Kohe, kui lööma hakkavad valimiskellad, aktiveerub äkki iga poliitiku sotsiaalmeedia konto. Sisu seejuures varieerub – üks näitab ette oma jõusaalikava, teine hõikab brainrot’i saatel loosungeid. Kuid mis toimub filtrite ja emotikonide taga ning mida mõtlevad ja tunnevad naissoost poliitikud?
Poliitikast ja sotsiaalmeediast võib mõelda nagu toidust ja soolast – nad saavad teineteiseta küll hakkama, kuid midagi head sünnib ikkagi koostoimest. Nüüdseks ongi sotsiaalmeedia poliitilise kommunikatsiooni lahutamatu osa[1], mis tähendab, et poliitikud peavad oma igapäevatöö kõrvalt tegelema ka sisuloomega. Kui hulk inimesi püüdleb sama eesmärgi poole, on mõistlik proovida üksteisest erineda, et valijate ja ajakirjanduse tähelepanu endale võita. Oma tänavu Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis kaitstud bakalaureusetöös uurisin spetsiifiliselt Eesti naissoost poliitikute kogemusi sotsiaalmeedias ning sellega kaasnevaid väljakutseid ja võimalusi.
Poliitikud hiilivad sisuloojate kingadesse
Sisuloojad on aastaid ette näidanud, kuidas eri platvormidel populaarsust kasvatada[2] ja sellega elatist teenida. Pole ju vaja jalgratast leiutada, kui keegi on selle sinu eest juba ära teinud. Sotsiaalmeediauurija Sophie Bishop on kasutanud selle puhul mõistet „influencer creep”[3], kõneldes sellest, kuidas sotsiaalmeedia kaudu mõjutamine levib aina rohkematesse töövormidesse ja tungib teiste elukutsete igapäevaellu. Käibesse on läinud ka sõna „mõjuisikustumine”, mis viitab sellele, et keegi võtab omaks sisuloojate praktikaid.
Mõjuisikustumisel on Bishopi järgi kolm peamist alustala: persoonibrändimine, optimeerimine ja autentsus. Persoonibrändimise puhul on oluline leida oma tugevus ja seda ära kasutada, näiteks kui poliitik presenteerib sotsiaalmeedias pildikesi oma eraelust, et näidata ennast valijale inimlikumast küljest ja et poliitika ei tunduks tavakodanikule nii kauge. Optimeerimine on oma sisu loomine eesmärgiga muuta seda populaarsemaks, näiteks postitades järjepidevalt või kasutades kindlaid filtreid. Autentsus on siin kontekstis tahe juurutada mingit kindlat kuvandit, samuti kasutatakse võtet rääkida otse kaamerasse, et luua video teel jälgijatega sidet.[3]
Vahepeal tundus, et Facebooki algoritm piirab poliitilist sisu: kui postitasin mõne sisukama poliitilise teksti, ei jõudnud see kuigi paljude inimesteni. Samas kui jagasin näiteks nunnut pilti oma koerast, kasvas nähtavus kohe märgatavalt.[4]
Platvormid annavad suurepärase võimaluse edastada oma sõnumit soovitud viisil, kuid sotsiaalmeedia kasutamisega kaasnevad siiski suured väljakutsed, eriti naissoost poliitikute jaoks, keda meedia kohtleb võrreldes nende meessoost kolleegidega erinevalt. Naissoost poliitikuid puudutav meediakajastus on tihti kallutatud, keskendudes sageli nende välimusele, sh seksualiseerides neid rohkem kui mehi.[5] Lisaks kogevad naissoost poliitikud meediat sageli ründava ja konfliktsena, mis võib süvendada soostereotüüpe ja kardetavasti vähendada ka uue põlvkonna pealekasvu poliitikas.
Targa jutu peale saadetakse ikka kooki küpsetama
Isegi kui teed kõike „reeglite järgi”, ei pruugi see takistada meedias ja ühiskonnas juurdunud probleemide ülekandumist sinu kanalile. Naissoost poliitikuid alandatakse kommentaariumites eri võtetega – hambusse võib jääda näiteks nende vanus või asjaolu, et nad ei kanna kleiti. Isegi kui oled oma pädevust tõestanud, saad ikka sõimata.
Seda on ka nagu toodud, et mis see koduperenaine siin jahub?
Mingu küpsetagu kooki kodus, on ju?
Suur osa soolistatud negatiivsusest on koondunud naissoost poliitikute postituste kommentaaridesse, kus kritiseeritakse nii poliitilisi otsuseid kui ka riietust. Kommentaarid saab küll välja lülitada, kuid see ei takista inimesi sulle isiklikult kirjutamast. On poliitikuid, kes saavad päevast päeva roppusi stiilis „eriline mõrd ja lits”. Samuti ei pääse rünnakutest naissoost poliitikute pereliikmed.
Privaatsesse postkasti saabuvad ka intiimpildid, kusjuures need sõnumid on poliitikute jaoks harjumuspäraseks saanud. Minu bakalaureusetöö jaoks tehtud intervjuudes tunnistasid naispoliitikud, et „paks nahk” on osa tööst ning sellised asjad neid liialt ei mõjuta.
Kuus korra [saadetakse] mõned peenisepildid ja nädalas korra [saan] mõne […] sõimukirja. Aga ma ei saa nagu öelda, et neid massiliselt on.
Siiski peab eraldi välja tooma, et enamik minu küsitletutest ei pea solvavaid kommentaare ja kirju soopõhisteks. Väide, et naissoost poliitikuid ei sildistata soopõhiselt, võib aga olla tingitud sotsiaalmeedias normaliseerunud negatiivsusest, mistõttu seda lihtsalt enam ei märgata ega tunnistata.
Kaitsekilp ja kustutamine
Poliitikud tavatsevad esitleda end avatud raamatutena, nii jagataksegi sotsiaalmeedias suuri kilde oma elust. Siiski on ka poliitikute jaoks oluline enda ja lähedaste turvalisus, mistõttu peetakse vajalikuks postitatavat sisu reguleerida. Tihtipeale ei ole ähvarduskirjade puhul tegu ühekordse nähtusega, vaid neid saadakse pidevalt.
„Ma tean, kus sa elad.” „Julged ikka öösel ringi liikuda?” Mingisugused […] sellised rõvedused, mida ma arvan, [et] iga naispoliitik on kogenud, ja ma olen üsna kindel, et mehed ei koge selliseid asju kuigi palju. Mis ei tähenda, et ka mehi ei ähvardataks. […] Kui varem jagasin kohe oma tegemisi ja reise, siis nüüd lisan postitusi alles 24–48 tundi hiljem, et inimesed ei teaks täpselt, kus ma parasjagu olen. Ka perest pilte jagan nüüd vähem.
Sellised olukorrad panevad poliitikuid hoolikalt läbi mõtlema, mida nad sotsiaalmeedias esitlevad, sest ühelt poolt soovitakse tagada oma isiklikku privaatsust, kuid samal ajal üritatakse olla jälgijaskonnale avatud. Kui palju ja milliseid pilte oma kodust ja selle ümbrusest jagada, et asukoht ei oleks lihtsasti tuvastatav? Kas peaks näitama laste nägusid, kui nad on suur osa sinu elust? Kuni selleni välja, kas peaks üldse ühel või teisel teemal sõna võtma?
Poliitikute ründamiseks või lausa nende poliitikast tõrjumiseks kasutatakse mitmeid taktikaid. Muidugi ei soovi poliitikud selliseid kommentaare ja kirju saada, sest need haavavad nii neid ennast kui ka nende lähedasi. Nõnda on nad sunnitud kasutama enesekaitseks eri meetmeid. Mõne poliitiku jaoks hõlmab osa sotsiaalmeedia tööst ka sisu modereerimist, et vähendada oma kanalil negatiivsust, näiteks kustutatakse kommentaare või blokeeritakse kasutajaid. See viitab sellele, et lisaks sisuloomestrateegiatele on hakatud paralleelselt looma negatiivsuse ennetamise taktikaid. Kuid kas enesetsensuur, pidev kustutamine ja solvangutega leppimine ongi uus normaalsus või peaks nende vastu ikkagi võitlema?
Sotsiaalmeedia funktsioon pakkuda teiste seas naissoost poliitikutele võimalust oma sõnumeid edastada ja avalikku diskussiooni edendada on igati tervitatav. Kui aga sotsiaalmeedias piiratakse avaliku esinemise võimalusi või levib vaenulikkus, ei soodusta see kuidagi naissoost poliitikute jaoks võrdse osaluse kujunemist. Kui meediapildis puuduvad eeskujud ning sotsiaalmeedias vohavad ähvardused ja vaenukõne, ei kujune välja ka toetavat keskkonda, mis motiveeriks noori naisi poliitikasse tulema. Vahest oleks vaja kommentaariumi- ja suhtluskultuuri muutust, et noorte naiste jaoks oleks poliitikas osalemine atraktiivne ja turvaline? Ning äkki peaks see muutus algama mujalt kui sotsiaalmeediast, olgu selleks klassiruum või ajakirjandus?
[1] Kannasto, E. 2021. „I am horrified by all kinds of persona worship!” Constructing Personal Brands of Politicians on Facebook. Doktoritöö, Vaasan Yliopisto.
[2] Senft, T. M. 2008. Camgirls: Celebrity and community in the age of social networks. Peter Lang Publishing.
[3] Bishop, S. 2023. Influencer creep: How artists strategically navigate the platformisation of art worlds. – New Media & Society, nr 27 (4).
[4] Kursiivis kirjakohad siin ja edaspidi pärinevad autori bakalaureusetöö jaoks tehtud intervjuudest kümne Eesti naissoost poliitikuga.
[5] Sepper, M.-L.; Ester, J.; Haugas, S. 2020. Naised poliitikas. Teel soolise tasakaalu poole. – Poliitikauuringute Keskus Praxis.
Anastasia Isabella Poole on kommunikatsioonitöö kõrvalt TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekava magistrant ning hobikeraamik.
