Ajal, mil masinad on võitnud ja keskklass saab lubada endale külluslikult asju, on käsitöö tegemas ulatuslikku taastulemist ning selle aukohale tõstmine on omandamas fetiši jooni. Heegeldatud linikutel ja lapitekikestel on minekut hoolimata sellest, kui koledad need on.
Kodundustunnid olid minu jaoks kõige ebameeldivam osa kooliskäimisest. Põlle õmblemise ja heegeldamise kannatasin kuidagi veel ära, aga kui algas villaste sokkide kudumine, läks asi täiesti käest. Tundi minek oli iga kord piin, paljuski seetõttu, et klassiõdedel kudusid kodus neid kuradi sokke emad, aga minu oma keeldus mind aitamast, sest sedasi oleks ebaaus. Ehk siis see inetu elukas, mida ma seljakotis ringi vedasin, meenutas sokki väga kaudselt. Õhtuti vahtisin tülgastusega vardaid ja vastikut villakera, olles pahuksis oma kurja saatusega. Lõpuks andsin alla ja läksin kodundustundide asemel bussiga Lasna peale sõitma. Jäin mõistagi oma tegevusega vahele, sain kodus sõimata ja koolis häbistatud ning pidin, hambad ristis, need neetud sokilaadsed tooted lõpuni kuduma. Sain tunnistusele veerandihindeks kolme miinusega ja hinge ähmase tunde, et vale on sundida inimesi tegema asju, mis neile ei meeldi.
00ndatel ei tulnud postsovetlikes maades kellelegi pähegi, et käsitöö on lahe.
00ndatel ei tulnud postsovetlikes maades kellelegi pähegi, et käsitöö on lahe. Ajakiri Burda oli ammune minevik ja vedeles kusagil riidekapi ülemisel riiulil ning mida sünteetilisemat päritolu oli su klubitopp, seda parem. Lahedad asjad, mille üle sai uhke olla, tulid kaugelt ja neid ei teinud mitte vanaema, vaid ikkagi Roberto Cavalli ja keegi Fishbone normaalses Hiina tehases. Ka hea toit ei pidanud sündima sugugi kellegi kodukoka paaritunnise töö tulemusena ja tooraine ei tulnud hiljuti maale kolinud sõbranna peenralt. Hea toit oli lägaburger, friikartulid ja Kotka poest ostetud fooliumkotis grillkana. Kaugemale traditsioonist, kaugemale veimevakast ja koduköögist. Tõeline perenaise ja peremehe vabadus oli lõpuks kätte võidetud, nad said pühenduda telekavahtimisele, ostlemisele, hiljem ka netis surfamisele. Puhata jalga ja kehtestada end korraliku kapitalismi teenrina, võttes pangast mõnusalt kaaluka korterilaenu.
Möödusid aastad. Grillkana sai söödud. Klubitopp läks kapi ülemisele riiulile Burdale seltsi pakkuma. Sõbranna koliski maale elama, sest otsustas, et lastel on linnas vilets kasvada. Kõik telesaated said vaadatud ning piiramatu nett läbihekseldatud. Ühesugused riided, ühesugused kinnisvaraarendused, ühesugune mööbel ja autod. Vaikselt, aga kindlalt, hakkas nendel, kellele meeldib tarbida eesrindlikult ja teistest paremini, igav. Skandinaavia disain ei pakkunud enam rõõmu. Isegi väga eksklusiivsed rõivad jätsid külmaks. Restoranitoit ja Selveri Köögi toodang maitsesid tuimalt. Lisaks, kui kogu Netflixi sisu sai ära vahitud, jäi järsku üle väga palju vaba aega.
Meenuma hakkasid kodundustunnid, Burda ja vanaema valmistatud maasikamoos ning tasapisi hiilis selja tagant ligi igatsus käsitöö järele. Tekkis huvi, kuidas tehakse seda makrameetehnikas lillepotiümbrist, mis kogub tolmu nagu ei ükski muu ese siin ilmas. Kas äkki võiks kaunistada ettevõttele meeleolu loovad logodega firmapusad siiditrükiga, nii et igaüks saab käe külge panna? Ja kas poleks mitte tuus loobuda igavast kontoritööst, kus, olgem ausad, sa ei tooda midagi peale digitaalsete failide ja andmeühikute, ning asutada päris oma… KÄSITÖÖÕLLE BRÄND? See oleks ju küll päris äge. Istud ja pruulid õlut, käsitööna. Jood ise ja müüd sõpradele. Ja see pole mingi tavaline joomine, eks – see on käsitöö, väärikas ja pühendunud tegevus. Saku Originaal on alkoholism, kaheksakraadine very rare vampire pale IPA on hobi, kirg ja idufirmalik lähenemine.
Motoorne rahutus ja sunnitud tegevusetus nii kipsseinte vahel kui ka loodusliku lubikrohviga kaetud Kalamaja korterites päädis neokäsitöö lainega.
Ja hakkas tulema. Motoorne rahutus ja sunnitud tegevusetus nii kipsseinte vahel kui ka loodusliku lubikrohviga kaetud Kalamaja korterites päädis neokäsitöö lainega, mida saad jälgida Instagramis, FB gruppides, oma sõprade kodudes. Iseenesest poleks ju viga, kui samal ajal tarbimine kahaneks – Zara ja Bauhaus hääbuksid ning maailma sünniks mõistlik kogus kenasid, autentseid, maitsekaid ja ainulaadseid asju. Kuid seda ei ole olnud võimalik täheldada. Märgata on kõikvõimalikke vildakaid tooteid, mis pole sugugi vajalikud ja mille peale minimalismi kuninganna Marie Kondo nutaks verd. Nende peamine funktsioon on täita maailmas end kaotanud indiviidide psüühet mingisugusegi ajutise rahuloluga ning kinnitada neoliberalismi aksioomi, et igaüks on unikaalne looja ja kunstnik, kes võib muuta oma hobi äriks. Võta see tavaline valge kruus, joonista peale väike abstraktne muster ja näed, you got it, baby! Peaaegu Marimekko! Tore, kui see sind natuke rõõmsamaks tegi. Mulle aga viirastuvad kodundustunnid ja nende mõttetus.
Oma väikese käsitööpõlgusest kantud rändi lõpetuseks panen ritta neokäsitöö eredaimad näited, mis eriti silma kriibivad ja on omandanud lühikese ajaga korraga nii klišee kui ka camp’i mõõtme.
Anne Vetik on kultuurikriitik, loomasõber ja käsitöösse ettevaatlikkusega suhtuv indiviid.
Jaan Pavliuk on graafiline disainer, DJ ja Kauplus Aasia püsikujundaja.
