Keskaeg, isegi uusaeg on läbi. Müürileht kutsub üles vaatama tõtt kaasaegsete karistusmeetoditega.
Ees ootab aasta kõledaim kuu ja Müürilehe fookuses on vastavalt rusuv #KARISTUS. Karistus on kandnud ajas ja kannab tänini eri eesmärke – olgu selleks kättemaks, riigivõimu juurutamine või ohtliku elemendi ühiskonnast eemaldamine, mõnikord kaasneb karistusega ka lootus inimene rehabiliteerida. Ka karistusviisid on ajas muutunud. Rakvere linnuse piinakambris saab iga väike ja suur eestlane teada, et keskajal ei tasunud vassida ja valetada, uusajal sai trendikaks inimeste raadile rippuma panemine, tehnoloogia arenedes jäid inimesed peast ilma.
Tegelikult sai karistus ju ka meie kultuuriruumi aluseks, kui Jumala poeg risti löödi, või kui Sokrates hukati ja Platon seda ülejäänud elu leinas ning demokraatiat seepärast soustiks nimetas. Esimesest klassist meenuvad vendade Grimmide muinasjutud. Pilt Lumivalgekese pulmast, kus kuri ja paha nõid karistuseks raudkingades surmani tantsib, on endiselt mu otsmikusagarasse talletunud. Vot kus õpetati lastele headust! 19. sajandi õpetusest on muidugi aega möödas ning enam ei ole kuigi palju totalitaarseid printse ja kuningannasid, surmanuhtlus ei ole enam kuigi popp, ent mõnes kohas rakendatakse seda siiski. Kuidas kandub varauusaegse avaliku piinamise pärand tänapäeva karistussüsteemi?
Karistuse pikk ajalugu nii õiguses kui ka kultuuris ei ole suutnud sellele küsimusele vastata. Viimastel aastatel on peetud mitu avalikku vaidlust selle üle, mida teha inimestega, kes on pannud toime seksuaalkuriteo või noori ahistanud. Tänu ajakirjanike agarale tööle on need lood aina rohkem ilmavalgust näinud. Teemad, mis muidu jäävadki koduseinte vahele või kuhugi Paide peopaiga nurgatagusesse. Hiljuti avaldas Õhtuleht, et Pärnu kontserdibüroo lisab laste laulukonkursi žüriisse Kaarel Orumäe, keda on süüdistatud laste seksuaalses ahistamises. Põhjendus oli: „Anname võimaluse edasi elada.” Avaliku kriitika tulemusel diil tühistati.1
Avalike vaidluste sagedus kinnitab, et ühiskond – ja tundub, et ka kohtusüsteem – ei ole valmis sellega tegelema. Karistused tunduvad liiga väikesed, kuid avalik hukkamõist probleemi lahendada ei saa. Karistusteooriates on rõhutud viimastel kümnenditel pigem karistuse rehabiliteerivale aspektile. See tähendab, et karistuse peamine roll on tuua ühiskonna normidest kõrvalekaldunud inimene tagasi ühiskonda. See eeldab käitumis- ja mõtlemismustrite ümberõppimist. Samas, kas selline suhtumine peaks kehtima ka isikuvastaste kuritegude puhul? Toimetus otsustas võtta „karistuse” ette, sest vastuolulised tunded seoses õiglase karistuse piiritlemisega nõuavad pikemat käsitlemist.
Äkki peaks karistus toimima hirmutamisena, et teised ei käiks kinninabitud kurikaela jälgedes? Hannaliisa Uusma räägib meile selles numbris, miks President Kaljulaidi Fond tänavu oranžil nädalal vägivalla ohvrite asemel teisele poolele tähelepanu pöörab.
Isikuvastaste kuritegude puhul on vähemalt mingi seaduslik raamistus, mille abiga muutusi esile kutsuda. Kirja pandud ja mõtestatud rahvusvaheline õigus on küllaltki noor teadusharu. Kui Immanuel Kant proovis luua 18. sajandi keskel reeglid, mis tagaksid igavese rahu, siis massilised inimsusvastased kuriteod teise maailmasõja ajal alustasid uut ajajärku. Sõda Ukrainas ja genotsiid Gazas2 on pannud taas küsima, mida teha suveräänsete riikidega, kes rikuvad rahvusvahelist korda ja õigustavad sõjapidamist omakorda enda õigusega karistada. Keerulist riikidevahelist olukorda avab meile Hent Kalmo.
Kuidas suhtuda inimeste soovi kätte maksta, millal on kättemaks õigustatud, millal on see ettekääne ning kuidas analüüsida karistuse õiglust – need on küsimused, mis jäävad meid novembris kummitama.
Ruth Sisask, tegev- ja sotsiaaliatoimetaja
- Leppik, A. 2026. „Korraldajatel on kahju.” Alaealiste ahistamises süüdistatud muusikalilavastaja lahkus laste laulukonkursi žüriist. – Õhtuleht, 28.10. ↩︎
- Genotsiidi tulemusel on kolme aasta jooksul surnud pea 75 000 inimest, viga saanud üle 175 000 ning kodust on olnud sunnitud lahkuma üle 1,9 miljoni, kellest umbes 70% on naised ja lapsed. Health Cluster, World Health Organisation, 2026. ↩︎
