kommi, näpunäiteid ja puhast emotsiooni. Ja lõpuks jõuab jõuluvana ajakirjaniku mikrofoni ette. 

Räägi, mis tunne on jõuluvanana rahvast hullutada? 

Kui ma sulle päris ausalt ütlen, siis seda ei ole võimalik sõnadega seletada. See energia, mis sealt vastu tuleb, on nii võimas. Saad aru, kõik karvad on püsti kere peal. Ma tulen kohale, pikk päev on seljataga, põhimõtteliselt olen nii väsinud, et võiks jalapealt pikali kukkuda. Aga siis keeran jälle suuna rahva poole, sealt saan veel niisuguse vurtsu energiat! Kui ma suudan anda oma vahenditega rahvale seda, mida neil tegelikult vaja on, siis see on imeline. See on tõenäoliselt kõige suurem asi, mida ma elus teha olen suutnud. 

Ma ei tee seda raha pärast, jõuluvana ei saa raha pärast olla. Kui ma hakkaksin praegu AIga musta raha teenima, kaotaks töö kogu võlu, selle imelise tunde.

Kust see energia tuleb?

Ei tea, see on mul vist veres. Mulle on öeldud küll, et mis ma ikka rahmeldan, tänapäeval on ju kõik võimalik. Et kui paneksin kodus kontori püsti, teeksin AIga igasugu asju, siis ma saaks niisama rahulikult raha teenida. Aga ma ei tee seda raha pärast, jõuluvana ei saa raha pärast olla. Kui ma hakkaksin praegu AIga musta raha teenima, kaotaks töö kogu võlu, selle imelise tunde. See emotsioon on nii tugev. Kui vaatad ringi, siis inimesed on jõuluvana ümber nagu kärbsed lehmakaka peal. „Äffy, tule siia, teeme pilti!” Ja kõigile peab jõuluvana jaguma. Energiat peab muidugi kõvasti olema, et rahvas niimoodi käima saada, nagu enda ümber praegu näed, aga rahval endal peab ka energiat olema. 

Ma ei taha nüüd eestlaste kohta midagi halvasti öelda, aga mulle läheb korda see, et meid on ainult miljon. Kujuta ette, kui meid oleks kümme miljonit. Virisejaid oleks kümme korda rohkem kui praegu! Selle koha pealt küll, kallid kaasmaalased, teie seas on igasuguseid lahedaid inimesi. Aga te olete maailma esimesed vingumises ja virisemises. Kogu aeg on vaja netis kommenteerida, et kõik on halvasti, kõik on kehvasti. Tulge jõuluturule, saage sellest melust osa, saate seda kõike oma silmaga näha. Üle kogu maailma on inimesed väikesesse Tallinnasse kokku tulnud, sest mujal midagi sellist ei toimu. Käsi südamel. 

Kas täiskasvanud inimesed hakkavad jõuluvana juures käituma nagu lapsed?

Jah, selles mõttes ongi minu jaoks kõik lapsed. Ole sa linnapea või ole sa peaminister või president, sa oled ikka jõuluvana sõber. Minu jaoks ei ole vanusel vahet, mulle ei ole pagunid tähtsad. Ja kui ma inimestel külas käin, siis eriti õhtul, kui on juba väike hõõgvein sees, läheb ikka eriti lahedaks. Täiskasvanud inimesed hakkavad ikka niisugust show’d tegema. No ütleme, ka väga suured prominendid hakkavad oma kallitele kaasadele hobust mängima, nii et kaasad ratsutavad neil seljas. Oh, sa ei kujuta ette seda pulli, see on ikka täiesti uskumatu vahepeal.

Jõuluvana jaoks algavad jõulud kuskil augusti lõpus. Siis hakkab pihta kokkuleppimine kõigi nendega, kes teavad, et sellel aastal tulevad ka jõulud, näiteks lasteaiad, koolid.

Kuidas sa jõuluvanaks hakkasid?

Eks see pisik oli juba ammu sees. Alguse sai kogu see asi, ütleme, mingi 35 aastat tagasi. Mul oma lapsed kasvasid ja tekkiski olukord, kus tuli midagi ette võtta. Neid oli mingist hetkest alates ikka väga raske ära petta, et kas on pärisasi või ei ole. Õhtusel ajal ei olnud jõuluvana käik enam võimalik, siis tekkiski mõte, et teen neile kell pool kuus hommikul ise jõuluvana, siis on neil silmad veel unised peas. Ja see töötaski, enne kui nad korralikult ülessegi olid ärganud, tormasin mina juba enda voodisse, siis jooksid lapsed omakorda teise tuppa: „Issi, issi! Jõuluvana käis!” Umbes niimoodi hakkaski see pall veerema. 

2005. aastal käisime Gällivares jõuluvanade maailmameistrivõistlustel. Seal oli esindatud üle 20 riigi ja võistlesime jõuluvana maailmameistritiitli nimel. See on selline Põltsamaa-suurune kaevanduslinn, nägin seal maailma kõige sügavamat auku, mis oli viis kilomeetrit lai, suured kaevandusautod sõitsid sisse. Aga Gällivare linn oli üleni ära ehitud, sõitsime seal põhjapõtradega, sõime suppi ja saime teiste jõuluvanadega niisama vahvasti aega veeta. Teiste riikide jõuluvanadega suhtleme niikuinii, äsja toimus siinsamas Tallinnas näiteks Baltimaade jõuluvanade esinduse kokkusaamine. Aga seal Gällivare lähedal polaarjoone taga nägin ma üht silti: 10 kilomeetrit Äffy külani. Ja seal Äffy nimi sündiski. 

Ole sa linnapea või ole sa peaminister või president, sa oled ikka jõuluvana sõber. Minu jaoks ei ole vanusel vahet, mulle ei ole pagunid tähtsad.

Kuidas jõuavad kingitused lasteni?

Tänapäeval on mitmeid variante. Põtrasid siin Raekoja platsis enam küll ei ole, looduskaitsjad keelasid nende pidamise siin ära. Aga kunagi näitasin siin ikka, et vaat, põtradega jõuavad. Eks tänapäeval on võimalusi küll, ise olen postiga saatnud, kui kohale viia ei ole jõudnud. No aastal 2025 on ju kõik võimalik, droonid ja kõik muu selline. Kingitused jõuavad ikka kohale.

Millal jõulud sinu jaoks algavad?

Jõuluvana jaoks algavad jõulud kuskil augusti lõpus. Siis hakkab pihta kokkuleppimine kõigi nendega, kes teavad, et sellel aastal tulevad ka jõulud – no näiteks lasteaiad, koolid, jõuluvana Äffy sõbrad, kellega oleme 35 aastat jõule tähistanud, nii et mitmes põlvkond tuleb juba peale. Nemad ju teavad täpselt kuupäevi ja kõike, nende jaoks on ajad ilusti ära broneeritud, mõned broneerivad oma aegu isegi viis aastat ette. Ja aegade edasiandmine käib sisuliselt perelt perele. Vahepeal tekib mingisuguseid vabu auke küll, aga neid on muidugi vähe. 

Mida inimestele jõuludeks soovid? 

Mina soovingi lihtsalt, et olge üksteise vastu lahked. Kasvõi jõulude ajal, ärge tülitsege rohkem, hoidke üksteist, saage peredena kokku. (Jõuluvana jääb mõtlikuks ja pühib pisara.) Ei, eks see ikka teeb härdaks. No ma räägin, et nii palju tülisid, nii palju igasugu jamasid ja asju. Ei ole ju palju palutud, võtke see kuu aega, saage kõigest üle ja pärast sõdige siis edasi, kui tahate. 

Nii palju tülisid, igasugu jamasid. Ei ole palju palutud, võtke see kuu aega, saage kõigest üle ja pärast sõdige siis edasi, kui tahate.

VIRU TÄNAVA TRIUMF 

Ühel hetkel peab šõu Raekoja platsist edasi liikuma. Jõuluvana Äffy lehvitab rahvale hüvastijätuks ja võtab minu ja fotograafi auto peale. Algab triumfiprotsessioon. Veok sõidab teosammul mööda Viru tänavat, rahvas ümbritseb autot, käed tungivad akendest sisse. Mõni tahab patsu visata, mõni tahab ruskat anda. Mõni tahab juttu rääkida, mõni luuletust lugeda. Ja jõuluvana võtab kõik enda juurde audientsile, jõuluvanal on kõigi jaoks aega. Sajad nutitelefonid teevad jõuluvanast pidevalt pilte. Sajad soovid, kümned keeled. Jõuluvana jaoks on see kõik igapäevatöö. Natuke paavstlik fenomen küll, kui vaadata seda pseudoteoloogilisest perspektiivist. 

Interaktsioone on erinevaid. Selle poole tunni jooksul, mil me Raekoja platsist mäkini sõidame, jõuab jõuluvana kogu rahvastikupüramiidiga läbi käia. Autoakna juurde tulnud pensionäridele soovib jõulumees head tervist. Noor neiu ulatab jõuluvanale roosi ning saab vastu kommipaki ja hulganisti ilusaid soove. Breketitega noormees laseb jõuluvanale telefoni kõlarist äsja väljaantud trap’i-lugu „Take the L” (artist 35maffia) ja küsib tema arvamust. Jõuluvana peab jaguma kõigile. Ja selle all pean ma silmas tõesti kõiki. Kui jõuluvanani jõuavad sulejopedes teismelised, ei pea neid tingimata takka kiitma. Jõuluvana ütleb oma autoriteetselt positsioonilt noortele, et nood oma roppu suuvärki talitseksid, muidu kingitusi sel aastal ei saa. Kõrvaltvaataja perspektiivist võin öelda, et jõuluvana jõudis nende mõne tunni jooksul otseselt suhelda umbkaudu paari tuhande inimesega. Ja siis keerab joulupukki oma veoki mäki juurest Pärnu maanteele. Kuni Viru ringini on tuled ja jõulutümps peal, Tammsaare pargis jalutavad inimesed hakkavad tantsima, lehvitama, hüppama. Jõuluvana lehvitab massidele ja naeratab. Siis vajutab jõuluvana nuppu ja saabub vaikus. Jõulurahu. Tuled kustu. 

Kui tuled ja muusika on kinni, siis ei tunne mind enam keegi. See ongi hetk minule, kus ma siis mõnulen, tõmban hinge ja sõidan edasi nii, et keegi ei tea, et olen jõuluvana.

Kuidas tunne on pärast tööpäeva? Kogu see aeg vanalinnas oli tähelepanu ainult sinu peal ja seda mitu tundi järjest. Kujutan ette, et see võib väga kurnav olla. 

Tead, nüüd tekib juba selline väsimus veits. Aga hea väsimus. Sest ega sellist pausi küll ei ole, ega jõulud pole ju ainult vanalinnas. Ükskõik mis kohas, kohe kui nuppu vajutad, viled-tuled peale paned, oled tähelepanu keskpunktis. Sellist hetke, kus ma lihtsalt istuda saan, seda pole olemas. Aasta lõpp ongi intensiivne, vähemalt aastavahetuseni välja läheb ikka täistuuridel, selle energia pealt, mida rahvas annab. See on puhas rõõm, see emotsioon on kirjeldamatu. Aga pärast tööpäeva on ikkagi mõnus tunne, kui panen autol tuled ja muusika kinni. Selles mõttes saan kõigist superstaaridest väga hästi aru. Kui tuled ja muusika on kinni, siis ei tunne mind enam keegi. See ongi hetk minule, kus ma siis mõnulen, tõmban hinge ja sõidan edasi nii, et keegi ei tea, et olen jõuluvana. 

Ühel hetkel jääb auto seisma. Viskame jõuluvanaga käppa, astun autost välja. „No tšauka, ma panen edasi.” Ta annab mulle ja fotograafile paki kummikomme, lehvitab ja kaob Tallinna tornmajade vahelisse öhe. Ma ei tea, kuhu ta sõidab, tõenäoliselt mõne pere juurde, mõnda lasteaeda, mõne töökollektiivi juurde. Tegelikult pole mingisugust vahet, mul on süda rahul, sest jõuluvana on päris. Jõuluvana on real one. 

Ben Raybone on Eestis tegutsev briti päritolu visuaalkunstnik, kes keskendub oma loomingus nii fotograafiale kui ka filmikunstile.

1. Ingliskeelses slängis „usaldusväärne ja hea sõber”. ↩︎