Huumorietiketti pole keegi kontekstispetsiifilisuse tõttu kirja pannud, kuid multikultuurses ühiskonnas, kus otseselt rassistlikud, seksistlikud ja homofoobsed väljendused on põlu all, tasub endalt üha rohkem küsida, kas ja millist nalja üldse tohib teha.

Kari Käsper. Foto: erakogu

Naljad mõjutavad maailma rohkem, kui arvatakse. Naljal võib olla mitu funktsiooni: poliitilise satiiri vormis on see demokraatiale eluliselt oluline, see võib anda võimaluse rääkida tabuteemadest, see võib kinnistada või muuta üldlevinud tõdesid või arvamusi.

Šokeeriv huumor on olnud alati üks žanri olulisimaid liike. Aristokraatide nali oma erinevates variatsioonides on ehk kõige ehedam näide huumorist, mis on äärmiselt rõve ja mille eesmärk on võimalikult šokeerival kombel ületada ühiskonna sotsiaalse taluvuse piire. Paraku on tänapäevases maailmas üha vähem tabusid, mis võiksid kedagi räigelt šokeerida. Oma roll on siin (sotsiaal)meedial, millel on üha suurem üldisi moraalinorme lõhkuv mõju, sealhulgas sellistel telesarjadel nagu „Perepea” („Family Guy”), „South Park” või „Drawn Together”, mis oma parematel aegadel olid naljakad eelkõige šokiväärtuse tõttu. Tänapäeval ei šokeeri ka väga vulgaarne huumor enam eriti kedagi, sest see on lihtsalt nii tavaline.

Selle asemel on šokifaktor kõrge hoopis selliste uute sotsiaalsete tabude nagu rassism või seksism puhul. Siin on ka lihtne provokatsioonidega liiga kaugele minna. Vaevalt keegi tõsimeeli arvab, et juutuuber PewDiePie tahtis antisemiitlikku nalja teha, aga nii tal kahjuks oma vastuolulises videos välja kukkus. YouTube on hea näide sellest, kuidas sotsiaalmeedia majandusmudel juhib sealseid staare clickbait’i eesmärgil üha enam lubatavuse piire kompama.

Kuhu tõmmata piir?

Kui juutuuberid ja šokikoomikud teevad nalja pigem nalja enda või populaarsuse pärast, siis keerulisemaks muutub olukord poliitilise huumori puhul, mille eesmärk ei ole enam nali, vaid konkreetse poliitilise ideoloogia või maailmavaate toetamine või vastustamine. Ühest küljest mängib humoristlikus võtmes esitatud poliitiline kriitika demokraatlikus ühiskonnas äärmiselt olulist rolli, sest see ei lase valitsejatel ennast liiga tõsiselt võtta. Poliitilises diskussioonis pakub huumori kasutamine ka võimalust kattevarjuks, sest naljamehelt ei eelda keegi ju suurt tõsiseltvõetavust, ent tema sõnum võib jõuda paljude inimesteni ning resoneerida seal paremini kui ühegi poliitiku oma. Sageli on esimesed autoritaarsusele kalduvate valitsejate ohvrid just naljamehed, kes poliitikuid parodeerivad ja naeruvääristavad. Riik, mis hakkab koomikuid nende naljade pärast vangi panema või muul moel taga kiusama, pole kuigi vaba või demokraatlik.

Teisalt on poliitilisel huumoril, mis on suunatud vähemuste või ühiskonnas allasurutud gruppide vastu, ka ohtlikke stereotüüpe kinnistav ning taastootev roll. Osaliselt võib see olla teadmatusest, aga osalt ka pahatahtlikkusest. Naljade aktsepteeritavus sõltub ka vähemusgruppide marginaliseeritusest, näiteks Eestis on juutide, romade või mustanahaliste üle naljatamine suhteliselt aktsepteeritav, samas kui venelaste või naiste suhtes ollakse veidi tundlikumad. Piiri tõmbamine nalja kujul esitatud tahtliku ja kahjuliku vaenukõne ning sõnavabadusega kaitstud poliitilise satiiri vahele on väga keeruline ning eeldab kontekstispetsiifilisust.

Komöödia kattevari on pakkunud võimalusi rääkida otse ja ausalt sotsiaalsetest probleemidest, nagu homo- ja transfoobia, rassism ning seksism.

Huumor võimestab

Vähemusgruppide ja naiste üha suurema võimestamise tulemusel julgevad nad aina enam vastu astuda süsteemsele diskrimineerimisele ja sotsiaalsetele struktuuridele, mis neid alla on surunud. Pikaajalised võitlused tunnustuse eest on hakanud üle maailma vilja kandma, kuigi pikk tee on veel käia. Oma osa on mänginud siin kahtlemata ka huumor, mis on aidanud allasurututel ennast kehtestada ja seksismile/homofoobiale/rassismile ning muule sarnasele vastu astuda. Progressiivse salliva maailmavaate levikule on aidanud kaasa muu hulgas ka USA liberaalsed poliitkomöödia-show’d, mida veavad või on vedanud Jon Stewart, Samantha Bee, Trevor Noah, John Oliver ja Stephen Colbert. Stand-up-komöödias on samuti vähemuste hääl kuuldaval olnud ning sageli on komöödia kattevari pakkunud võimalusi rääkida otse ja ausalt sotsiaalsetest probleemidest, nagu homo- ja transfoobia, rassism ning seksism, ning nalja kaudu stereotüüpe murda ja kiusajatele neid naeruvääristades vastu astuda.

Olukorras, kus ühiskondlik debatt muutub sotsiaalmeedia ajel üha emotsionaalsemaks, omandab huumor kui üks peamine emotsionaalse eneseväljenduse viis eriti olulise rolli ka demokraatia ja ühiskonna arenguteel üldisemalt.

Viimastel USA valimistel kasutati oskuslikult sotsiaalmeediat, luues Pepe the Frogi taolisi internetimeeme, mis said alguse nn GamerGate’ist ja tipnesid alt-right-neonatside triumfiga USA presidendivalimistel. Must huumor, libauudised, vaenukõne ja poliitika segunesid Twitteris ja Facebookis kiiresti ning levisid eelkõige niigi peavoolu suhtes skeptiliselt meelestatud libertaaride või nihilistide seas, kes leidsid ennast järsku sotsiaalmeedia abiga tugevamalt positsioonilt kui kunagi varem. Ja neil jätkub virtuaalruumis julgust enda võimu kõige haavatavamate vähemuste vastu kasutada, et oma privileege kaitsta.

Ärge lihtsalt naerge asjade üle, mis pole tegelikult ju kuigi naljakad, ärge jagage, ärge pöörake tähelepanu. Pigem siis naerge nende üle, kes labaseid seksistlikke, rassistlikke või homofoobseid nalju teevad või õigustavad.

Ühiskondlik hukkamõist aitab

Samas on ka siin naljal mingi piir, eriti kui see jõuab peavoolu teadvusse. Alt-right-liikumise ja GamerGate’i kaanestaari Milo Yiannopoulose kogu karjäär oli ehitatud üles feminismi, geide ja mustanahaliste õiguste eest võitlejate ning transsooliste šokeerivale naeruvääristamisele. Ta oli meedia jaoks huvitav, sest provotseeris meelega ning kruvis seega pidevalt pinget. Yiannopoulose tähelennu lõpetas salvestis, mille üks teismeline tüdruk oli netiavarustest välja kaevanud ja milles šokikoomik tundub pedofiiliat õigustavat. Kergemeelne naljatlemine lapseahistamise teemal oli siiski tabu, mis osutus Yiannopoulosele saatuslikuks, lõpetades tema veerandimiljonilise raamatudiili Simon & Schusteri kirjastusega. Kadusid ka kutse tulla esinema Ameerika konservatiivide kogunemisele CPAC ja töökoht paremäärmuslikus Breitbarti portaalis. Aktsepteeritava piire ületas ka prantsuse koomik ja poliitaktivist Dieudonné M’bala M’bala, kes mõisteti süüdi oma stand-up’i käigus väljendatud antisemiitlikus ja rassistlikus vaenukõnes.

Mida arvata asjast Eesti konteksti arvesse võttes? Siinmail on kasutatud huumorit rassistliku diskursuse kinnistamiseks, kui mõelda näiteks „Kreisiraadio” kurikuulsa neegriklipi peale või vaadata tele-show „Su nägu kõlab tuttavalt” raames toimunud mustanahaliste artistide parodeerimist, mille puhul on ainsaks elevust tekitavaks asjaoluks piinlik blackface. Viimati nimetatust ning ka huumori kaudu soostereotüüpide taastootmisest ja privileegide kinnistamisest Eestis kirjutasid Feministeeriumis tabavalt Maari Põim ja Kadri Aavik. Naise stereotüpiseerimist naljade vahendusel, mida tehakse Eestis ohtralt, on uurinud näiteks Liisi Laineste.

Hea on samas tõdeda, et näiteks naistevastase vägivalla puhul on naljategemise sotsiaalse lubatavuse piirid siiski ahenemas sedavõrd, kuivõrd teema tõsidust ühiskonnas tajutakse. Tsiteerin president Kersti Kaljulaidi 24. veebruaril: „Ärge valige inimesi, kes koduvägivalla teemal suudavad genereerida vaid mõne labase nalja. Ärge naerge ja ärge valige.” See ongi kõige parem soovitus. Ärge lihtsalt naerge asjade üle, mis pole tegelikult ju kuigi naljakad, ärge jagage, ärge pöörake tähelepanu. Pigem siis naerge nende üle, kes labaseid seksistlikke, rassistlikke või homofoobseid nalju teevad või õigustavad. Näiteks presidendi sõnavõttu labase naljaga kommenteerinud suhtekorraldaja üle.


Kari Käsper juhib enda asutatud Eesti Inimõiguste Keskust ning õpib ja õpetab TTÜs. Oma töös tegeleb ta igapäevaselt inimõiguste, sh väljendusvabaduse ja võrdõiguslikkuse, teemadega.