Koroonapandeemia ja käimasolev sõda on nihutanud viimase paari aastaga piire, mida me pikalt stabiilseks pidasime.

Donetsk on Ukraina.
Luhansk on Ukraina. 
Zaporižžja on Ukraina.
Herson on Ukraina.
Krimm on Ukraina.
Venemaa on terroristlik riik.

Sedalaadi postitusi on tehtud Twitteris ja teistel ühismeedia platvormidel viimase nädala jooksul tuhandeid. Presidendid, ministrid, arvamusliidrid, ajakirjanikud, mõjuisikud ja organisatsioonid, nagu NATO. See on olnud otsene vastus Venemaa korraldatud farssreferendumitele Ukraina okupeeritud aladel, mille kohta – lisaks käima lükatud mobilisatsioonile – on läinud ringlema ka naljad stiilis „Venemaa on hakanud annekteeritud aladelt taganema” või „Kuidas mobilisatsioon läheb? Hästi! 300 000 meest on riigist lahkunud” või „Venemaa on esimene riik, mis kuulutab enda koosseisu alad, mida ta ei kontrolli”. Samal ajal on Eesti, Läti, Leedu, Poola ja Soome sulgenud oma piirid vene turistidele. Näib, et iga Venemaa samm oma mõjuala suurendamiseks ja agressiooni kaudu piiride laiendamiseks annab väljastpoolt vaadatuna soovitule täpselt vastupidise tulemuse. Venemaa siseriiklik propaganda ja tegelikkus ujuvad üksteisest juba sedavõrd suurel kaugusel, et isegi nn turbopatrioodid (vene sõjablogijad, väiksemad ninamehed jne) on hakanud esitama küsimusi tegelikkuse ja propaganda sügava lõhe kohta. Aga esialgu läheb siseriiklik poliitiline teater edasi endise hooga – Punasele väljakule tuuakse sadade bussidega riigifirmade töölisi juubeldama, räägitakse, kuidas Vene sõjamasin pole praeguses sõjas isegi veel soojaks saanud, ning õhtustes toksilistes telesaadetes lubatakse kollektiivne Lääs sitikana lömastada. Samal ajal kästakse Vene vägedel ida- ja lõunarindel iga hinna eest oma positsioone hoida, hoolimata selle tagajärgedest kaotatud inimeludes. Ukraina edukas vastupealetung toimub paljude jaoks kui paralleelreaalsuses ja kui värskelt mobiliseeritute esimene viinauim lahtub, hakatakse asju ajama. 

Samal ajal küsivad ukrainlased üle piiride pagenud venelastelt: „Noh, nüüd kui OMON teid represseerida ei saa, kus on teie sõjavastased väljaastumised ja protestid?” Neid aga pole ja küllap ka ei tule. Sa võid minna üle füüsilise piiri, aga sinu alandlikkuse ja vaikiva apoliitilisuse piir jääb ikka sinuga. Seega ei tasuks luua endale mingeid fiktiivseid kujutelmi, et vene rahvast kotib üleliia Ukrainas toimuv, v.a siis kui mängus on omaenda nahk. Venemaa hingeeluga üsna hästi kursis olev etnoloog Aimar Ventsel kirjutas esmaspäevases Postimehes: „Arusaam, et poliitika on midagi kauget ja räpast ning meile see asi korda ei lähe, on viinud selleni, et Venemaa on omadega seal, kus ta on. Õige on ütlemine, et kui sina ei tegele poliitikaga, hakkab poliitika sinuga tegelema.” Vene uurija, ajaloolane ja ajakirjanik Kamil Galejev, kes on teinud terve Vene agressiooni aja põhjalikke ajaloolisi ja sotsiopoliitilisi analüüse, jõudis hiljuti sarnasele järeldusele. Galejev kirjutab oma Twitteris: „Lääne inimesed kipuvad tohutult alahindama passiivse alluvuse taset, mida Kremli valitseja naudib. Samal ajal kipuvad nad tohutult ülehindama *aktiivse* toetuse taset, mida ta naudib. Venemaa on mõlemat pidi ekstreemse ja kujuteldamatu passiivsuse kants. Väga vähe on neid, kes langetaksid otsuse režiimi vastu sõrme tõsta. Veel vähem on aga neid, kes tõstaksid sõrme režiimi nimel.”

Samal ajal on läänes hoolimata energiaga seonduvast hübriidsõjast ja kriisist püsinud solidaarsus Ukrainaga ning jutud muu hulgas taktikalisest tuumalöögist aitavad sellel mitte taustale hääbuda. Möödunud nädalal osutas samale punktile ka välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov: „Otsustavaks saab, kui kõrgel kohal on selle agressiooni suhtes vankumatuse säilitamine sise- ja välispoliitikas. Kas see on esikolmikus või kukub ta seal neljandale-viiendale-kuuendale kohale. Paradoksaalselt aitavad muidugi kõik vihjed eskalatsioonile tegelikult tuua teema arutelu alla tagasi ja see omakorda aitab meil hoida oma otsustavust.” Fakt, et me üldse arutame tuumalöögi võimalikkust, on muidugi piiri erakordne nihkumine vaid seitsme kuuga. Lugeda teadlaste kirjeldusi võimaliku strateegilise tuumalöögi mõju raadiusest olenevalt vihmast ja tuule suunast ei tundu enam abstraktselt apokalüptiline. Võib-olla peaks tõesti lisaks pulbertoidule ka apteegist igaks juhuks joodi tooma? Koroonapandeemia ja käimasolev sõda on nihutanud viimase paari aastaga meie piire, mida me küllap pikalt stabiilseks pidasime. Piirid on lainetus ja selles lainetuses tuleb tahes-tahtmata ujuma õppida. Müürilehe uus number #piirid on väljas, lugege ja nihutage.

Donetsk on Ukraina.
Luhansk on Ukraina. 
Zaporižžja on Ukraina.
Herson on Ukraina.
Krimm on Ukraina.

Aleksander Tsapov, peatoimetaja