Väga paljudel inimestel kipub olema moe ja rõivastega teatav skisoidne suhe. Ühelt poolt on kusagil kuklas moraalne pitsitus ebavajalike hilpude ületarbimisest, teisalt on kogu moevärk ülimalt võrgutav ja ihaldusväärne.
Nüüdisaeg pakub aktiivsetele rõivatarbijatele muidugi poolikuid indulgentse järelturgude, basaaride ja annetuste kujul. Igasuguse järelturu (alates kristlikest kaltsukatest kuni globaalse Humanani) eelduseks on mõistagi esimeses etapis ületootmine. Rahvusvahelised tarneahelad on ka piisavalt kiired ja takistustevabad (kas või ELi ühisturg), et osta või müüa oma riideid rahvusvaheliselt. Selleks et olla ise sõnumitega pusade või T-särkide kaubamärgi kunn, ei pea sul olema endal ühtegi masinat ega ladu. Sinu ainsateks varadeks on sinu kaubamärgi väärtus ja coolness, kõik muu saad tootjatelt kas või otse kolmandatest riikidest sisse osta. Sinu hallata jäävad vaid turundus ja müük. Selline madalate riskidega kaubandus on muidugi vesi üha intensiivistuvale (sh Eesti) väikebrändide moeveskile #muhoovist Bad Service’ini, rääkimata korporatiiv-merch’i paralleelturust. Teisalt toimib mainitud järelturu sees omakorda alamökosüsteem, mille keskmes on inimesed, kes otsivad kaltsukatest väärtuslikke pärle, et neid omakorda vaheltkasuga näiteks eBays edasi müüa ja sellega va elatuslisa teenida. Samas on kõik need moekarussellis otse või kaude osalevad inimesed nõus, käsi südamel ja silmad veekalkvel, kirjutama alla rohepöörde vajalikkusele. Nagu öeldud, on see suhe skisoidne. Aga aasta on 2020 ja maailm, nagu me teda tundsime, on niikuinii mitmeski mõttes uperkuuti lennanud.
2020. aasta on olnud moevaldkonnale nagu paljudele teistelegi tööstusharudele suurte väljakutsete aasta. Pandeemia ootamatult kiire algus pani kaitsevahendite kriisis Euroopa otsima abi teiste hulgas luksusmoebrändidelt, nagu Chanel ja Armani, aga ka H&Milt, kes oma tootmise kiirelt ja operatiivselt defitsiitsete isikukaitsevahendite valmistamiseks ümber korraldas. Giorgio Armani avaldas koguni pöördumise, kus ta rõhutas, et moetööstusel kui sellisel oleks aeg uues reaalsuses peeglisse vaadata ja mõelda läbi kogu globaalse moekarusselli kiire tsüklilisus koos sellega kaasnevate turundus- ja kvaliteediprobleemidega. Eks rasked ja kriitilised ajad on alati viljakas pinnas solidaarsuse ning muutumise loosungitele, kuniks taastub business as usual. Näiteks kiirmoekett H&M on asunud sulgema mõningaid oma enam kui 5000 kauplusest, et poepidamisest vabanev raha veebikaubanduse arendamisse suunata. Kuigi käibed on kahanenud, nähakse seda praegu veel ajutise kukkumisena ja horisondilt oodatakse uut tõusu.
Kahjuks puuduvad mul siinkohal andmed, kui palju sai kriisis käivet kaotanud moetööstus tuge uue staaraksessuaari ehk kaitsemaski areenile tulekust. Kui aasta tagasi oli võimalik osta mask kas apteegist või ehituspoest, siis praegu saab selle hankida nii Sangarist, Maratist kui ka väiksematelt moedisaineritelt, nagu The Korsars. Sellega seoses sai Eesti avalikkus märtsis teada, et Sillamäel eksisteerib endiselt veel nõukaaegse sisseseadega respiraatoreid valmistav AS Esfil Tehno, mis suudab toota oma miinimumpalka saavate töötajate abiga kõrgema klassi sertifikaadiga kaitsemaske. Muidu eelkõige rituaalse ja karnevalliku pühitsemisega seotud olnud aksessuaar on muutunud vaid loetud kuudega moeesemeks number üks. Pretsedenditu rahvusvaheline maskikandmiskohustus on vallandanud normaaltingimustes mõeldamatu maskibuumi. Mingigi ökoloogilise südametunnistuse ja ka mugavuse säilitamiseks eelistavad paljud tekstiilist korduskasutatavaid maske, mis on pestavad ega tekita kolossaalselt ühekordset prügi. Samas on paljud maskitootjad jätnud kiire kasu tagaajamisel vahele korraliku prototüüpimisfaasi ja nii mõnegi (nimesid nimetamata) tootja maskid näevad pärast nädalat kandmist välja kui lõua otsas rippuvad vanad trussikud. Aga aasta on 2020 ja see on kõige muu kõrval okei. Ilmselt näeb tulevik veel palju uurimusi sellest, kuidas 2020. aasta mõjutas moodi, kui palju suurenes või vähenes prügitoodang ning kuidas muutusid väljakujunenud kaubandussuhted. Idealistina tahaksin uskuda, et tuule saab tiibadesse viimasel ajal ühisruumis jutlustatava rohepöörde möödapääsmatus majanduses ja energeetikas, aga pessimistina arvan, et esimese töötava vaktsiini turule tulekuga aidatakse uuesti jalule ka moenädalate, muretu šoppamise ja lühikese kasutuseaga rõivaste eluring. See, kas mask on tulnud, et meiega jääda, või saab sellest ajalooline kurioosum, selgub ilmselt õige pea.
Aleksander Tsapov, kultuuritoimetaja
