Iisraeli sõjapropaganda liikus algsest abstraktsemast, aga ometi kõikelubavast „õigusest ennast kaitsta” üsna kiiresti konkreetsema inimkilbistamise retoorikani. Ukraina tsiviilelanikkonda näeme õigustatult kaitset vajavate sõjaohvritena, samas kui Gaza palestiinlasi kujutatakse jätkuvalt igasugusest agentsusest vabastatud „inimkilpidena”.

„Iisraelil on õigus ennast kaitsta” on ilmselt enim kasutatud fraas, mida poliitikud, aga ka Iisraeli toetajad üle maailma on pruukinud, et õigustada Iisraeli rünnakuid Gazale pärast Hamasi 7. oktoobri terrorirünnakut. Sellele järgnes rida sõnavõtte nii meie oma välisministrilt, kommentaare andma kutsutud ekspertidelt, aga ka NATOlt, ELilt ja USAlt, mis kõik kinnitasid Iisraeli õigust ennast kaitsta. Need sõnavõtud on enamasti pealiskaudsed ja argumenteerimata – fraasi loobiti ja loobitakse endiselt nagu mõne brändi loosungit. Selle tõttu on see justkui isoleeritud deviis, mis juhatas sisse Gaza hävitamise kampaania ning õigustab seda endiselt. Nii on teinekord keeruline mõista, mida see siis täpsemalt tähendab, et Iisraelil on õigus ennast kaitsta. Ja kas Iisraelil ikkagi on õigus ennast kaitsta?

Rahvusvahelise õiguse teadlaste arvamused lähevad viimases küsimuses lahku. Hea ülevaate õiguslikul alusel sellele küsimusele vastamiseks annab Marko Milanovići artikkel, mille võiks kokku võtta umbes nii: selge on see, et pole üldse selge, kas Iisraelil on õigus ennast kaitsta või mitte. Kusjuures, Milanovići puhul ei ole tegemist üldse mõne vasakäärmuslase või marksistliku õpetlasega, lisaks professoritööle on Milanović tegev teadurina NATO kooperatiivse küberkaitse kompetentsikeskuse juures Tallinnas. Ta ütleb, et ainus moraalne õigustus Iisraeli tegudele, olgu selleks kasvõi seesama enesekaitse motiiv, on spekulatiivne väide, et tänu oma praegusele tegevusele säästab Iisrael tulevikus rohkem inimelusid, kui ta neid praegu võtab. Milanovići arvates pole Iisrael suutnud seda väidet tõestada – ning mida rohkem elusid Iisrael iga päevaga võtab, seda keerulisem tal on seda teha. 

Ja selle järelduseni jõudsid ilmselt ka Iisrael ja tema propagandamasin, kuna 2023. aasta oktoobri lõpus ja novembri alguses vähenes väite „Iisraeli õigus end kaitsta” esinemine ajakirjanduses ja avalikes Iisraeli toetavates sõnavõttudes suhteliselt järsult. 

Pöördepunktiks oli Iisraeli rünnak Al-Shifa haiglale (mida Iisrael pommitas ja mille ta 11. novembriks 2023 täielikult ümber piiras). Tolsamal 11. novembril loeme ERRist juba: „Macroni sõnul on Iisraelil küll õigus end terrori eest kaitsta, aga mitte seejuures pommitada ja tappa tsiviilisikuid.” 2023. aasta novembriks oli Iisrael tapnud Gazas ligi 10 000 palestiinlast ning kõrge tsiviilohvrite arvu tõttu ei olnud pelgalt fraasi „Iisraelil on õigus ennast kaitsta” korrutamine enam veenev. 

Tunnelid ja inimkilbid

Samal ajal, 2023. oktoobri lõpus ja novembri alguses kasvab aga hüppeliselt tunnelite ja inimkilbi diskursus – hasbara¹ pani sisse järgmise käigu. Enam ei piisanud pelgast korrutamisest, et Iisraelil on õigus end kaitsta. Kriitilisemad hääled mõistsid Iisraeli tegevuse hukka ning nõudsid sellele karmimaid piiranguid. See ei tähenda, et Iisrael oleks oma tegevust muutnud, ta lihtsalt raamistas selle uute terminitega ning keskseks said kaks ideed: „Hamas kasutab nüüd tsiviilisikuid ja pantvange inimkilbina” (20.10.2023) ja „[Hamasi] raketirünnakute koordineerimise eest vastutav juhtimiskeskus asub haigla all tunnelites” (27.10.2023).

Inimkilbi ja tunnelite diskursuses saab Iisraeli õigusest end kaitsta Iisraeli õigus palestiinlasi tappa.

Inimkilbi ja tunnelite diskursuses saab Iisraeli õigusest end kaitsta Iisraeli õigus palestiinlasi tappa. Need on Iisraeli õigustavas retoorikas ühed keskseimad ja võiks öelda, et ka ajale enim vastu pidanud mõisted – veel tänavu 28. mail (Gazas tapetute tsiviilelanike arv vähemalt 37 000) võis siseminister Igor Taro Facebooki kommentaarist lugeda, et „teoorias paistab kõik väga lihtne, et rakendaks RÕ [rahvusvahelist õigust] ja oleks korras, [aga] praktikas kasutab Hamas tsiviilelanikke kilbina”. Mõned kuud hiljem, 5. augustil saame lugeda avalikku pöördumist, mille autorid proovivad Iisraeli vastu käivaid genotsiidisüüdistusi tühistada: „Hamas kasutab naisi ja lapsi inimkilbina, ladustab sõjatehnikat ja laskemoona sotsiaalehitistes.” Süüvime siis nendesse väidetesse ning proovime aru saada, mida see võiks tähendada.

Inimkilp kahe võitleja vahel

Kui guugeldada mõistet „human shield” (ee „inimkilp”), leiab Wikipediast selle kohta pika artikli ning seda illustreeriva pildi. „Inimkilbi” mõistega käib kaasas just selline mõtteline ja emotsionaalne seos. Postkaart (autor Sergei Solomko) arvatakse pärinevat umbes 1916. aastast ning kuulub selles mõttes esimese maailmasõja aegse propaganda hulka. Ajalooliselt on inimkilbistamise praktika olnud väga levinud okupeeriva poole tegevus, kes end kohaliku elanikuga kaitseb. Pildil on kujutatud abitut imikuga naist, silmad õudu täis, ning tema taga varjab end relvastatud võitleja. Millega too okupeeriv pool mängib, on kohaliku armee vastumeelsus oma tsiviilelanikkonnale kahju teha. Taoline propaganda ei taha mõistagi juhtida tähelepanu ainult hirmule, mida naine peab oma olukorras tundma, vaid ka sõduri julmusele, kes end naise taga varjab. Oluline on, et naine on selles olukorras ilmselgelt vastu tahtmist. Sund on sealjuures keskne. Inimkilp ei ole kõigest sõjategevuse läheduses viibiv tsiviilisik – ta on vang, kes on paigutatud vastu tema tahtmist kahe võitleja vahele. 

Inimkilbid vs. läheduses viibivad inimkilbid

Läheduses viibivad inimkilbid (ingl proximate shields) erinevad inimkilpidest selle poolest, et kui viimaste puhul on keskseks inimes(t)e sunniviisiline paigutamine sõjalise sihtmärgi ette, siis läheduses viibivad inimkilbid on selles rollis põhjusel, et nad asuvad sõjalisele sihtmärgile liiga lähedal. Iisraeli politoloog Neve Gordon ja itaalia antropoloog Nicola Perugini on leidnud², et 99% inimestest, kellele viidatakse kui inimkilpidele, on tegelikult läheduses viibivad inimkilbid, kes ei ole oma olukorras ei tahtlikult ega ka sunniviisiliselt, vaid lihtsalt selle tõttu, et nad viibivad oma tavalises eluruumis. Selles mõttes on kõik väited, mis sedastavad, et Hamas kasutab tsiviilisikuid inimkilbina, eksitavad, kuna sõnakasutus vihjab sunniseisundile, mis selles olukorras tegelikult puudub. See ei ole lihtsalt semantiline küsimus. Kui varasemas tähenduses oli inimkilbiks kas üks inimene (nagu on näha pildil) või inimgrupp, siis praegu viidatakse läheduses viibivatele inimkilpidele linnastunud sõjapidamise kontekstis, mis laseb kujutada inimkilbina korraga kümneid kui mitte sadu tuhandeid inimesi. Arvestades, et sõna „inimkilp” sisaldab tugevaid emotsionaalseid eelduseid, kus tuleb mängu võitlejapoolne sunniviisiline tsiviilelanikkonna ärakasutamine ja seda tingiv julmus – mida on Hamasist rääkides lihtne kultiveerida –, on mõiste sellises kontekstis kasutamine manipuleeriv. Selle tagajärjena on inimkilbistamise retoorika üha umbisikulisem ning seega palestiinlaste elusid devalveeriv. 

Peale kvantitatiivse muutuse, kus inimkilbiks on järsku terve elanikkond, on tsiviilelanikkonna inimkilbistamise retoorikas ka ruumiline mõõde – see võimaldab ründaval poolel kujutada tervet linna legitiimse sihtmärgina.

Peale kvantitatiivse muutuse, kus inimkilbiks on järsku terve elanikkond, on tsiviilelanikkonna inimkilbistamise retoorikas ka ruumiline mõõde – see võimaldab ründaval poolel kujutada tervet linna legitiimse sihtmärgina. Selle tõttu võib saada ühe Iisraeli pressikonverentsiga iga palestiinlase magamistoast, igast spordiväljakust, koolist, haiglast või lasteaiast legitiimne sõjaline sihtmärk. Seda eriti, kui väidetavad tunnelid või Hamasi juhtimispunktid, nagu märgiti ERRis 2023. aasta 26. oktoobril, moodustavad terve „võrgustiku”. Ning kui too võrgustik katab väidetavalt kogu maa-alust Gazat, õigustab inimkilbi retoorika ka kogu Gaza maatasa tegemist. Isegi kui uskuda sõna-sõnalt Iisraeli toetajaid, kes ütlevad, et „Hamas kasutab naisi ja lapsi inimkilbina, ladustab sõjatehnikat ja laskemoona sotsiaalehitistes” või – nagu selgitas USA-ekspert Andreas Kaju – et „[heidutuse taastamiseks] on […] mingis plaanis talutav ka tsiviilohvrite tekkimine nende operatsioonide käigus”, tekib ikkagi küsimus, kas tõesti on proportsionaalne selle peale 92% kõikidest Gaza kodudest maatasa teha ning kas nüüdseks 70 000 tapetud palestiinlast on veel „talutav” ja „lubatav”, et „heidutus taastada”. 

Sõjaohvrid Kõjivis, inimkilbid Gazas

On veel üks konflikt, kus kohalikku elanikkonda on proovitud inimkilbistada – Venemaa sõda Ukrainas. Kui Venemaa üritab kasutada inimkilbi retoorikat Ukrainas hävitatud tsiviiltaristu ning tsiviilisikute surmade õigustamiseks, ei võta see mõistagi vedu. Kuna Venemaa oli see, kes tõi sõja tsiviilisikute lähedusse, Venemaa oli see, kes „urbaniseeris” sõjapidamise ning kelle tõttu surevad tsiviilisikud ja hävivad elurajoonid, koolid, haiglad. Kui loeme Kõjivit tabanud Venemaa droonirünnakutest, kas mõtleme siis sellest kui Ukraina inimkilbistamise praktikast? Loomulikult mitte. Me mõtleme Venemaa korda saadetud tsiviilisikute tapmisest kui sõjakuriteost. Kui Zelenskõi ütles pärast Kõjivit tabanud õhurünnakuid 2022. aastal antud intervjuus, et kergem on vallutada linnu, kus pole inimesi, korjas Vene propaganda selle kohe üles, öeldes, et Zelenskõi „tunnistas üles”, et kasutab kohalikke elanikke inimkilbina.

Gaza puhul maalivad Iisraeli jutupunktidega kaasaminevad poliitikud ja meediakanalid meile pildi, nagu Iisrael oleks kõige õilsam armee maa peal, käskides „1,1 miljonil inimesel Gaza põhjaosast lahkuda”, et vältida „kaasnevaid” surmasid. Kuidas suhtuksime näiteks Venemaa üleskutsesse Kõjivi 2,9 miljonil elanikul 24 tunni jooksul oma kodudest lahkuda? Kui Gaza inimesed oma kodudest ei lahku, kategoriseeritakse nad automaatselt inimkilbiks, keda Hamas „ära kasutab” – lihtsalt selle tõttu, et nad viibivad oma kodudes. Kui Kõjivi elanik oma kodust ei lahku, ei mõtle me temast kui „Ukraina natsliku režiimi” pantvangist ega õigustaks tema hukkumist sellega, et ta ju teadis, et ta kodu on potentsiaalne Venemaa raketi sihtmärk.

Kui Venemaa üritab kasutada inimkilbi retoorikat Ukrainas hävitatud tsiviiltaristu ning tsiviilisikute surmade õigustamiseks, ei võta see mõistagi vedu.

Iisraeli üleskutseid võetakse aga sellegipoolest tõsiselt ja inimestele jääb tõesti mulje, nagu Iisrael teeks kõik, et „vältida tsiviilkahjusid”, olgugi et on näidatud, et Iisraeli pommitamiskampaania genotsiidsed tagajärjed ei ole kõigest „taktikaline äpardus”, vaid „strateegiline valik”. Miks see ikkagi toimib? Meedias kujutatakse Gazat tihti kui pelgalt „tiheasustusega enklaavi”, mitte piirkonda nagu Kõjiv, kuigi mõlemas – kujutage ette, ajakirjanikud ja poliitikud! – käiakse turul, kinos ja kohvikutes, kirjutatakse luulet ja tehakse teatrit. Ukraina olukorda tõlgendatakse kui tavalist sõjaolukorda, kus kehtivad tavalised inimõigused, mille rikkumise me hukka mõistame, olukorda Gazas aga miskipärast kui erandlikku olukorda, kus tavalised inimõigused ei kehti ning kus „koorem” lasub neil, kes vajutavad päästikule, mitte neil, kes selle tagajärjel surevad.

Inimkilbi kujundi mõte ei ole seega enam inimlikustada vägivalla ohvrit – nagu traditsioonilises inimkilbi kontseptsioonis – ehk palestiinlast, vaid Iisraeli vägivalda, teha see arusaadavaks, seeditavaks, õigustatavaks. Veelgi enam, USA endise presidendi Joe Bideni sõnul panevad inimkilbid Iisraelile kogunisti „täiendava koorma”. Sel viisil tahetakse meid panna uskuma, et mitte miski, mida näeme Gazas toimuvat, pole tegelikult Iisraeli süü, kuna tsivilisatsiooni võitluses barbaarsuse vastu pole mingisugune häving tahtlik ning igasugune sõjaline tegevus on aktsepteeritav.

Inimkilbi kujundi mõte ei ole enam inimlikustada vägivalla ohvrit ehk palestiinlast, vaid Iisraeli vägivalda, teha see arusaadavaks, seeditavaks, õigustatavaks.

Selleks et inimõigused kehtiksid ka palestiinlastele ning et nende rikkumist mõistetaks Iisraeli puhul hukka samamoodi, nagu teeme seda Venemaa puhul, peame hakkama mõtlema palestiinlastest kui inimestest. Gaza palestiinlastel on oma kodukohaga samasugune side kui ukrainlastel enda omaga. Inimeste lähedus konfliktidele ei tee neist inimkilpe, nagu Iisraeli narratiivid väidavad. Kogu jutt inimkilpidest ja tunnelitest peidab fakti, et konfliktid on ikka eelistatult toimunud linnastunud, tihedalt asustatud keskkonnas. „Inimkilbid” ei kaitse seega mitte Hamasi terroriste, vaid Iisraeli avalikku rahvusvahelist mainet. Just nimelt selle pärast, et inimesed on leidnud end sõjapidamise lähedalt, vajame me „tsiviilisikut” kui eraldi juriidilist kategooriat, mis teda vägivalla eest kaitseks. Ainult nii saame taasluua kontakti reaalsusega ning hakata mõtlema palestiinlaste, mitte Iisraeli sõjalise operatsiooni turvalisusest.

Gregor Mändma on Palestiina sõber. 

1. Hasbara – Iisraeli välismaailmale suunatud avalik diplomaatia, mille võiks tõlkida kui „selgitamine”. ↩︎
2. Vt Perguini, N.; Gordon, N. 2020. Human Shields: A History of People in the Line of Fire. University of California Press. Autorid uurisid suuremate ingliskeelsete väljaannete 1221 artiklit aastatel 2015 ja 2016, millest 65 rääkis vabatahtlikest inimkilpidest, 272 sunniviisilistest inimkilpidest ja 731 inimestest, kes on sattunud sõjapidamise keskmesse. Kusjuures vabatahtlike inimkilpide puhul oli tegemist kõigest seitsme inimesega, sunniviisiliste inimkilpide puhul 9456 inimesega ning läheduses viibivate kilpide puhul 3 354 800 inimesega. Teisisõnu moodustasid inimkilbid selles traditsioonilises võtmes ainult 0,2% juhtumitest, 99% puhul oli tegemist läheduses viibivate inimkilpidega. ↩︎