Kui varasematel aastatel oli Eesti venekeelsel ajakirjandusel võimalik rahulikult ühiskonnas oma kohta otsida, siis kohe pärast Venemaa täiemahulise sõja algust Ukraina vastu tekkis venekeelsetel toimetustel teravam vajadus oma ülesanded ja roll läbi mõelda.
Eestis toimib uudismeedia nii eesti kui ka vene keeles, pakkudes infot mõlema emakeelega sihtrühmale. Kuigi Eesti taasiseseisvumisest on möödas juba rohkem kui kolmkümmend aastat, on venekeelne meedia endiselt elujõuline, saades toetust riigieelarvest, ühtlasi on praeguseks saavutatud juba suhteliselt arvukas jälgijaskond. Õigupoolest pole kohalik venekeelne ajakirjandus kunagi varem nii tugev ja mitmekesine olnud kui viimasel kümnel aastal.
Pärast taasiseseisvumist oli venekeelse ajakirjanduse olukord keeruline. Seda iseloomustasid napp ja ebastabiilne rahaline ning inimressurss, suhteliselt väike mõju ühiskonnale ja kahanev auditoorium. Samuti olid ebaselged nii vajadus venekeelse ajakirjanduse järele kui ka selle roll ühiskonnas. Nüüdseks on venekeelsed toimetused nii avalik-õiguslikul ERRil kui ka suurematel meediamajadel Delfil, Postimehel ja Äripäeval. Lisaks ilmub regionaalseid ja kohalikke väljaandeid, millest enamik tegutseb Ida-Virumaal.
Ajakirjanikud otsivad tasakaalu
Eesti venekeelne elanikkond on eelistanud nii kohalikke venekeelseid meediakanaleid kui ka Venemaa Föderatsiooni kanaleid[1][2], seesugused meediatarbimisharjumused kujunesid välja 1990. aastatel ja püsisid kuni 2022. aasta veebruarini, kui Venemaa alustas Ukraina vastu täiemahulist sõda. Samas hakkasid venekeelsed inimesed juba mõned aastad enne agressioonisõda tarbima üha enam ka eestikeelseid ja vähemal määral rahvusvahelisi kanaleid. Rahvusvahelist meediat soosib selliste kanalite nagu BBC, Deutsche Welle ja Euronews kättesaadavus vene keeles.
Üldiselt eelistavad inimesed tarbida uudiseid just oma emakeeles. Venekeelse meedia olemasolu Eestis võib pakkuda lisaks emakeelsele infole ka võimalust suhestuda kohaliku venekeelse kogukonnaga. Ühised teemad, mured ja küsimused on mingil määral seotud ka identiteediga. Näiteks eestikeelsele haridusele ülemineku kontekstis huvitab venekeelseid lapsevanemaid, kuidas toetada last eesti keeles õppimisel ja seda eriti olukorras, kus lapsevanem ise keelt piisavalt hästi ei valda. Sellest kirjutab venekeelne meedia, kuid eesti keeles üleminekut kajastades seda küsimust ei käsitleta, mis on igati loogiline. Seega tähelepanu pööratakse samadele teemadele, kuid toimetuste käsitlusnurk või rõhuasetus võib olenevalt kujuteldava auditooriumi ootustest erineda.
Osade venekeelsete toimetuste ajakirjanike arvates on venekeelne meedia mõneti ka õpetaja rollis, aidates meediatarbijal uudisvoos paremini orienteeruda. See ei tähenda konkreetseid vastuseid konkreetsetele küsimustele, vaid seda, et mõned teemad, mis on eestlase jaoks pigem selged, nõuavad rohkem lahtiseletamist – mõni venekeelne inimene vajab näiteks teavet selle kohta, miks on oluline tugevdada sanktsioone Venemaa vastu ja takistada seega sõjamasina rahastamist.
Võrreldes eestlastega on venekeelne elanikkond palju vähem homogeenne ehk on keeruline teha kindlaks keskmise venekeelse meediatarbija tunnusmärke.
Võrreldes eestlastega on venekeelne elanikkond palju vähem homogeenne ehk on keeruline teha kindlaks n-ö keskmise venekeelse meediatarbija tunnusmärke. Näiteks erinevad Ida-Virumaa venekeelsete inimeste meediaharjumused, aga ka huvid ja infovajadus tallinlaste omadest. Venekeelsed ajakirjanikud püüavad vastata oma töös mitmekesise kujuteldava auditooriumi ootustele, võttes arvesse ka seda, et nende lugejate hulgas on nii neid, kes Venemaa agressiooni taunivad, kui ka neid, kes seda tegelikult toetavad.
Ajakirjanike hinnangul on nende lugejad samas poliitiliselt pigem ettevaatlikud, mis mõjutab teemade kajastamist. Kuigi Venemaad peetakse võimalikuks ohuks Eesti julgeolekule ja suveräänsusele, püüavad ajakirjanikud arvestada oma lugudes auditooriumi hoiakutega, et leida tasakaal lõimumise toetamise ja võõrandumise vältimise vahel.
Meediamaastik sündmuste tuules
2015. aasta sügisel ehk natuke üle aasta pärast seda, kui Venemaa ebaseaduslikult Krimmi poolsaare annekteeris, seades ohtu rahvusvahelise julgeoleku ja rikkudes Ukraina suveräänsust, loodi Eestis venekeelne avalik-õiguslik telekanal ETV+. Selle vajalikkusest olid poliitikud, ühiskonnategelased, integratsiooni- ja julgeolekueksperdid, teadlased ja ajakirjanikud rääkinud juba alates 2007. aasta aprillirahutustest. Kusjuures just toona loodi pronksiöö tagajärjel venekeelne ERRi uudisteportaal.
ETV+ kui kanalit oli aga vaja muu hulgas selleks, et pakkuda Eesti venekeelsetele elanikele ligipääsu kvaliteetsele ajakirjandusele just nende emakeeles. Samas arutati ka selle üle, kas venekeelne telekanal võib vähendada kogukonna huvi eesti keele omandamise vastu, pidurdades seeläbi omakorda lõimumist.
ETV+ ei saanud populaarseks kohe, vaid on oma vaatajaskonda järk-järgult kasvatanud.[3] Algusaastatel oli inimeste usaldus kanali vastu pigem tagasihoidlik, samas on mõningane skeptitsism uue kanali puhul ka ootuspärane. Pikka aega oli venekeelsete televaatajate eelistuseks Pervõi Baltiiski Kanal, mille uudistesaade „Novosti Estonii” kajastas eelkõige Keskerakonnaga seonduvat. Tihti vaadeldi teemasid ka Eesti ja Venemaa suhete vaatenurgast.[4] ETV+ vaatajanumbrid kasvasid märgatavalt just 2020. aasta kevadel pandeemia ja eriolukorra ajal. Toona hakati senisest rohkem otsima infot paljudest eri allikatest, et saada suuniseid igapäevaseks toimimiseks. Näiteks huvitas venekeelseid Tallinna elanikke, kas lasteaiad jäävad avatuks või mitte. Samal perioodil lõpetas Pervõi Baltiiski Kanal „Novosti Estonii” tootmise ja 2021. aastast pole ka kanal ise enam Eesti meediatarbijale kättesaadav, kuna Läti elektroonilise meedia nõukogu tühistas selle edastamise litsentsi.[5]
Kuigi statistika selle kohta puudub, võib tunnetuslikult öelda, et täiemahulise sõja algusest on kasvanud nende Eestis elavate venekeelsete inimeste hulk, kes jälgivad aktiivselt YouTube’i ja/või Telegrami kanaleid. Ilmselt otsivad vaatajad sealt lisateavet ja kindlustunnet, et olukorda ka iseseisvalt hinnata, ning lisaks venekeelsele infole otsitakse teavet ka inglise ja/või ukraina keeles.
Viimastel aastatel on mõjutanud venekeelse elanikkonna meediatarbimist selgelt ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti 2022. aasta veebruaris tehtud otsus keelata Venemaa Föderatsiooni telekanalite ja uudisteportaalide edastamine Eesti territooriumil. Esialgsest lühemast keelatud kanalite nimekirjast kujunes peagi pikem loetelu, kuhu kuuluvad ka meelelahutusliku suunitlusega programmid. Nimekiri põhineb nii Eestis tehtud otsustel kui ka Euroopa Liidu kehtestatud sanktsioonidel ning hõlmab rohkem kui viitkümmet kanalit. Enam ei ole need kanalid küll nii lihtsasti kättesaadavad, kuid mingi osa inimestest üritab neid ilmselt edasi vaadata, rikkudes nii seadust.
Paralleelselt Venemaa meedia kättesaadavuse piiramisega suurenes Eesti venekeelsete toimetuste vajadus oma ülesanded ja roll uuesti läbi mõelda.
Paralleelselt Venemaa meedia kättesaadavuse piiramisega suurenes Eesti venekeelsete toimetuste vajadus oma ülesanded ja roll uuesti läbi mõelda. Esmalt tekkis küsimus, kuidas täita Vene kanalite kadumisest jäävat infotühimikku, toetades samal ajal venekeelsete inimeste lõimumist Eesti väärtusruumi ja vältides nende võõrandumist olukorras, kus siinsete toimetuste koosseis on väike ning napib ressursse mitmetahuliseks ja kvaliteetseks uudisvooks. Venekeelsel elanikkonnal on olnud ka märksa väiksem valmisolek uudiste eest maksta ja see on piiranud venekeelsete toimetuste kasvuvõimalusi. Täiemahulise sõja kontekstis tajus aga ka valitsus vajadust kvaliteetsema venekeelse inforuumi järele ja otsustas 2022. aastal toetada rahaliselt Eesti eraõiguslike venekeelsete meediaväljaannete toimetusi; toetusega jätkatakse ka 2026. aastal. Venekeelsete toimetuste sõnul on neil nüüd tänu sellele rohkem aega ja inimesi, et kirjutada originaaltekste ning tõlkida mahukaid eestikeelseid tekste vene keelde.
Pikemas perspektiivis sõltub praegu tehtavatest otsustest see, mis suunas Eesti venekeelne ajakirjandus liigub. Kui riik toetab venekeelseid toimetusi ka edaspidi, võib see lükata edasi seda, millal suurem osa venekeelsest auditooriumist oleks valmis minema üle uudiste tarbimisele eesti keeles, sest venekeelne sisupakkumine on igati rahuldav. Teisalt võib oletada, et riigi toetuse kadumisel kahaneks kiiresti ka venekeelse ajakirjandusliku sisupakkumise maht. Seda, kas see tooks taas kaasa ainult vene keeles meediat tarbiva elaniku ärapöördumise siinsest inforuumist või suunaks tänu kiirelt arenevale tõlketehnoloogiale ka neid tarbijaid eestikeelse sisu poole, pole praegu võimalik ennustada. Kaalukausil on ühine info- ja väärtusruum ning keelenõuded, mille vahel tuleks leida tasakaalupunkt.
Ragne Kõuts-Klemm on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi juhataja ja ajakirjandussotsioloogia kaasprofessor.
Anna Tisler-Lavrentjev on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjandussotsioloogia nooremteadur.
[1] Lauristin, M.; Kaal, E.; Kirss, L. jt 2011. Integratsiooni monitooring 2011. Emor, Praxis, Tartu Ülikool.
[2] Mägi, E.; Polynin, I.; Koppel, K. jt 2020. Eesti ühiskonna lõimumise monitooring 2020. Praxis, Balti Uuringute Instituut, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool, Turu-uuringute AS.
[3] Šein, H. 2021. Digiajastu teleraamat. Digiajastu televisioon Eestis 2000–2020.
[4] Kõuts-Klemm, R.; Hussar, K.; Ivask, S. jt 2020. Infoökoloogia juhtumiuuring. Infoliikumise ahelad Eesti ajakirjanduses Venemaaga seotud sündmuste näitel. Tartu Ülikool.
[5] Kanal oli Lätis ametlikult registreeritud nimega Pirmais Baltijas kanāls.
