Lugu sellest hetkest, mil lood tavaliselt algavad. Otse elu keskpunktist.

Nüüd oled sa siin. Täpselt keskel.  

Kui sul on õnne olnud – kui su elus on olnud armastust ja sitkust –, siis on su lapsed oma teed läinud. Võib-olla oled sa vanavanemgi. Sa oled õppinud oma vigadest, sa pole kunagi elus olnud nii tark kui praegu. Sa oskad teha paremaid vigu. Sa oled näinud, kuhu metsa alla poetatud saiapuru sind juhatas, ja enam ei karda sa pimedust. 

Nüüd oled sa siin. Täpselt keskel. Ja kardad ikkagi. 

Esimest kümmet aastat mäletad sa ähmaselt. Üksikuid sündmusi, virvendusi lapsepõlve tumedal veel. Kuhugi minekut. Valgust, mis paistab silma, kui keegi tõstab sind sülle. Vanaonu auto tagaistet. Järgmine kümme virvendab, sest sa olid teismeline. Loodetavasti õppisid tundma pettumust, raevu, armastust, headust ja lähedust. Järgmine kümme möödus kodu mängides või kodu ehitades. Maailma avastades ja luues. Kõmpides radu heina, mis ei küsi ega andesta, mis kasvab uuesti ja ei mäleta midagi. 

Nüüd oled sa siin. Täpselt keskel. Sa oled 40. 

Viimased kümme aastat on sulle andnud su rolli ja koha ühiskonnas. Sa usud seda, usud kindlalt: mul on roll ja koht ühiskonnas. 

Oma vanematele oled sa asendamatu, sest sa oskad nende telefonides õige äpi notification’id peale panna. Nii et nad näevad, kui sa kirjutad. Sest sa ei helista. Aga kirjutad küll, kui ennast üksikuna tunned. Neile sa seda ei ütle, vaid küsid: „no kuidas läheb?” Ja üksikuna tunned sa ennast tihti. Aga oma laste ja nende põlvkonna jaoks oled sa liiga vana. Ja ega sa viitsigi nende tehnoloogiat tundma õppida, sest sinu jaoks on see kõik inimkonna allakäik. 

Normaalne inimene ei ole TikTokis. Rizz ei ole päris sõna. 

Me tegime kõik õigesti. Ta on normaalne teismeline. 

Mis sinust inimese teeb, ei ole alati sama, mis sind õnnelikuks teeb. 

Öösel, kui abikaasa on sõprade-sõbrannadega spaas, sa ärkad mingist unest, mis võib olla ka elu, ja kuuled häält. Videomakk teeb seda häält. Kui VHSi kiirkerimisega algusse tõmbad. See hääl. Sest ilm on külm, on üks helevalgeid jaanuaripäevi, kui kedagi ei ole kodus, sa tood videolaenutusest kolm kassetti ja vaatad need järjest ära. Sul on raske mõista. Võib-olla selle pärast sa ei saagi und. Too helevalge päev oli kakskümmend aastat tagasi. 

Kuidas ma siia sain? Mis see tähendab, et ma olen nüüd kõige keskel? 

Sulle tuleb meelde, et diivan oli veel puruks kratsimata. Kass, kes kratsis, on surnud juba palju aastaid. Sa tunned tolle kauge diivani nahka oma sõrmeotstes. Kass tuli ööseks su põlveõndlaisse magama. Mäletad tema karva. Tema isekust. Mäletad armastust. 

Mäletad, kui iseenesestmõistetavana sa võtsid armastust? 

Mõned on hakanud juba surema. 

Selles eas on kõik surmad ootamatud. Keegi ei sure neljakümneselt vanadusse. Enesetapud ja vähk. Õnnetused. Sa ei ole mitte ainult oma elu keskel, sa oled ka selle öö, pimeduse keskel. Esimest korda elus sa kahtled, kas hommik ikka tuleb. Sest temale ju ei tulnud, ja temale. Ja temale. 

Esimest korda elus tunned sa päris igatsust. 

Esimest korda elus sa ei saa neid tagasi. Teda tagasi. Sest ema ju tuli. Isa tuli. Isegi hingepõhjani väljavihastatud kallim tuli. Sõber küttis molli, aga tuli mollikütmiseks tagasi, ja jäi. 

Tema oli näitleja. Tema oli kirjanik. Ettevõtja. Raamatupidaja. Tema oli lihtsalt soe iga kord su rinna vastas. Sa oled õppinud nägema rolli taga inimest, sest sina ei kaota näitlejat või kirjanikku, sina kaotad inimese. 

Nüüd oled sa siin. In the middle way, under conditions that seem unpropitious. 

Võib-olla on nad alles väikesed. Võib-olla siis, kui sa juba tundsid ennast elus kindlana, algas masu, „parem ehk on oodata, me praegu ei saaks neile lubada…” Vanaema rääkis küll, kuidas „meie omal ajal” ja kuidas „minu isa blokaadi ajal”, aga sa tead nende vigu. Oled nende vigadega koos üles kasvanud, ja oma lapsele ju midagi taolist ei taha. Kümme aastat möödus. Alati oli homme parem. 

Sa oled parema osa oma elust elanud nina vastu ekraani, sa tead, ekraan pole palju parem heroiinist. Sa oled vaadanud YouTube’ist videoid algoritmide kahjulikkuse kohta. Sul on oma arvamus, mis puudutab tehisaru. 

Vanasti käidi kempsus salaja suitsu tegemas, sina istud potil ja skrollid salaja Facebooki. Et lapsed ei näeks. Ilmateadet. Et lapsed ei näeks. Sa jälgid ilmateadet kolmel eri leheküljel ja valid lõpuks selle, mis kõige vähem vihma lubab. 

Aga vihm sajab ikkagi. Rohi kasvab ikkagi. Ja ei mäleta midagi. 

Sa oled väga teadlik lapsevanem. Sinu lapsed ei käi munitsipaallasteaias. Neil on logopeed ja tantsuteraapia. Sa ütled endale: „Ära ole vaene.” 

Ja sa ei olegi. 

Sa tahad neile ainult kõige paremat. Maksad ennast haigeks. Aga raha annab neile kõige parema. Sul ei tule meelde, et su isa ja ema tahtsid sulle kõige paremat. 

Ja olid tööl. Ära. 

Sina ei käi tööl. Sa ütled endale: ma olen siin. Ma olen lastega. Pärast pandeemiat töötate abikaasaga kodust. Kui nutikell piiksub, haarad oma läpaka ja istud kempsus. Ja tunned ennast süüdi. Ma ikkagi ei ole oma lastega. Ja ometi on niimoodi parem kui vaene olla. 

Uskumatu, kui võõraks võib abikaasa jääda, kui sa oled temaga iga päev hommikust õhtuni koos. Ja lastega koos. Algoritmid. 

Mähe prügikasti, laps kraani alla, laps kuivaks, uus mähe, uus potitrennipüks, püksid, kõrvus undav „ei taha!”, siis nõud masinast kappi, mustad nõud kraanikausi kõrvalt masinasse, tablett, tabletti ei ole, poest toome, homme peseme, homme hommikul endale tablett sisse ja uus päev. Algoritm. Sa ei pane tähelegi, et sa ei ole ise koos oma abikaasaga, vaid sinu roll on koos teise rolliga. Aga enda rolli taga sa inimest näha ei oska. Te olete mõlemad seal taga olemas. Kõik me oleme. Aga tunne on ikkagi. Igatsust tunned. Tema järele. Enda järele. Ma olen ju ka siin kuskil olemas. Olen ju? 

Ja jälle tunned sa seda tuuletõmmet. Uks, millest siia ilma tulid, on veel irvakil, aga uks seal teises otsas on juba tõmmatud vallale. Pürst viltu ette pandud, et kinni ei vajuks. Sinu keha on sinuga kõnelema hakanud. Imelikud valud siin ja seal. 

Lähed jooksed maratoni, aga ega see midagi ei muuda. 

Jõusaal. Pilates. Poolmaraton. Linnaorienteerumine. Kuni avastad, et asi on hoopis milleski muus. Asi on selles, mis noortel tundub nii lihtne. Nad lihtsalt otsustavad, kes nad on. Sinagi kunagi otsustasid, sulgi oli see nii lihtne. Aga sina oled eluaeg olnud sina. 

Sinu keha on olnud sinu mina. Kuskil peab ju ka hing olema! 

Sa käid laagris, kus öeldakse, et hinga läbi oma valu. Ja laagris, kus õpetatakse õiget hingamist. Ja laagris, kus on hommikul sääsed, päeval SUP-jooga ning õhtul vaadatakse kellegi moodsa filosoofi loengut. YouTube’ist. Moodsa filosoofi sõnum on sama, mis Kierkegaardil, Schopenhaueril ja Nietzschel, Heideggeril ka, ja Hölderlinil. Esimese kolme nime oled sa vähemalt kuulnud. Moodsa filosoofi nime oled ka kuulnud. Ja unustad kohe. Ja sellest kõigest pole vähematki kasu. 

Sest kui abikaasa magab, ja lapsed, võtad sa hästi vaikselt vannitoas riided seljast, nagu nad võiks su rõivaste kahinast ärgata – jumal, abikaasa ju ärkas, kui me 30 olime, isegi veel siis! –, ja vaatad seda alasti inimest peeglis. Võõras inimene. Vangutab pead. 

Sa oled õppinud selgeks uue sõna. Kongeniaalne. Vihm on kongeniaalne. Abikaasa on. Lapsed on. Isegi kontoseis on kongeniaalne. Sa tahtsid kunagi elu nagu filmis, ja nüüd sa eladki filmis. Nüüd oled sa siin. 

40. Kui õnne on, siis täpselt keskel. 

Filmis on siin pöördepunkt. Lugu alles algab! Kogu esimene veerand on kulunud tegelaste tutvustamise peale. Selle sooritasid sa muljetavaldavalt. Mäletad, sa unistasid! Teise veerandi õppisid nad oma uut olukorda tundma. Fun and games. Ja vähe siis polnud fun and games. Nüüd peaks ju minema lugu päriselt käima. Nüüd sa alles õpid midagi enda kohta! Nüüd on see koht, mille pärast on tutvustatud tegelast ja seejärel tema uut maailma. 

Need väga vaiksel häälel peetud kesköised vestlused on nüüd seljataga. Vestlused, milles sina ja tema on loovinud hoolikalt mööda sõnast „lahutus”. Aga see ei olnud ju pööre. 

Või oli? 

Sa ei tahtnud seda otsustavat hetke, sa alati lootsid, et see on veel ees, tulevikus, ja oma unetutel öödel igatsed sa just seda. 

Hetke, mil kõik on kaalul. Mil millelgi on tähendus. Sest ise sa seda näha enam ei suuda. Algoritm. Nõud masinast kappi, kraanikausi kõrvalt masinasse, tablett – vittu küll – kes pidi tablette ostma!? – mis mõttes mis tablette, nõudepesumasina tablette – äädööd lastele, kui Pettsoni ja Finduse raamat on loetud – hommikul tablett sisse, üles – tähendus. Pööre on see koht, kui tegelane saab tähenduse. 

Sa oled nüüd siin. Sul on tunne, et sa seisad kahevahel. Oma keha ja oma peegelpildi vahel ning oled unustanud, kust sa tulid. Kuhu peaks tagasi pöörduma. 

Aga see ei ole ju see, mis sind häirib. See ei ole see, mida sa kardad. See miski ei loe. Üksindus küll. Mitte üksindus inimestest. Ei. Sa oled nüüd siin. 40. Ja sina oled vaadanud valgust üle lahe tulemas hommikul vara. 

Sina oled hoidnud oma sõbra kätt. 

Sa tead, nüüd sa juba aimad, et nendes hetkedes oled sa olnud ise, või temaga koos, aga vahet ei ole, sest teda enam ei ole. Ja kui sina lähed selle ukseni, millele pürst on ette pandud, et kinni ei vajuks, siis ei mäleta enam keegi. 

Sina ja tema. 

Sina ja su sõber. 

Sina ja su esimene armastus. 

Kogu universumis pole kedagi teist peale sinu, kes mäletaks tema käpikute niiskust sellel hommikul, kui te kohtute bussipeatuses, nagu ikka, ja sõidate koos kooli. Selles hetkes te olite kahekesi. 

Mitte keegi ei ole 17 ja armunud nii, nagu sina olid. Keegi teine ei saa mäletada seda, mis sinust teeb sinu. Ja sina oled juba paaril korral tundnud, kuidas tõmbetuul su hoolikalt soetud soengust salgu üles tõstab. Uks on tõmmatud vallale. 

Sa oled nüüd siin. Vaikus. 

See vaikus, kui makseterminal tõrgub, ja korraks on sul tunne, et konto on tühi. See vaikus, kui sokk jääb küüne taha kinni ja sa veel ei tea, kas kohe on väga valus. See vaikus, kui sa oled seitsmene, ja vaatad valgust tulemas üle lahe hommikul vara. Tuhmi karnevali vaikivad narrid. 

Vaikus nendes vahepealsetes aastates. Äkki nii, nagu sõber ütles, tuulevaiksed aastad. 

Vahepealsed aastad. 

Kui surm on sind nuusutama tulnud, ja sa lööd talle küüned näkku.

Kaur Riismaa on kirjanik ja keskealine mees. Elab metsas, kasvatab parte ja lapsi. Tulevikku vaatab lootusrikka pilguga.