Paistab, et kõik ümberringi arvavad kogu aeg midagi ja nii tundubki, nagu peaks kõige kohta kindlasti arvamust omama. Kuid oma arvamuse kujundamisel on mõtet vaid siis, kui selleks on kõnealuse teema vallas olemas kompetents ja teadmised. Vastasel juhul ei paku asja üle emotsioneerimine arutellu kuigi palju konstruktiivsust. Igasuguste inimeste kõikvõimalikud seisukohavõtud ei aita tegelikke probleeme lahendada, vaid ainult suurendavad lõhesid küllaltki hoomamatuks kujunevate vastaspoolte vahel, jättes probleemid endid sootuks tagaplaanile.
Sõnadest otsitakse tõde, aga argumentatsiooni käigus unustatakse ära põhjused, millest lähtuvalt inimesed oma arvamusi kujundavad. Enamasti on need emotsionaalsed (hirm enda või oma lähedaste pärast) või empaatiast tulenevad (soov abivajajaid aidata ja kaitsta). Mõlemal juhul soovib inimene tegelikult kellelegi head. Võttes selle lähtepunktiks, on ühtäkki võimalik näha ka vastaspoole inimlikku külge. Ning ehk mõista ka seda, et probleemi tegelik lahendus ei seisne vastase maatasategemises.
Samal ajal kui meie siin vaidleme küllaltki banaalsete teemapüstituste üle, upuvad hädas inimesed merre või poovad end ahastusest üles. Ja selle ära hoidmiseks ei ole igaühe arvamusavaldustest lõpuks palju kasu. Keda tegelikult ka huvitab, saab hädasolijaid läbi vastavate organisatsioonide rahaliselt toetada, ja saab ka vabatahtliku tööga panustada. Või näiteks läbi ajakirjanduse ja/või kunstide on võimalik abiks olla selle anonüümse „vaenlase” dešifreerimisel – aidata vahendada konkreetsete inimeste lugusid. Tuttavaks saanud nägu ei tundugi enam nii ohtlik ja ma usun, et suurem osa rahvuskaaslastestki loobuks seeläbi kui ka mitte umbusust, siis vähemalt viimasel ajal esile kerkinud agressiivsetest hoiakutest. Väga vähe on neid, kes vaimset ja füüsilist vägivalda puhtalt selle enda pärast harrastavad. Inimesi oleks vaja aidata algallikatele lähemale, mitte kedrata probleemi tuumast aina kaugemale triivivaid mõtteavaldusi.
Viimasel ajal tundub mulle üha enam, et oleks tore, kui me õpiks arvamuse avaldamise kõrval ka seisukohavõtmisest loobumist. Kui me oskaks maavanaemale külla minnes linnavurle mõttemaailma ukse taha ootama jätta, naabrimehe mõtted ja mured üleoleva suhtumiseta ära kuulata ning külapoe ees kohalikega halvakspanevad pilgud vahetamata jätta.
Mis oleks, kui katsuks suvel kollektiivselt veidi vähem arvamust avaldada? Prooviks vahelduse mõttes niisama üksteisega rääkida – olgem siis kristlased või nihilistid, rahvuskonservatiivid või tolerastid – vahelduse mõttes niisama maast ja ilmast. Taastaks üksteisega nii-öelda inimliku kontakti.
Müürileht näitab siinkohal head eeskuju ja läheb jaanipäevast suvepuhkusele. Inspiratsiooni koguma ja loominguga tegelema, rändama ja puhkama. Kuulatama ja kuulama. Kogutud ideedest ning kogetud seikadest kirjutame aga jälle septembris. Hapukurgihooaeg alaku!
