Draamateatri lavalaudadel on võtnud vormi Michel Houellebecqi samanimelise romaani ainetel loodud „Kaart ja territoorium”. Lavastaja Juhan Ulfsak ja vaataja Marit Sirgmets istusid maha ning rääkisid lavastusest, autoritruudusest, feminismist ja siirusest.

Juhan Ulfsak ja Elina Netšajeva. Foto: Herkki Merila

Marit Sirgmets: „Kaart ja territoorium” algab skaalal „mis on päris” – „mis ei ole”. Elav karakterite seltskond seisab vastamisi mitme küsimusega. Kas kontseptuaalne kunst on päris? Kas suveniirid on päris? Kas armastus on päris? Kuni pilti tuleb surm. Konkreetne asi, täitsa päris, võtab hoo maha. Tegelased, kes esimeses vaatuses elasid, küsisid, arvasid, sulanduvad nüüd üheks mõtete vooks, esseeks teemal „indiviid ja tema suhe enda surmaga”.

Juhan Ulfsak: Esimene vaatus kui so called life ja teine vaatus kui surm. Esimene on lahtisema struktuuriga ja siiski dünaamilisem, tegelased suhtlevad laval omavahel, kohati on aja ja ruumi ühtsus – nii nagu teatris käib. Teises vaatuses seda ei ole, on installatsioon – maailmalõpukohvik või kabel või krematoorium. Aeg on suhteline, tegelased vaatavad enda elu jumala vaatepunktist. Üldiselt ollakse harjutud sellega, et teine vaatus jätkub sealt, kus esimene lõppes, lahendab esimese probleeme. Minu jaoks lõpeb näidend esimese vaatusega ära ja teine on epiloog.

M.S.: Teine vaatus ei lahenda aktiivselt esimese probleeme, aga siiski on ühised osad, mis arenevad.

J.U.: Seal toimub vaatepunkti muutus. Elu on välja voolanud, tegelased vaatavad oma elule tagasi. Võib-olla mul oli teine vaatus isegi veel staatilisemaks mõeldud. Võib-olla olekski pidanud olema. Huvitav on, et keegi ütles, et teine vaatus läheb väga romaani mööda. Minu arvates ei ole seal suurt midagi romaanist. Mida ma teen, on see, et lagundan kõik ära, aga siis kokku pannes, neid tükke omavahel paigutades tahan säilitada seda tunnet, miks ma olen selle autori üldse valinud.

M.S.: Loed raamatut ja see tunne, mis sul kui lugejal tekib, selle tõlgid teatri keelde, tekitad publikus sarnase tunde, lihtsalt teatraalsete vahenditega. Oled teinud seda edukalt, minu jaoks vähemalt lõhnab lava kõvasti Houellebecqi järele – tekst, heli, visuaal, tegelased, ideed, kõik toetavad truult autorit.

J.U.: Laiemalt pole olnud ainueesmärk teose ettekandmine lavalises vormis, vaid olen püüdnud luua stiili ja maailma, mis on houellebecqlikus meeleolus – esseistlik ja natuke võõrandunud, ning siis natuke rääkida. Nagu Houellebecq on öelnud, et teda ei huvita tegelased, teda huvitavad mõtted.

M.S.: Samas on tegelastel esimeses pooles väga palju rõhku, kuigi juba seal on nad joonistatud maailmavaate karikatuursete esindajatena, kelle eesmärk on rikastada teemasid eri arvamustega. Esseistlikule stiilile aitab kaasa ka see, et kõik tegelased muudkui väljendavad, ilma et nad laskuksid omavahelistesse konfliktidesse või püüaksid kuidagi teisi tegelasi oma arvamuse õigsuses veenda.

J.U.: Kui keegi üritab kedagi mõjutada, siis vaatajat, seda otseses ja ülekantud tähenduses. Teha oma hääl üksinduses kuuldavaks. Üks mu korduv motiiv on see, et tegelased on koos laval, aga nad räägivad üksi ja vaatavad üksteisest mööda. Ma objektistan inimesi laval. Tegelane muutub kohati objektiks, kellele teine saab näidata näpuga nagu katkisele lillevaasile ja rääkida temast tema enda juuresolekul.

M.S.: Üks kriitiliselt objektistatud tegelane, ka tavapärasemas mõistes, on Olga.

J.U.: Houellebecq saab naise kujutamise eest mööda päid ja jalgu, millegipärast mitte Eestis, aga mujal küll. Tema pesumodellidest superintelligentsed ja rikkad Ida-Euroopa taustaga fantastilised naised, kes kõik anduvad mingil põhjusel tema pooletoobistele peategelastele, kes on selgelt tema alter ego’d, on minu arvates natuke keel põses kirjutatud, et panen nüüd, kirjutan endale sellise. Ma ei ole teda parandama hakanud, vastupidi, ma olen selle veel kaugemale viinud, veel rohkem ära stiliseerinud, et ta oleks veel selgemalt mingisugune vaimolend, peategelase märg unenägu, niisugust inimest ei saagi olemas olla. See karakter on teadlikult niimoodi lahendatud. See pole üldistus naistest, see on lõbus katse olla autoritruu.

M.S.: Raamatus on Olga eelkõige ambitsioonikas, end nullist üles töötanud karjäärinaine, kes on lisaks sellele ka ihaldusväärne. Lavastuses on ta aga esmajoones müstiline ihaldusobjekt, kes töötab turismibüroos ja oskab hästi laulda. Tema ambitsioonikus ei tule läbi või info tuleb liiga hilja, kui olen vaatajana ta juba stereotüübi alla liigitanud. Ta on küll võimupositsioonil, kuid mitte tema saavutuste või iseloomu, vaid välimuse pärast. Kui keegi on ilus, on ta iseenesestmõistetavalt võimupositsioonil, muule pole just nagu vaja rõhku panna. See seab küsimuse alla tema tõsiseltvõetavuse. Ja sellisel juhul ilu pigem nõrgestab.

J.U.: Võib-olla on sealt lennanud pesuveega välja mingi nüanss, mis sulle oleks meeldinud, rohkem self-made woman. Minu arvates on seal see sõltumatus sees. Selles mõttes jään sinuga eriarvamusele.

M.S.: Seda on raske kritiseerida, sest esimene mõte on ikka, et mu tundlikkuslävi on liiga madal, näen probleeme seal, kus neid pole. Eriti ohtlik on naisena neid küsimusi püstitada, sest nii lihtne on endale märk otsaette saada, ja karmi feministi kuvand ei aita probleeme lahendada, pigem vastupidi.

J.U.: Mina pean ennast feministiks – niivõrd, kuivõrd oskan. Kui Kristian Smeds käis esimest korda Eestis teatris, siis tema meelest oli huvitav, et meil siin tegelevad naisnäitlejad laval põhiliselt „naiseks” olemisega, kinnistavad nii-öelda stereotüüpi. Kindlasti on mul ambitsioon läheneda teisiti, aga küsimus on selles, kas ma üldse saan. Mina olen ju kõige suurem vaenlane – keskealine valge mees ja lavastamise hetkel võimupositsioonil. Ma ei ole ka rassist kohe üldse, aga kas mu kõikemõistev humanistlik hoiak ei ole juba kuidagi dotseeriv ja rassistlik? Kas minu lähenemine naiskolleegile, et pane nüüd vastu, näita nendele jorssidele koht kätte, too julgemalt oma materjali sisse, ei ole juba iseenesest šovinistlik? Ma olen vales positsioonis sel hetkel.

M.S.: Lugesin just arvamusartiklist „Dear White America” sellest, et kõik valged peaksid tunnistama oma rassismi, sest juba see, kui ma võtan valgena mingi töökoha ega jäta ruumi konkurentsis nõrgemale, on rassistlik samm.

J.U.: Selles kontekstis, jah, peaks ennast hoopis taandama. Kui ma lähen lavastama, olen juba võimupositsioonil ja siis hakkan naisi vabastama – see kõlab kahtlaselt, kuigi ise mõtlen seda siiralt. Ma olen üritanud seda lahendada, andes vabad käed, tekitanud olukorra, kus kõigil tegelastel on võimalus teha rohkem, kui neil repliikides kirjas on. Ühel hetkel on näitleja töö minna lavastajast mööda ja suhestuda selle maailmaga sõltumata lavastajast, kaotada see keskealine valge mees sealt vahelt ja minna otse. Ma usun, et näitlejad nõustuvad minuga, et kõigil on olnud võimalus oma rolli väga palju mõjutada. Kuni selleni välja, et mulle tuuakse leht paberit ja öeldakse, et kirjutasin täna õhtul selle, tahan seda teha.

Marit Sirgmets ja Juhan Ulfsak. Foto: Aleksander Kelpman

M.S.: Näitlejate isiklikku suhet materjaliga on näha. Näiteks noore näitleja tegelaskujus (Pääru Oja) on see väga selge, eriti kuna näitleja mängib näitlejat. Võte, mis on tuttav nii mõnestki metateatri stiiliga flirtivast lavastusest. Tema tegelaskuju püstitab jõuliselt päris/mittepäris küsimusi, mis kulmineerub tema bravuurika lavalt lahkumisega – tal on kõrini, talle aitab. Selles stseenis oli mul raske temaga empaatiline olla, sest mul oli tunne, et üritad müüa konstrueeritud tegu spontaanse väljakõndimise pähe.

J.U.: Ei, nii loll ma ei ole. Asi sai alguse sellest, et ma tahtsin, et seltskonnas oleks ka üks teatriinimene. Tahtsin, et keegi oleks kontseptuaalse kunsti suhtes kriitilisel seisukohal. Minu arvates see sobis teatriinimesele. Konkreetne monoloog algas aga mõttest, et näitleja võiks teha stand-up’i – praegu on väga populaarne teha stand-up-etendusi. Teha oma elust selline naksakalt satiiriline nali. Selle konkreetse näitlejaga koos töötades jõudsime sellise stand-up’ini.

M.S.: Jah, kui võtta seda puhta konstruktsioonina, sellena, mis ta on, siis saan dramaturgilisest valikust aru – nii nagu Houellebecq kirjutas ennast kirjaniku tegelaskujuna romaani sisse, nii lavastas ka Juhan teatritegija sisse. Ja mõlemad surevad selles loos – näitleja professionaalselt, kirjanik füüsiliselt. Sellest lähtuvalt on ka selge, miks Pääru mängib teises vaatuses Houellebecqi.

J.U.: Väga täpne analüüs. See pakub mulle palju lõbu, et ta on teises vaatuses ainuke, kes näitleb, kes teeb karakterrolli. Ta läheb pärast oma siirast näitlejamonoloogi otse grimmi. See on selline postdramaatiline stand-up. Ma saan aru, et sa tahaksid nagu väikest vihjet või silmapilgutust.

M.S.: Valik on tegelikult selge, ma teen isegi asju, kuhu ma ei pane seda silmapilgutust sisse, vaid võtan arusaamist iseenesestmõistetavana, aga võib-olla on siin tegemist Draamateatri kontekstiga – Juhan peab Draamateatri publikut naiivseks ja tuleb nüüd vanade võtetega üllatama.

J.U.: Kuskil olin enne esikat öelnud, et ma olen oma radikaalsed tungid välja elanud. See on jama. Keerulisemaid esteetilisi otsinguid on veel kavas küll, aga praegu ei olnud mul plaanis Draamateatri publikut hirmutada, et nüüd panen kõigile vastu pead. Minu huvi Draamateatris tükki teha oli sellest majast lähtuv. Üks tähtis suur lava, mis asub Tallinna südalinnas, ei räägi mulle midagi nüüdsest ajast, ja kui ma mõtlen Houellebecqi peale, siis tema räägib minuga midagi minu elust praegu siin planeedil. Tahtsin tuua seda tunnetust ja neid teemasid natuke tolmuseks peetavale lavale. Houellebecqi puhul on oluline ka vana maailma kadumise teema, mida võime vaadata metafoorina vana teatri mõttes. Selles on palju melanhooliat ja ilu. Punastes kardinates on sentimentaalne väärtus, ükskõik kui palju seda ei kritiseerita.

M.S.: Kui eksperimentaalsed tegijad lähevad institutsiooniteatrisse, siis võib-olla see on isegi eksperimentaalsem väljakutse kui koduses laboratooriumis katsetamine. Tead, kellega räägid, ja tead, mida öelda, aga räägid vaatajaga natuke teist keelt.

J.U.: Ma arvan, et kui asi, mida sa tahad öelda, on piisavalt oluline, siis ütle seda publikule arusaadavalt.

M.S.: Aga ka seeditavalt. „Kaardis ja territooriumis” lahjendavad igapäevased banaalsused eksistentsialistlikke ja kapitalistlikke osasid piisavalt, nii et ei teki piinlikku targutamise tunnet.

J.U.: Inimese olemuses on ju kaks poolust: on jumalik, püha olemus, mis otsib tõde, ja samal ajal on inimene kohutavalt naeruväärne. See on elus ka nii, et keegi ei salli targutajaid. Keegi ajab näpu püsti ja räägib järsku kohutavalt tõsise häälega mingisugusest asjast. Võib-olla oleks kõigil sedasama juttu väga huvitav lugeda või dokumentaalfilmina vaadata, aga kui keegi hakkab sotsiaalses situatsioonis õudselt seletama, siis see on vastumeelne. Samas kui inimene räägib sama jutu ära kuidagi teistmoodi, viskab mõne nalja, siis läheb hoopis teisiti.

M.S.: Need naljamomendid, mille sa sisse tood, on heatahtlikud, ei ole ärapanemist või irooniat, teed audience friendly’t avangardi.

J.U.: Iroonia puhul on oluline, kas sul on eneseirooniat, mitte sellist pinnapealset, vaid kohe päriselt tajud ja julged tunnistada oma naeruväärsust. Selline suvaline eneseiroonia on muidugi kaitsekilp – ma väidan midagi ja tõmban irooniaga sellelt vaiba alt ära. Ma jään ambivalentseks, mulle ei saa midagi ette heita.

M.S.: Teise poole pealt võib ka liigne siirus olla kaitsekilbiks. Targalt kasutatud haavatavus on üks tugevaimaid mõjutamise vahendeid. „Kaardis ja territooriumis” ei kasuta sa seda õnneks häirivalt, kuigi siiruse muskel töötab silmanähtavalt täiel jõul.

J.U.: Mina olen teatrit alati siiralt teinud. Või ausalt. Mis on üldse siiruse ja aususe vahe?

M.S.: Siirus on emotsiooni pealt veenmine, samas kui ausus on faktipõhine ja võib olla järsk.

J.U.: Ausus vist eeldab tõde. Ma olen aus, see tähendab, et ma justkui presenteerin tõde. Kui ma olen siiras, siis ma presenteerin tõelaadset toodet, mis ei pea olema tõde, aga selle pühitseb see, et mina arvan. See väide on väärtuslik, kuna mina tunnen seda hetkel. Aga kui inimene otsib tõde, siis tema kahtleb. Kahtleb ka selles, mida ta tunneb.

Lavastuse „Kaart ja territoorium” etendusi mängitakse Draamateatris maikuu keskpaigani veel kuuel korral. Vaata lähemalt teatri kodulehelt.