Kosmoserännud on toimunud juba rohkem kui pool sajandit, kuid esialgsest romantikast ja paatosest, mis leidis väljendust rohketes kultuuritekstides, pole nüüdseks enam suurt midagi alles. Tummaks jäänud kosmos on muutnud inimese Maa orbiidist kaugemal toimuva suhtes ükskõikseks.

Illustratsioon: Toom Tragel

Nõukogude Liidust saadeti 4. oktoobril 1957 Maa-lähedasele orbiidile (kaugus Maast 215–939 km) esimene Maa tehiskaaslane Sputnik 1. Kosmoseajastu oli alanud ja maailma keeled rikastunud ühe uue vene algupära sõnaga. Nõukogude ikonograafiasse ilmus võimas sümbol – väike kerakene sellest väljasirutuvate antennitraatidega. Kosmos jõudis kõikidesse eluvaldkondadesse – poliitikasse, kirjandusse, kinno, muusikasse.

Kosmos tuli tol sügisel ka meie koju. Või, täpsemalt, siis me läksime isa eestvõtmisel (elasime siis Tallinna kesklinnas, mina 2. klassi poiss) õhtul välja Sputniku ülelendu jälgima. Tõesti-tõesti, teatatud ajal liikus üle taeva pisike hele täpp. Ja raadiost kostis piiksumist, mis tuli kosmosest. Gagarinit ma miskipärast väga ei mäleta, aga mu abikaasa mälestused on seevastu väga eredad. 1961. aasta 12. aprill oli olnud ilus päikseline kevadpäev. Tema koolis olid kõik klassiuksed lahti jäetud. Õpetajad olid elevil, sest raadiost anti edasi väga tähtsat teadet. Juri Levitani paatoslik tekst: „Внимание! Внимание! Говорит Москва! Говорит Москва! Работают все радиостанции и Центральное телевидение Советского Союза!” Kostus ragisev hääl, millest oli võimatu aru saada, isegi kui oleks vene keelt piisavalt mõistnud. See oli Juri Gagarin kosmosest.

Muidugi oli „kosmosekoidikul” palju muudki meeliköitvat. See oli aeg, mil kõlas sageli sõna „esimene”: esimene naine kosmoses (Valentina Tereškova, 1963), esimene väljumine avakosmosesse (Aleksei Leonov, 1965), Nõukogude kuujaamad (Luna 9 – esimene pehme maandumine Kuul, 1966), automaatjaama maandumine Veenusel (Venera 7, 1970). Oli ka esimene tragöödia (nendest, millest me avalikult kuulsime) – Vladimir Komarovi hukkumine kosmoselaeva Sojuz 1 maandumiskapsli naasmisel (1967). Olid kuldsed kuuekümnendad. Oli lootuste ja ootuste aeg. Kosmosepaatose ajastu. NSV Liidu ja USA vahel käis kosmoses tihe rebimine – lisaks prestiižile ja süsteemi üleoleku demonstreerimisele oli ju tegemist otseselt sõjalise tehnoloogia arendamisega (tuumarelvade ballistilised kanderaketid, luuresatelliidid). Tollaseid kosmosesaavutusi teadvustati suuresti siiski inimkonna kui terviku saavutustena – kes kuidas inimkonna tulevikku siis ette nägi.

Huvitav, et sellele ajale tagasi mõeldes on reaalsetest kosmosesündmustest eredamaltki meeles loetud ulmekirjandus – eks seegi oli kantud tollasest kosmosevaimustusest. Meie ema oli kirglik raamatuostja. Kodus oli olemas pea kogu ilmunud eestikeelne ilu- ja aimekirjandus. Kosmoseteemaga seonduvalt siis vendade Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maa” ja Ivan Jefremovi utoopia „Andromeeda udukogu”. Nendega võrreldes asetub Aleksei Tolstoi „Aeliita” ühte teise riiulisse, seda võis tollal juba retrofuturistlikuks nimetada – oli selge, et päris nii need kosmoselennud ei käi. Mõistuslikud olendid – Herbert Wellsi „Maailmade sõja”, „Aeliita” ja Ray Bradbury „Marsi kroonikate” marslased – olid selleks ajaks Päikesesüsteemist juba pagendatud, aga lootus kohata mõnda madalamat eluvormi elas edasi. Strugatskite raamatus tegeleti Veenuse vallutamisega. Tegelikkuses kulus selleks veel kümme aastat ja päris-Veenus polnud kaugeltki nii põnev kui raamatu-Veenus, kuigi veelgi ohtlikum. Jefremovi raamatu tegevuse areen oli märksa laiem – utoopilises kommunistlikus tulevikus haarab see tervet meie galaktikat, kus erinevad tsivilisatsioonid sõnumeid vahetavad ja sõbralikult koos tegutsevad. Aga ka pea valguse kiirusel liikuvatele footonrakettidele jäävad tähtedevahelised kaugused tohututeks ja sellised reisid inimelu või isegi mitme põlvkonna pikkusteks. Sestap spekuleerib Jefremov ka võimaluse üle sellest piirangust vabaneda, ta kangelasi kehutamas nägemus Tuukani Epsiloni kaunitest asukatest.

Aga kuuekümnendad lõppesid. 1972. aasta 14. detsembril sai USA astronaudist Eugene Cernanist viimane inimene Kuul, kui sealt lahkus NASA Apollo 17 Kuu-missioon. See sündmus ongi minu jaoks sümboolseks piiriks kahe väga erineva „kosmoseaja” vahel. Hiljem pole meil (inimestel) Kuule enam asja olnud. Cernan suri käesoleva aasta 16. jaanuaril. Praegu on meie hulgas elus veel kuus kaheteistkümnest inimesest, kes on eales Kuul käinud.

Kiretu argikosmos

Muidugi on „viimane inimene lahkub Kuult” vaid märk paljude kosmosesündmuste ahelas. Muutused toimusid pidevalt, nende tulemus oli aga kosmoseromantika taandumine praktiliste huvide ees, nimetagem seda „argikosmoseks”. Inimeste kõrval (ja asemel) tegutsevad kosmoses järjest enam automaatseadmed – olgu siis täites rakenduslikke ülesandeid Maa lähiorbiitidel (sidesatelliidid, keskkonnaseire) või uurides meie Päikesesüsteemi teisi objekte. Suur osa kosmose jaoks arendatud tehnoloogiast on leidnud hiljem kasutust märksa maisematel aladel. Kosmose „argisusest” annab märku ka asjaolu, et oleme sellegi suutnud ära reostada – Maa ümber tiirlev kosmoseprügi on saamas järjest suuremaks tehniliseks probleemiks.

Kosmose „argisusest” annab märku ka asjaolu, et oleme sellegi suutnud ära reostada – Maa ümber tiirlev kosmoseprügi on saamas järjest suuremaks tehniliseks probleemiks.

Muidugi on kosmoseuuringud avardanud märgatavalt meie maailmapilti. Maa-väline astronoomia on andnud meile teavet hoopis kaugemate objektide ja sündmuste kohta. Kosmoseteleskoobi Hubble (alustas tööd aastal 1990), inimkonna „suure silma” pildid on lisaks nende teaduslikule väärtusele kinnistunud meie ühiskondlikus mälus kui võimsad visuaalsed meemid. Eestlasedki said jala kosmose „ukse vahele”: Tartus füüsika instituudis valmistatud spektrofotomeeter jõudis kosmoselaeva Saljut pardale. Legendaarne Põltsamaa tuubiekstrakt kosmosesse siiski ei jõudnud. Kindlasti on kosmosevõimekus praegugi riigi tehnoloogilise taseme mõõduks ja ESTCube kõditab me rahvuslikku eneseuhkust, rääkimata tegijate enda väärtuslikest kogemustest. Aga vaadates pilte, mida kosmoseaparaadid meile Marsilt ja kaugemaltki tagasi on saatnud, on mul mõnikord tunne, et tegemist on kahuriga varblaste jahtimisega. Tehnika nende piltide saamiseks ja edastamiseks on palju fantastilisem ja põnevam kui see, mida me neil näeme. Kujutagem võrdluseks, et kui meil oleks olnud võimalik jälgida samasuguse tehnikaga Kolumbuse avastusretke, siis kuivõrd põnevamaid asju oleksime seal näinud!

Erinevate kavatsustega ulmefilmide tulnukad ei saabu tänapäeval enam Marsilt, vaid eranditult kaugetest tähesüsteemidest, muidugi on neil selleks kasutada superluminaalne tehnika. Aga nende kõrvale on tulnud filmid, nagu „Gravitatsioon” („Gravity”) ja „Marslane” („The Martian”) (jah, nüüd juba meie „oma mees” Marsil), kus tegevus, kuigi fiktiivne, toimub enam-vähem realistlikes tehnilistes raamides. Kosmoseproosa. Räägitakse praegugi inimeste naasmisest Kuule, minekust Marsile. Aga need jutud-uudised on kuidagi sellised… kiretud. Kosmonautide-astronautide minekud-tulekud seoses rahvusvahelise kosmosejaamaga ISS on sündmused, mis uudistevoos pea märkamatult mööda vilksatavad. Kui kunagi piisas sõna „kosmos” nimetamisest sära toomiseks kuulajate silmadesse, siis tänapäeval on kohane küsida, millest te õieti räägite, kui te kosmosest räägite?

Vaikus eetris

Ei midagi sellist, mis hoiaks kosmosehuvi 1960ndate kõrglainel. Jah, muidugi aitasid sel ajal pinget hoida ka külm sõda ja poliitiline vastasseis ida ja lääne vahel – see kestis veel edasi vähemalt 15 aastat, kosmosevaimustus aga käis alla. Mis põhjustel? Võib ehk öelda, et me pole leidnud kosmosest midagi võrreldavalt huvitavat Kolumbuse avastustega uuel Ameerika mandril. Eurooplased kohtusid Ameerikas tundmatute taime- ja loomaliikide ning uute rahvaste ja kultuuridega. Meie kosmos on olnud senini elutu. Ja alates aastast 1960, kui toimusid kosmose „raadioülekuulamised” (SETI = Search for Extraterrestrial Intelligence), pole avastatud mingeid jälgi teiste tsivilisatsioonide võimalikust radioaktiivsusest. Samas on eksoplaneetide otsing teiste tähtede juures näidanud, et elupotentsiaaliga (keskkonnatingimuste mõttes) Maa-sarnased planeedid on küllaltki tavalised. Nendeni jõudmine olemasolevate tehniliste vahenditega jääb aga igasuguste mõistlike ajapiiride taha.

Me pole leidnud kosmosest midagi võrreldavalt huvitavat Kolumbuse avastustega uuel Ameerika mandril. Meie kosmos on olnud senini elutu.

Kõige kaugemale kosmosesse jõudnud tehisobjekt on 1977. aastal startinud NASA kosmosesond Voyager 1, mis oli jõudnud eelmise aasta detsembriks Päikesest 20,5 miljardi kilomeetri kaugusele (137 korda kaugemale kui Maa). Kui Voyager 1 liiguks meile lähima tähe Proxima Centauri suunas, kuluks tal päralejõudmiseks 73 775 aastat. Valgus läbiks sama vahemaa 4,2 aastaga. Aga meie naabergalaktikasse, samasse Andromeeda udukogusse, millelt Jefremov oma pealkirja laenas, kulub valgusel minekuks 2,5 miljonit aastat. Valgus, milles me praegu Andromeedat näeme, asus teele umbes samal ajal, kui Ida-Aafrikas ilmusid esimesed perekonna Homo esindajad.

Kas siis kiiremini tõesti kuidagi ei saa? Ulmekirjanikele pole see probleem. Tuleks siiski veel lisada, et ilukirjandusliku ulme kõrval eksisteerib miski, mida võiks nimetada füüsikaliseks ulmeks. Teooriad, hüpoteesid ja spekulatsioonid, mis pole vastuolus füüsika põhiseisukohtadega, lähtuvad aga eeldustest, mille paikapidavus (paikapidamatus) on küsitav või ebaselge, ammukski praktiline realiseeritavus, arendatud aga tehtud eeldustest täie matemaatilise ja füüsikalise rangusega – ussiaugud, warp drive. Mistõttu… never say never. Eriti kui kaalul on nii palju.

Mille nimel riskida?

Kui aga valdav mulje kosmosest on, et see on kauge, külm ja elutu, siis võrdluseks kirjutasid Vladimir Migulja (viis) ja Anatoli Poperetšnõi (sõnad) 1982. aastal laulu „Трава у дома” („Kodumuru”), mille laulis populaarseks ansambel Zemljane ja mis kuulutati aastal 2009 Vene kosmonautika hümniks. Kosmonaut pole siin enam fanaatiline maadeavastaja, kes on jätnud maha kodused rannad, seisab soolase merevee pritsmetest punetavate silmadega laeva vööris ja püüab tabada uue tundmatu maa triipu silmapiiril, mille „tolmustele radadele” jäävad varsti maha ta jäljed nagu 1961. aastal kõrgel riiklikul tellimusel Gagarini kosmoselennu tähistamiseks valminud nõukogude menulaulus „14 minutit stardini”. Poperetšnõi näeb unes hoopis koduõue rohetavat muru, millest kaunimat pole.

Ma arvan, et meie praegune „kosmiline leigus” pole tingitud mitte riskikartusest ja uudishimu kahanemisest, vaid sellest, kas on, mille nimel riskida.

Arusaamani, kui kaunis, habras ja hoidmist väärt on me koduplaneet, on jõudnud paljud kosmoses käinud inimesed. See pole ju paha tõdemus, aga tekitab pigem soovi jääda kui minna. Riskeeriva minemise ja ohte vältiva jäämise dilemma, mis on kirjutatud suureks ulmeklassiku sulega – Stanisław Lemi „Tagasitulek tähtede juurest”. Huvitava kokkusattumusena ilmus raamat esmatrükis just Gagarini lennu aastal. Aga ma ikkagi arvan, et meie praegune „kosmiline leigus” (kui seda nii nimetada) pole tingitud mitte riskikartusest ja uudishimu kahanemisest, vaid sellest, kas on, mille nimel riskida ja millega uudishimu rahuldada. Usun, et kui näiteks juba 1976. aastal Marsil maandunud NASA kosmoseaparaat Viking 1 oleks avastanud sealt reaalseid jälgi elust, oleksime me (inimesed) juba Marsil. Rääkimata intelligentsete olendite tegevuse jälgedest – mäletate ju seda lugu „Marsi näost”? Jah, „Marsi kanalite” kaotus oli suur kaotus.

Spekulatiivset lohutust kosmose kõleda suuruse vastu võib otsida ka antroopsusprintsiibist. Lühidalt väidab see seda, et universum on tehtud üpris meie (inimeste) mõõdu järgi – kui see nii ei oleks, siis meid lihtsalt poleks siin. Kui universum paistab meile nüüd mõistmatult ja tarbetult suurena, siis ehk tähendab see seda, et kunagi tulevikus läheb meil kogu seda suurust vaja. See võiks olla vägagi innustav perspektiiv. Äraspidises vormis – et meie eesmärk ja missioon on kunagi kogu see universum uuesti „käkki” keerata – on seda mõtet arendanud vene kirjanik ja filosoof Mihhail Veller. Suurusehullustus selle maksimaalekstreemsel kujul. Seda kindlasti. Aga ega tühiste asjadega polegi mõtet tegeleda. Think globally, act locally! Alustame siitsamast ja juba homme. See jätab lugejale vähemasti terve öö mõtisklemiseks, et kuidas just.

Tuntud astronoom Viktor Hambardzumjan on kunagi öelnud, et inimene teiste olendite seast selle poolest erinebki, et vahetevahel, kuigi ehk mitte väga tihti, ta vaatab tähti. Vaatame ikka, isegi kui pole lootust nendeni jõuda. Ja kuulame, mida nad räägivad. Kuulame kõigi meeltega, mille teadus ja tehnoloogia meile on andnud. Ehk vastavad nad siis mõnele küsimusele, mida me praegu küsidagi ei oska.

Jaak Kikas on Tartu Ülikooli füüsikaprofessor ja füüsika instituudi direktor. Tema teadustöö valdkondadeks on olnud tahkiste laserspektroskoopia ja optika. Ta on olnud aktiivne teaduse populariseerimisel (peapreemia Eesti teaduse populariseerimise auhinna konkursil 2009, teadusajakirjanduse sõber 2015).