Vahepealsus on ähmane ja hägus seisund. Nagu siis, kui minna sõpradega välja ja juua ainult üks õlu. Purju ei jää, samas ei saa öelda „Kuule, ma täna ei joo.” Koju lähed ikka teadmisega, et tegelikult jõid ühe õlle ära. Ei roninud üle, ei roomanud alt läbi. Jooksid kerge sörgiga, ilma suurema pingutuseta tuimalt lati alt läbi.
Läänemaailm on Kariibi mere äärest lisaks riigijuhtidele kaasa toonud ka ülipopulaarse limbotantsu. Jah, teistes maailma kohtades suisa tantsitakse end lati alt läbi! Õnneks oleme jõudnud aega, kus kolonialism on ammune minevik, mistõttu ei hoia impeeriumid ressursse enam isekalt enda käes. Limbo viidi Kariibidele tagasi, sedapuhku küll poliitilisel kujul. Aga kelle taktikepi järgi seda limbot Kariibi mere ääres tantsima hakatakse? Üks tuntud läänemaailma koreograaf on otsustanud, et tal on vaja eriti suurt taktikeppi, pikemat kui ükskõik kellel teisel. Nii võtab ta limbolati taktikepiks kätte, vehib südikalt ringi, Maarjamaa poliitikud plaksutavad innustunult kaasa. Kohalikud hakkavad niikuinii tantsima, mis sest, et neil latti enam pole. Arvestades nende barbaarseid kombeid, ongi hea, et potentsiaalne külmrelv on nüüd turvaliselt kellegi asjaliku kätes.
Erinevalt teistest rahvastest ei tantsi eestlane limbot. Eestlane tantsib „Tuljakut” ja latt on meil selleks, et selle alt läbi joosta. Seda võiks suisa rahvusspordiks nimetada. Nagu valdav osa traditsioonidest, on ka see kultuuriline fenomen viimase sajandi nähtus. Meie esiisade seas ei tulnud lati alt läbi jooksmine kõne allagi. Kui rukis sai sitasti külvatud, tuli oma väledate jalgadega kurja kupja lati eest minema joosta. Mõni juhmim võis tõepoolest proovida selle alt läbi joosta, aga see oli pigem erand kui reegel.
Ühel hetkel võeti aga kupja käest latt ära ja anti talupoegade kätte. Talupoeg õppis lugema, kirjutama, vabrikus toodangut vorpima ja poes käima. Kristliku ja euroopaliku mõttelaadi juurdumise tagajärjel sattus ihunuhtluse rakendamine töökohas kahjuks põlu alla. Pimedal keskajal motiveeris latt tööd tegema, aga kui keegi latiga kuklasse ei viruta, kaob ära lati enda point. Eestlased panid pead kokku ja mõtlesid lõpuks välja lahenduse, et keegi niisama paigal ei istuks ja kubet ei sügaks. Olgugi et me oleme töökas rahvas, ei viitsinud keegi latiga teisi taga ajada. Niisiis leiutati inimkaugesse modernismi ilus traditsioon: latt riputati lihtsalt üles, ja kuna see motiveeris instinktiivselt jooksma, sai alguse rahvussport, mille motoks kujunes „No enam-vähem käib kah”. Tekkis illusioon, et midagi justkui tehakse. Kasutegur jäi teisejärguliseks.
Eestlane pidi aga ise välja mõtlema, kuhu latt seada, et selle alt pingutuseta läbi joosta. 90ndatel jõuti individualismivaimus arusaamale, et lati paigutamine on juba igaühe enda teha. Kui latt tõepoolest liiga madalale lasti, võis olukord lõppeda sinise otsaesise ja EMO visiidiga. Probleemi ennetamiseks sai võtta snitti Võsa-Petsilt, kes enne legendaarset superliimikatset endale kiivri pähe pani. Sest tegija kannab kiivrit!
Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus! Et lati alt läbi minemine nõuaks vaeva ja pingutust, ei tasu latti kõrgemale tõsta. Vastupidi, latt tuleb võimalikult madalale lasta! Esialgu kükitame, udjame endid kuidagi lati alt läbi. Kui see juba liiga lihtsaks kujuneb, seame lati veel madalamale. Roomame natuke mudas, lumes, oblikate vahel. Katsume muru, õpime isiklikult tundma oma kodumaa puhmi, putukaid ja paekivist pinda läbi tohutute pingutuste. Paneme raielangil alles olevate kändude vahele oma latid nipukatega kinni ja vähkreme nõgeste vahel. Mida madalamale latt seada, seda parem! Kui kogu rahvas on oma lati piisavalt madalale seadnud, saame 2028. aastal Kalevi staadionil ühislimbot tantsida. Kaasas rahvuslike motiividega kaunistatud labidad, et ennast edukalt lati alt läbi mahutada. Peale seda klopime mulgikuued mullast puhtaks ja teeme ühe „Tuljaku” ka.
Peale tantsu ei tasu aga molutama jääda! Selleks, et pingutustest midagigi kasu oleks, tuleb latt veelgi madalamale langetada! Ehk jõuame niiviisi lõpuks püha tõeni välja? Labidad käivad ööpäevaringselt, Maarjamaa mullasele pinnale kerkivad hunnikud. Latt aina langeb ja langeb. Labidad asenduvad kirkadega, need omakorda puuride ja ekskavaatoritega. Lõpuks jõuame Kalevipojani, kes katkematus limbos põrguväravaid valvab. Toimub pidulik tseremoonia, latt kruvitakse põrguväravate ette kinni. Nüüdseks on see nii madalale langetatud, et selle alt ei saa enam keegi läbi minna. Kalevipoeg astub pidulikult latist üle ja kõnnib mööda pikka treppi maa peale, tema kannul kogu eesti rahvas. Lõpuks, kui viimane eestlane on latist üle astunud, peab president kõne, jagatakse kommi ja küpsiseid ning kallistatakse.
Mark Alexander Ummelas, muusikatoimetaja+
