Mis ühendab Xi Jinpingi, Shaolini kung fu’d ja oopiumit? 2024. aastal Fujiani külastanud Hiina-uurija Rando Künnapuu avab uksed vähem tuntud Hiina linnade olustikku ja ajalukku.
Kui rääkida Hiina või USA haldusüksustest, siis üsna kindlasti teab tavaline eestlane Hiina provintsidest vähem kui USA osariikidest, vaatamata nende sarnasele füüsilisele kaugusele. Kung fu austajad võivad ehk olla kursis, et Bruce Lee õpetaja meister Ip Man oli pärit Guangdongi provintsist. Iidse hiina filosoofia kohta lugenu võib teada, et Konfutsius oli pärit Shandongist. Poliitikahuviline võib mäletada, et punase riigi tüürimees Mao oli pärit Hunanist. Fujiani (eestikeelne hääldus: fuudžien) provintsist aga ei teata üldiselt Läänes eriti midagi, kuigi Taiwanist huvitujatele tuleb Fujiani tundmine kasuks, kuna need kaks regiooni on mitte ainult füüsiliselt, vaid ka kultuuriliselt üksteisele lähedal.
Foto: 20. sajandi alguse têng-á-kha’d. Need on Fujianile ja Taiwanile omased eelmodernsed hooned, kus esimesel korrusel tegeletakse äriga ning teisel elatakse. Näha on läänelikke mõjusid. Kantoni tong lau’d on samasuguse funktsiooni ja struktuuriga.
Fujian pole tänapäeval kuulus oma majanduse poolest, nagu seda on Guangdong või Shandong, olgugi et ajalooliselt on Fujian olnud Hiina majanduses üks juhtivaid piirkondi. Nüüdsel ajal on see tuntud eelkõige sõjalis-geopoliitilises kontekstis, kuna see asub täpselt Taiwani vastas. Hariduse vallas on Fujian olnud koos Shanghaist läände jääva Zhejiangiga provints, kust on tulnud enim edukaid eksaminande. See oli varem ja on seniajani üleilmselt tuntud kui musta tee kodu, kus müüakse siiani kõige prestiižsemat sorti musta teed. Kui Fujiani süveneda, võib sellest vesta lugematul arvul lugusid, nagu võikski ühe Poola-suuruse, 42 miljoni elanikuga provintsi puhul eeldada, kuid selles artiklis keskendun kahele linnale, mida väisasin klassikalist ja modernset hiina keelt õppinud uurijana 2024. aastal – Quanzhoule ja Fuzhoule (eestikeelne hääldus: tsüandžou ja fudžou).
Fujiani kaks suurimat linna – punaste telliste linn ja mini rahva häll
Artikli sissejuhatuse peale Wikipediast Fujiani kohta uurinud lugejat võib üllatada, et kahe suurima linna järjestus siin artiklis on 1) Quanzhou ja 2) Fuzhou, mitte vastupidi. See justkui vihjab, et Quanzhou on suurem kui Fujiani enda pealinn Fuzhou. Kuna Quanzhous on elanikke 500 000 võrra (Tallinna jagu) rohkem, siis just nii ongi. Quanzhou linnas on umbes kuus miljonit elanikku ja Fuzhous neli miljonit, aga kui võtta arvesse, et mõlemad on ametlikult ringkonnaõigustega linnad, on Quanzhou rahvaarv hinnanguliselt 8,91 miljonit ja Fuzhou oma 8,29 miljonit.
Ringkonnaõigustega linn on Hiina Rahvavabariigile unikaalne haldusjaotus. Seesugused linnad võtavad Mandri-Hiina urbaniseerunud aladest enda alla enamiku. Eesti mõistes võiks seda kirjeldada maakonnana, mis peab vastama kolmele tingimusele:
• ringkonnakeskuses peab elama vähemalt 250 000 inimest, kes ei tööta põllumajanduses
• ringkonna kogutoodang peab olema vähemalt 200 miljonit jüaani (24 miljonit eurot)
• teenuste sektori kogutoodang peab olema suurem hankiva tööstuse kogutoodangust ning ületama 35% kogutoodangust.
Kui tuua sellised tingimused üle Eestisse, kvalifitseeruks ringkonnaõigustega linnaks vaid Harjumaa, mistõttu on Eesti teisi linnu ja piirkondi Quanzhou ja Fuzhouga raske võrrelda.
Nii minevikus kui ka tänapäeval on Fuzhou ja Quanzhou olnud kontrastsed linnad. Erinevused ilmnevad nii nende elanike kõneldavates keeltes, arhitektuuris, maastikus kui ka selles, mis rolli need linnad provintsis täidavad. Kui Fuzhou on Fujiani poliitiline süda, siis Quanzhou on tuntud oma majandusliku mineviku poolest.
Fuzhou suhe Taiwaniga erineb Quanzhou omast. Kui fuzhoulased räägivad prestiižsemat minbei ehk põhjamini keelt, siis quanzhoulased räägivad sama dialekti, mida kõneleb kodus 70% taiwanlastest – minnani ehk lõunamini keelt. Fujian on üldse tuntud oma kunagise Mini riigi ja mini keelte poolest, mille hulka kuulub ka idamini ehk mindongi keel. „Mini” tähistatakse mandariini keeles värava ja selle vahel oleva putuka radikaaliga, mis tähendas Vana-Hiinas madu. Sellega tähistati tihti barbaritest rahvaid ja seda, et nad kummardasid väidetavalt madusid. Selles sarnanevad minid iidsete eestlastega, kui uskuda kristlikke kroonikaid ja nende kirjeldusi madusid kummardavate eestlaste kohta.
Fuzhou on kordades iidsem linn kui Quanzhou. Selle lähistelt on tulnud välja rohkem kui 5000–7000 aasta vanuseid leide austroneeslaste asustusest. Hiljem migreerusid need austroneeslased Taiwanile ja teistele Vaikse ookeani saartele, kus neist said põliselanikud.
Fuzhoust on käinud üle mitmed rahvaste rände lained ning vahetult enne Songi dünastiat oli Fuzhou Mini kuningriigi pealinn. Tol ajal oli ka Quanzhou välja kujunenud, kuid 978. aastal loovutas Quanzhoud valitsenud sõjaisand Chen Hongjin oma võimu Songi dünastiale. Just Põhja-Songi dünastia ajal (960–1127) sai Quanzhou kosmopoliitse omapära ning kujunes korralikuks linnaks.
Quanzhou
Kui Marco Polo kutsus omal ajal Quanzhoud, kus asus toona üks maailma kahest suurimast sadamast, Ida-Aleksandriaks, siis mitu kümnendit hiljem nimetas Ibn Baţţūţah seda sadamat maailma kõige hiilgavamaks. Just seal rajasid mongolid 13. sajandil oma mereväe, et sellega Jaapanit rünnata. Quanzhou oli mitmerahvuslik metropol, kust võis leida nii hinduismi ja budismi templeid kui ka kirikuid ja mošeesid. Yuani dünastia aegu oli linna kuberneride hulgas ka moslemeid, nagu Pu Shougeng, kes oli väidetavalt lõunaaraabia või iraani päritolu. Quanzhous oli tollal palju pärslasi, kellest moodustati ka linna garnison. Poliitilistel põhjustel kahanes Mingi dünastia saabudes moslemite ja pärslaste mõju.
Pärast esimest oopiumisõda 19. sajandil üritas koloniaalse Hongkongi esimene kuberner Henry Pottinger rajada Quanzhousse brittide peamist oopiumiladu, et oopiumiäri Hongkongist ja teistest rahulepinguga brittidele kaubanduseks avatud linnadest eemal hoida. Oopium oli tollal üks vähestest Briti toodetest, mille vastu kohalikud hiinlased huvi tundsid. Muidugi pärast seda, kui selle järele oli nõudlus (sõltuvus) tekitatud. Esimese maailmasõja ajaks oli aga linna sadamasse nõnda palju liiva ladestunud, et see polnud enam otseselt laevatatav.
Quanzhou tänapäevases linnapildis on täheldatavad varasemate perioodide ilmingud – peale modernsete ehitiste on näha nii traditsioonilisi minnani stiilis hooneid kui ka 20. sajandi esimese poole mitmekorruselisi têng-á-kha’sid, mis sarnanevad kantoni stiili tong lau’dega.
Fuzhou
Enne seda, kui Hiina praegune valitseja Xi Jinping oma praegusele ametikohale jõudis, elas ta pea 13 aastat Fuzhous. Sealse linnakomitee sekretärina visualiseeris ta, kuidas integreerida Fujiani teiste Fuzhou provintsidega, ja tuli muuhulgas mõttele ehitada Fuzhoust Taipeisse kiirrongiliin ja merealune tunnel. Praegu on Fuzhou kümnes maailma kõige kiiremini kasvav metropol.
Quanzhou stiil peegeldab hästi linna kirevat minevikku rahvusvahelise kosmopoliitse keskusena ning kaldub olema eklektiline, rafineeritud, julge ja värvikas. Fuzhou vaoshoitud elegantsus on miski, mis on omane pigem vanarikkale või intellektuaalile, kes oma jõukusega küll otseselt ei hiila, ent näitab seda maitsekalt. Kui ise pärast Quanzhous käimist Fuzhousse rändasin, jäi mulle silma valge ja pruuni värvi domineerimine – seda nii traditsiooniliste kui ka uudsemate hoonete puhul, kuigi traditsioonilistel viilkatustel oli näha ka musta ja pruuni ning kõrghoonete klaasakendel tume- ja helesiniseid toone.
Tõepoolest, Fuzhou on rohkem tuntud oma kunagise akadeemilise eduloo ja kõrgetasemelise kultuuri poolest. Fuzhoust tuli Songi dünastia (960–1270) kümme zhuangyuan’i (riigis esikohale jõudnud eksaminandi), mida oli tol ajal ühe linna kohta üsna palju. Filosoof Zhu Xi (1130–1200) elas ja töötas seal üsna pikka aega. Fuzhoust tulid ka sellised intellektuaalid nagu Hiinat moderniseerinud Yan Fu ning naiskirjanikud Bing Xin ja Lu Yin.
