Vägijoogivaba septembri algusest täitub homme nädal. On ilmselt neid, kellele on alles pärast poole pudeli veini joomist meenunud „kas ma mitte alkovaba kuud ei pidanud tegema?”, neid, kes käega otsustasid lüüa ning kindlasti ka vapraid vastupidajaid. Samuti väljakutse vastu võtnud Müürilehe kirjandustoimetaja Maia Tammjärv pani sõnadesse oma esimese promillivaba nädala.

Arutasime millalgi augusti lõpus Müürilehe kollektiiviga, kelle jaoks meist oleks kaine september pigem challenge ja kelle jaoks kökimöki. Minu jaoks on see täiesti, absoluutselt, objektiivselt, ilmselgelt, põhjalikult challenge ja mul on paraku mingi patoloogiline võimetus mitte haarata kinni igasugustest väljakutsetest, kui nad mu teele satuvad (aga ma tegelen sellega…). Alkohol on alkohol ja alkohol on elu osa, nii lihtsalt on. Üks-kaks(-kolm-neli-…) klaasikest sõpradega välja minnes… no tõepoolest pea alati; külla minnes pea alati pudel veini kotti jne. Üksi ei joo, aga… noh, ma olen seltskondlik inimene, ei olegi enamasti kunagi üksi. Aga ma ei osale selles eksperimendis mitte seepärast, et arvaksin, et peaksin tingimata alkoholijoomist piirama, vaid väljakutse enda pärast. Mis pole objektiivselt võib-olla kõige parem põhjus…

Aga juba ongi 7. september, pea neljandik kuust, pea nädal absoluutset kainust on läbitud. Kusjuures, see pole üldse raske – keegi on näiteks välja mõelnud alkoholivabad õlled, et me ei peaks pidevalt kas teed/kohvi või suhkrupohmelle tekitavaid vedelikke pruukima, aga kas peab üleüldse koguaeg mingeid vedelikke tarbima? Mõnes mõttes tunnen ka, et see kergus on pisut cheatimise teel saavutatud, sest väga valdava osa sellest nädalast oleme septembri Müürilehe lõplikult trükivalmiks traageldamisega tegelenud. Alkoholi-Müürikas, nagu teda hellitavalt nimetan. Ehk – kuu algus on kohutavalt töine olnud ja kui on kohutavalt töine, siis pole liiga palju aega sotsiaalsustele jne mõeldagi.

Challenge, niisiis, on see küll, aga mulle on hakanud tunduma, et võibolla on see enamgi challenge mu sõpradele kui mulle endale. Alljärgnevalt on toodud värvikam valik selle nädala sündmustest ja dialoogidest, pühendusega isikutele X–Z ning A–E.

1. september, teisipäev, kell 11.12 hommikul. Telefonikõne kallilt sõbralt.
Isik X: Ja kuidas sul kaine septembriga läheb?
Mina: Noh, need kaks ärkveloldud tundi pole ma tõepoolest mitte tilkagi võtnud.

2. september, kolmapäev. 5.03pm. Vestlus kallis sõbraga Facebooki tšätis.
Isik Y: no hoopis täna v6iks keegi mulle külla tulla /…/ ma kaks päeva tallinnasse ja tagasi s6itnud ja tahaks veini juua
Mina: no veini võiks juua küll.
Mina: (st et mina ei joo veini, aga olen seltskond)
Mina: (mul on kaine september ju)
Isik Y: 6igus! kaine (smile emoticon)
Mina: mhmhh.
Isik Y: aga homme mul on vaba 6htu muidu…
(Ääremärkusena olgu mainitud ka, et hetkel, mil “Mina” ütleb „no veini võiks juua küll”, on ta korraks unustanud, et tal on parasjagu käsil kaine september – õnneks tuleb see sekunditega meelde.)

Sama kuupäev. Mõni minut enne kella 19. Mälumäng Naiivis. Tulen suitsetamast, sõbrad jutlevad parasjagu midagi panustest, rahast, kuulen ka oma nime mainitavat ning kui istet võtan, manitseb kallis sõber (isik Z) teisi vaikima. Paari minutiga on selge, et sõbrad teevad panuseid, millal ma murdun. Raha peale ja puha. Täiesti pöörane! Üritan sõprade peale pahandada, aga ei õnnestu, sest nad on ikka nii armsad mul. Õige pea selgub, et mitte keegi (!) ei ole panustanud, et ma septembri lõpuni vastu pean. Suurimaks võimalikuks komistuskiviks peetakse isikute A ja B (pidin tähestikuga otsast alustama siinkohal) pulma, kuhu 12. septembril lähen. Mulle on nüüdseks aga täiesti selge, et pean septembri lõpuni vastu, sest mis mõttes te ei usu minusse!? Mis mõttes panused!?

3. september, neljapäev, kell 3.25pm. Vestlus kalli sõbraga Facebooki tšätis.
Mina: prof C, mul on mure!
Prof C: Näh, hakkasid jooma juba vä?
Mina: no kurat (grin emoticon) sa oled ka teinud panuseid või?
Prof C: Hakkasidki? Ei ole tegelt
Mina: ei hakanud!
(Kommentaar: mure oli hoopis selles, et mul oli vaja pesumasin nullkorruselt neljandale korrusele tassida, aga ma ise ei jaksanud.)

4. september, reede. Kiwa näituse avamine. Ca kell 19.30 või umbes nii. Sigaretid Kunstimuuseumi ees. Vestlus tuttavaga.
Isik D: Noh, kaine september? Mul ka.
Mina: Noh, kuidas on?
Isik D: Eile hullult janutas…
Mina: Aa, mul isegi mitte. Aga olen nii palju tööd teinud, et pole jõudnud mõeldagi vist eriti… /…/
Isik D: Nii et jooma siis ei tule täna?
(Kommentaar: ei läinud.)

Sama kuupäev. Ca 23.30, kallis sõber (isik E) tuli külla.
Isik E: Kindel, et oled kaine?
Mina: Jajaa.
Isik E (häbelikult): Sest mul on pudel veini…
(Kommentaar: olin kaine, läksime küll õue ja jõin Pirogovis ühe alkoholivaba õlle.)

5. september, laupäev. Instituudi hooaja avamise piknik-koosolek, ca kell 16–22, läbiv fraas: „Ei, aitäh, mulle mitte.”

Pühapäev oli rahulik. Aga pühapäev on alati rahulik.

Müürilehe tegijad on lehe lugejatele head soovides otsustanud alates septembrikuust lõpetada leheveergudel alkohoolsete jookide reklaamimise. Kuna alkoholireklaam ei ole Eestis veel keelustatud, soovime selle žestiga valitsusele kindlat meelt ja julgust nimetatud seaduse vastu võtmisel, et inimesed saaksid oma tarbimisharjumusi välja kujundada alkoholitööstuse huvidest sõltumatult.