Jõlkudes uudisteportaalides, jõllitades sarimõrtsukasarjasid või vaadates ülirikkaid otsuseid langetamas võibki tunduda, et tumedus on inimlikkuse tuum. Kohati täitub karikas märkamatult kibedusega, nii et maad võtab õela maailma sündroom.
Eestis elavate inimeste tõrksus kollektiivsuse suhtes on teada-tuntud – nii mõnelegi tulevad vast silme ette ilmed, mis peegelduvad vaevalise ühisomandikogemusega inimeste nägudelt, kui rääkida neile kogukonnaaedadest või jagatud korteritest. Kui endagi eelarvamused või kultuurilised veendumused lõpuks lahti raputatud saavad, on see ikka ja jälle üllatus, kui sügavad ja kui tühjast kohast need mõnikord tulnud on.
Meenub kurikuulus vineeriteooria, mille kohaselt on inimlikkus ja lahkus vaid õhuke kultuuriline kiht, mis püüab katta kinni meie omakasupüüdlikkust ja brutaalsust. Kui see vineer pooleks läheb, paljastuvad kurjus ja isekus. Jõlkudes uudisteportaalides, jõllitades sarimõrtsukasarjasid või vaadates ülirikkaid otsuseid langetamas võibki tunduda, et tumedus on inimlikkuse tuum. Kohati täitub karikas märkamatult kibedusega, nii et maad võtab õela maailma sündroom ja tundub, et pessimistliku oleku saab realistlikuks ümber nimetada.
Ausalt öeldes on vahel raske tunnistada, kui omaks olen isegi võtnud arusaama, et enesekesksus ja koguni kurjus on inimeste loomupärased omadused. Olen aga aru saanud, et see on õpitud veendumus, mida on vorminud sajad lood ja pidev ühiskondlik kinnitus. Negatiivsust rõhutav kognitiivne nihe on saanud mõtlemise pärisosaks. „Aga see ongi ju suureks saamine ja naiivsuse minetamine,” võib nii mõnigi öelda.
On selge, et nii enda kui ka teiste säästmiseks tasub kollektiivselt lootust hoida ja uskuda, et enamik inimesi on täitsa toredad, isegi päris head. See kuri, mis on meile loomuomaseks tembeldatud, on laias laastus jama. Hakkasin suve lõpul lugema Rutger Bregmani raamatut „Humankind: A Hopeful History”, mis vaatleb sedasama nähtust ja lükkab vineeriteooria ümber. Bregmani üks väide on, et inimesed on fundamentaalselt koostöised, lahked ja abivalmid ning tegu ei ole mingi naiivitaride jutuga, vaid sellele leiab tugevat teaduspõhist kinnitust. Vastupidi levinud arusaamale võivad katastroofid tuua välja inimeste parima poole ning nendes olukordades suudetakse kollektiivselt vägagi sujuvalt tegutseda.
Hea näide Bregmani ideest on romaan „Kärbeste jumal”, mis on küll fiktsionaalne, kuid mida on kohati kollektiivse tõena võetud ning armastatakse ikka ja jälle näiteks tuua. Inimesed on ju sellised. Romaanis toimunule on aga päriseluline ja märksa ilusam vaste. 1966. aastal sattus kuus poissi parvekesega Vaiksel ookeanil hulpima ja torm uhtus nad üksikule saarele. Poisid said omavahel hästi läbi, suutsid konfliktiolukorrad kenasti ja ühiselt lahendada ning lõpuks jäid tänu koostööle ellu ja said päästetud. See versioon pole aga paraku olnud loona piisavalt dramaatiline ega jube, et meie teadvusesse jõuda.
Kõikide katastroofide, sõdade ja genotsiidide varjus on siiski tõsine pingutus inimeste headusse usku säilitada. Plaastri võib ulatada taas kollektiivsus, mis toob kokku erimoodi mõtlevad indiviidid – ükskõik kui kaugel nad katastroofi kolletest asuvad –, et seista ühiste ideede eest ja näidata, et hoolivaid inimesi jagub. Kusjuures mäletan, kuidas pea kümme aastat tagasi arutati tutvusringkonnas selle üle, et tahaks proteste korraldada, aga kuidagi ei oska, veider on; toona üleliia meeleavaldusi ei toimunud. Nüüd tundub mulle, et meeleavalduste tihedus ja ulatus on kasvanud ning protestikultuur pisut küpsenud, on ju selle heaks näiteks kasvõi toidukaupade käibemaksu vähendamise rahvaalgatus, mis praegu riigikogus on. Tahaks loota, et protestide puhul suudetakse ka tulevikus koostööd teha, et jõud ühendada.
Kui teha taas põige Rutger Bregmani juurde, toob ta esile, et üks asjaolu, mis neandertallastele hukatuslikuks sai – isegi kui nende aju oli homo sapiens’i omast füüsiliselt suurem! –, oli see, et nad ei olnud kollektiivselt just eriti nutikad. Sapiens’id olid küll ehk pisut aeglasemad, aga said paremini läbi ja nende omavahelised sidemed olid tugevamad. Tänu koostööoskusele jäid nad tõenäoliselt ka viimasel jääajal püsima.[1]
Müürilehe kollektiivsuse numbri juhatab sisse Gea Kangilaski suurepärane tekst, mis kaardistab vasakpoolsete probleeme, küsides, miks ei tehta omavahel paremini koostööd. Tuleb välja, et koos tegutsemine võiks aidata vasakpoolsetel väljasuremisohust pääseda küll, tuleb lihtsalt ühised teemad üles leida ja pakkuda usutavat alternatiivi. Protestid, rahva- ja kogukonnaalgatused näitavad, et ühine tegutsemine suudab raputada status quo’d küll!
[1] Bregman, R. 2020. Humankind: A Hopeful History, lk 72–73. Bloomsbury Publishing.
Helena Aadli, kultuuritoimetaja
