Müürilehe augustinumber on eriti okkaline. Nimelt oleme seekord andnud vabad käed noorte kultuuriblogile Kaktus, kelle ideedega suve viimane leht täidetud ongi.

Hanna Gerta Alamets. Foto: Paul Raud

Kui mõelda eesti kultuurimaastikule, tulevad tõenäoliselt esimesena meelde erinevad artistid, kunstnikud, kirjanikud või hoopiski sündmused ja üritused. Harvem pööratakse aga tähelepanu sellele, kes ja kuidas üldse kultuuris midagi esile tõstab ning üldsuse arvamuse kujunemist mõjutab. Ka stereotüüp kriitikust ei aita siinkohal palju kaasa ja kaugendab niigi õrna ettekujutust tegelikkusest.

Neid kujutatakse sageli ette elukogenud teravkeelsete kultuurinautlejatena, kes õhtuti intensiivselt teatris käivad või kodus raamatuid neelavad. Eks see ole osaliselt tõsi ka, ehkki meie puhul paistab elukogemus olevat veel mägede taga. Olgugi et terava mõtte ja keele nimel pingutame ilmselt tõesti rohkem kui mitmed meie eakaaslased, kes on valinud oma elukutseks midagi ühiskondlikult praktilisemat, näiteks infotehnoloogia või meditsiini.

Paljude jaoks kindlasti mõttetus või ebahuvitavas ametis peitub aga lahendus sellele, kuidas ühendada oma kultuuriarmastus kasulikuga. Kriitika kirjutamises ei ole iseenesest midagi keerulist. Pelgalt omadussõnadegagi on võimalik ennast mitmekülgselt väljendada. Tekst ja kriitik selle taga muutuvad aga siiski tõsiseltvõetavaks, kui arvamus on põhjendatud ning toodud seosed konkreetsed ja arusaadavad. Tihtipeale pole noorel inimesel aga piisavalt varasemat kogemust ning enda tõestamiseks tuleb võtta ette veel käimata radu.

Me oleme olnud varasest east saati sügavat kultuuriusku ning üritanud sõpradele-tuttavatele oma lemmikraamatuid või -filme pähe määrida. Niisamuti seisame vastu ühiskonnas väga levinud pealiskaudsusele ja esitame palju miks-küsimusi. Ühiste huvide ja maailmatunnetuse tõttu koondusime 2015. aastal kokku ning alguse sai Kultuuriblogi Kaktus. Aegamööda on umbes 50 noore inimese lähedased õppinud aktsepteerima hiliste öötundideni sarjade vaatamist ja hakanud maksma kinni kõikvõimalike näituste, kontsertide ja etenduste pileteid. Nad mõistavad, et noortelt noortele kultuurikriitika on väärtus omaette. Kaktus moodustas platvormi nende roheliste autorite tekstidele, millele kultuurimaastikul varem justkui kohta polnud. Sealjuures annavad tekstidele tagasisidet vaid õige pisut vanemad ja kogenumad. Seda kõike oma kooli ja töö kõrvalt ning ainult selleks, et tulevikus oleks üha rohkem asjalikke ja tublisid, mõtlevaid ning analüüsivaid inimesi. Kaktuse peatoimetajana on mul hea meel, et meie autorite arvamus jõuab järjest kaugemale ning et oleme leidnud suurepäraseid toetajaid, kes oma eriilmeliste projektidega meid nii kirjutama kui ka tekste toimetama motiveerivad. Lisaks üritame oma ampluaad laiendada ja hakkasime hiljuti kultuurikriitika kõrval ka loomeinimestega intervjuusid tegema. Kas ja kuhu veel edasi liigume, seda näitab aeg.

Kuna saime selle numbri koostamiseks Müürilehe toimetuselt vabad käed, siis otsustasime, et oleks igati sobilik kirjutada sellest, mis on meile kõige südamelähedasem, astudes välja noore kriitiku kingadest. Katsetasime erinevate vormide ning teemadega ega hoidnud end tagasi. Proovisime ühtlasi anda oma varasema kogemuse põhjal hinnangut eesti kultuurile ning leida uusi nüansse, millele hiljem oma arvamus toetada. Seda ikka ainult parema tuleviku ning suurema kogemustepagasi nimel.

Hanna Gerta Alamets, Kultuuriblogi Kaktus peatoimetaja

Kontakt: kultuuriblogikaktus@gmail.com