„Alphaville” („Alphaville: Une étrange aventure de Lemmy Caution”. 1965, Prantsusmaa, Athos Films), režissöör ja stsenarist Jean-Luc Godard, operaator Raoul Coutard, muusika Paul Misraki, osades Eddie Constantine, Anna Karina jt. 99 min.
Ulmežanr on jäänud tänapäeva filmimaailmas vaeslapse rolli. Mitte et produtsendid ja lavastajad temast päris ringiga mööda käiks – esmapilgul võiks igasuguste koletise- ja maailmalõpuspektaaklite tõttu isegi arvata, et sci-fi on kinodes üsna prominentsel kohal. Praegugi laiutavad multiplekside ekraanidel nii hiidrobotid, zombie’d kui kaugelt planeedilt pärit supermees. Ent võta näpust, tõelist teaduspõhist, toekalt filosoofilist ja terase pilguga olevikust kaugemale või sügavamale vaatavat ulmet on neis filmides parimal juhul näpuotsaga. Rohkelt leidub laene, häbitut mikstuuri ja taaskäitlust, suuri eriefekte ja alamõõdulisi lugusid. Prantsuse filmiloo vahest nimekaima autori Jean-Luc Godard’i „Alphaville” on säärase stereotüübi vastand: minimalistlik ulmekas, mis toetub peamiselt loole ja ideedele.
„Alphaville’i” – jah, just Godard’i linaloost sai nime ka kuulus kaheksakümnendate süntpopibänd – keskmes on salaagent Lemmy Caution. Krimiromaanidest tuttav tegelane reisib pealkirjas nimetatud linna, mida juhtiv superarvuti on keelustanud kõik mitteratsionaalse ja ebaloogilise. Kujunenud on tavalise inimliku tunnetuse jaoks võõristav ja eluvaenulik keskkond. Need, kes ei kohandu, hukatakse külmavereliselt. Cautioni, keda kehastab film noir’i parimate maneeride eeskujul Eddie Constantine, missiooniks on Alphaville’i juhtiva arvuti loonud professor von Brauni leidmine. Seejuures jõuab ta armuda von Brauni tütresse, enigmaatilisse Natašasse (Anna Karina).
Cautioni ja Nataša kummastav suhe joonib alla filmi selge vastanduse – efektiivsusele ja loogikale ehitatud tehnokraatia ning hingestatud inimloomus oma vajadusega vahetuse ja armastuse järele. Seejuures laenab Godard nii stiililise atmosfääritunnetuse kui sisulisi detaile, näiteks range kontroll kasutatava keele üle, düstoopiaklassikutelt, ennekõike muidugi George Orwelli igiakatuaalsest „1984st”. Pildikeel meenutab paarkümmend aastat varem populaarsuse tipu saavutanud juba mainitud film noir’i. Eriefektide, märuli ja suurejoonelise vaatemänguta filmi visuaalne mõjuvus toetub suuresti 60ndate Pariisi uusarhitektuuri võõristavusele ja mustvalge pildi valguse ning varju mängule. Ka sisu on paiguti mänguliselt desorienteeriv: sageli juhtub midagi ootamatut, selgitusi jagatakse aga hoopis hiljem ja valikuliselt. Ulmežanr ongi vaid vormiks, mille sees kohtuvad kafkalik fatalism ja prantslaslik romantilisus, küsimaks inimolemise suuri küsimusi.
Godard’i filmograafia üks eripärasemaid teoseid pole vaatamata oma tugevale kesksele küsimuseasetusele sugugi veatu film. Mehe paljuräägitud debüüdi „À bout de souffle’i” hüplik kaameratöö on siin asendunud sageli üsna pikkade ja tegelastega kaasa liikuvate võtetega. Uue laine algsele toorele innovatiivsusele on justkui lisandunud kogemusega kaasnev esteetiline meisterlikkus, ent visuaalset voolavust takistab sageli suuri küsimusi tekitav montaaž. Mõistmata, kas tegu on kummalise huumori, tahtmisega konventsioone eirata või niisama stilistilise valikuga, mõjuvad mitmed stseenid, eriti teravalt lõpuosa tulistamine ja kähmlus, vaatajale kohmakalt ning lohakaltki. Godard takerdub seal, kus eespool mainitud suured ulmekad õnnestuvad. „Alphaville” pole lihtsalt teab mis sujuvalt edasi liikuv ega klassikalises mõttes põnev film. Huvitav ja visuaalselt mõjuv küll, aga tervikuna mitte kaugelti meisterlik loojutustus.
Vaata Katusekino kavalehte siit.
