20. sajandi keeleteadlased nägid keelt masinavärgina, mille osiseid putitades ja timmides saab süsteemist välja rookida problemaatilised kõrvalekalded. Tänapäevasem vaade näeb keelt aga pigem iseorganiseeruva süsteemina. Ehk tasuks niisiis masina asemel hoopis Valdur Mikita kombel metsale mõelda.
Keelt ärgu peetagu mitte üksi mingi rahva tooteks, […] vaid vaja temas enne kõike näha inimtoimingu abinõu, riista, MASINAT, mille otstarve on mõtteid väljendada […].
Johannes Aavik „Keeleuuenduse äärmised võimalused”
(Kirjastus Istandik, 1924. Lk 8)
Eesti keelemehed keelemasinat putitamas
Keelemees Johannes Aavik, kes sajand tagasi noort eesti kirjakeelt uuendas, pidas keelt masinavärgiks. Vahest aitas just see mõte tal keeleuuenduse kurvi lõpmatuseni tõmmata – masinat saab ju timmida, putitada, programmeerida… Selle vaate järgi saab keele kui korrapärase ja hierarhilise süsteemi osiseid parendada, et keel oleks võimalikult tõhus masinavärk.
Nii asuski kirglik filoloog Aavik julgelt keele kallale nagu peenmehaanik. Ta lõi häälikuid süsteemselt kombineerides uusi sõnu ja proovis programmida ka eesti keele grammatikat, nii näiteks on tema rohketest pakutud uuendustest eesti kirjakeeles juurdunud lühike sisseütlev ja lühike ülivõrre. Suur osa ta uuendustest siiski käibele ei läinud.
Aavik polnud ainus keeleuuendaja. Tema kaasaegne Johannes Voldemar Veski kirjeldas keelt süsteemina, mis kasvab ja areneb, aga ebavajalikest elementidest vabaneb. Veski uskus, et olulisim keelearenduspõhimõte on otstarbekus, mida ta lootis saavutada range reeglistamise ja erandite kõrvaldamise teel. Igal tähendusel olgu üks väljendusviis (näiteks sõnapaaris kostma-kostuma, ehitus-ehitis) ja igal sõnal üks tähendus.
Nii hakkas Veskigi keelt hoogsalt ümber korraldama. Näiteks tõi ta kirjakeelde sõnu eesti murretest, andes neile täiesti uue tähenduse (nt vastne tähendab lõunaeesti murretes uut, aga kirjakeeles tõuku). Ka Veski proovis keelt peenhäälestada nagu natuke rikkis masinat, tõstes keeleelemente oma parima äranägemise järgi ümber.
20. sajandi nägu
Muidugi pole eesti keelemehed ainsad, kes keelt masinaga võrdlesid. 20. sajandi keeleteaduses oli selline lähenemine valdav. Ferdinand de Saussure kirjeldas keelt kui mehhanismi, kus kõik osised sõltuvad üksteisest ja kus kehtivad kindlad reeglid. Ta tegi vahet keelel ja kõnel. Esimene on ideaalsüsteem, mis toimib kollektiivses teadvuses. Kõne aga on see, mille me kõik igapäevaselt kuuldavale toome või kirja paneme. Keel on Saussure’i järgi niisiis veatu masinavärk, kõnes aga võib juhtuda, et mõni keeleosis ei toimi hästi või mõnda reeglit rikutakse. Nii on keele struktuur ja reeglid tegelikust keelekasutusest lahutatud.
Elavas keeles juhtub kogu aeg midagi, näiteks muutuvad sõnad lühemaks või pikemaks või saavad uue tähenduse.
Noam Chomsky räägib keelest kui arvutiprogrammilaadsest süsteemist. Tema vaatest on keel reeglitel põhinev mehhanism, kus koos toimivad kindlatesse struktuuridesse paigutuvad komponendid, mida inimaju masinana töötleb. Nii kirjeldatud keelt on hea analüüsida ja modelleerida. Tänu strukturalismile on muu hulgas ka eesti keele ülesehitust üsna põhjalikult uuritud ja kirjeldatud. Kooliõpikutes keele olemusse ülearu ei süveneta, kuid tähelepanelikult lugedes leiame sealtki strukturalismile omased märksõnad, näiteks reeglid ja erandid.
Mõrad masinavärgis
Juba 20. sajandil märkasid keeleteadlased, et kuigi keeles on palju süsteemsust, ei allu kõik keelenähtused standardiseeritud reeglitele. Elavas keeles juhtub kogu aeg midagi, näiteks muutuvad sõnad lühemaks või pikemaks või saavad uue tähenduse.
Mõne sõna käänamine-pööramine kipub vahel oma elu elama. Kas sina ütled taotletakse või taodeldakse? Normikohane on vaid esimene, kuid tegelikus kasutuses tuleb ka teist varianti ette. Kas kaamelikaravan või kaamlikaravan? Keelenormi järgi on jällegi sobiv vaid esimene.
Teiseneb ka grammatika, kuigi enamasti veidi aeglasemalt kui sõnad. Näiteks on viimase poolesaja aastaga tekkinud eesti (kõne)keelde uus küsisõna vä (tuled vä?). Keegi ei ole neid muutusi keelde soovitanud, nad on tekkinud justkui iseenesest, rohujuuretasandil keele kõnelejate hulgas.
Keelemuutusi ei saa esile kutsuda nii, et keelekorraldaja parandab masinavärki, kõnelejad-kirjutajad vaatavad süsteemimuudatused üle ja rakendavad need oma keelekasutusse.
Samas ei ole nii mõnigi keelekorraldajate soovitus keeles juurdunud. Tuntuim näide on sõnapaaride vahel-vahest, järel-järgi, enamik-enamus jm tähenduste eristamine, mis küllap igaühel kooliajast meeles. Need tähendusvahed pole keeles kogu aeg olemas olnud, vaid keelekorralduses kunstlikult loodud. Omal ajal usuti, et sõnale vaid ühe tähenduse andmine teeb keele paremaks ja lihtsamaks. Pikkade aastakümnetega pole need tähendussoovitused tegelikus keelekasutuses kuigi hästi juurdunud.
Kogu 20. sajand mõeldi, et kuskil keelekogukonna ühisteadvuses on olemas ideaalkeel, mille omandame enamasti õigesti, aga vahel vigaselt. Kui keelt sellise masinavärgina mõista, siis saab anda keelesoovitusi nii, nagu neid kirjeldasin. Kuidas siis juhtub, et keelekorraldajad soovitavad üht, aga kõnelejad-kirjutajad miskipärast soovitatut ei järgi?
Tänapäeval on paljud keeleteadlased jõudnud seisukohale, et keel ei ole kuskil mujal kui meie peas. Ideaalset keelt, millega oma keelekasutust võrrelda ja millest lähtuvalt seda seadistada, ei eksisteeri. Keelemuutusi ei saa esile kutsuda nii, et keelekorraldaja parandab masinavärki, kõnelejad-kirjutajad vaatavad süsteemimuudatused üle ja rakendavad need oma keelekasutusse.
Keel kui mets
Kui keel ei ole masin, siis mis ta on?
Kui mõelda, et meie kõigi ühine keel moodustub igaühe keelekogemusest, -harjumustest ja suhtlusest, siis saame keelt vaadelda iseorganiseeruva süsteemina. Keel on paljudest iseseisvalt kasvavatest-toimivatest osistest moodustuv süsteem, mis on tuhandeid aastaid toiminud ja teisenenud, ilma et keegi seda teadlikult korraldanud oleks.
Selleks et keelt kui iseorganiseeruvat süsteemi ette kujutada, võime Valdur Mikita kombel metsale mõelda. Seal on oma korrapära ja kihistused: puutüved ja -võrad moodustavad võimsa struktuuri, alusmets kasvab omasoodu sigrimigrimustris ja seal on peidus ilusaid aardeid, olgu linnupesi või seeneringe, aga ka ehmatavaid avastusi, näiteks mõni mädanenud korjus või mürgine marjapõõsas.
Igaühe peas on omamoodi sõnamuutmisradar, mis sõnu käänab-pöörab. Nii võibki juhtuda, et mõne inimese radar ei sobi kirjakeele normiga kokku.
Keeles on samamoodi struktuurid, nähtavaimad neist grammatika ja sõnavarasüsteem. Neis on palju loogikat ja korrapärasust, aga ka raskesti jälgitavat virvarri ja kõrvalekaldeid (mis on iga keeleõppija kindla peale korduvalt närvi ajanud). (Miks on õige susi : soe : sutt, aga mitte musi : moe : mutt?)
Sellised korrapäratused pole mitte rikked masinavärgis, millest tuleb lahti saada, nagu 20. sajandi keelemehed arvasid, vaid hoopis märk sellest, et keel on kujunenud väga pika aja jooksul ja sõnad on tulnud keelde eri aegadel. Igaühe peas on omamoodi sõnamuutmisradar, mis sõnu käänab-pöörab. Nii võibki juhtuda, et mõne inimese radar ei sobi kirjakeele normiga kokku, pakkudes vorme taodelda ja töödata kirjakeelsete taotleda ja töötada asemel. Selliste vormide kasutamine annab märku keele loomulikust varieerumisest – ka kõik puuvõrad metsas ei ole täpselt ühe kujuga. Väga võimalik, et ütleja on need vormid kodust kaasa võtnud. Eesti keel ei ole vaid koolis õpitav kirjakeel, vaid meie kõigi oma kodune keel. Arusaamist sellised erinevused üldjuhul ei sega.
Mida teha kirjakeelega?
Eelnevast võib jääda mulje, nagu ma arvaks, et keelt ei tohiks üldse korraldada. Kirjakeel, eriti just õigekiri vajab kokkuleppeid ja korrastamist. Lugemist-kirjutamist tuleb teadlikult õppida ja harjutada, need oskused ei ole meie ajule igiomased. Ilma täpselt kokku lepitud õigekirjareegliteta oleks teiste tekste keeruline lugeda, sesst kokkuu auur lähhäks kirrjudadud sõnnade dessiffreerimisälä. Kui põhiaur läheb täheridade sõnadeks tõlgendamisele, nagu eelmises lauses juhtuda võis, siis on väga keeruline keskenduda sõnade taga olevale sisule.
Keelekorraldajad on nüüd seisukohal, et ülejäänud keelekihte, näiteks sõnatähendusi, sõnavalikut ja tekstistiili normeerida pole vajalik ega võimalikki. See ei tähenda, et rääkijal-kirjutajal kõik lubatud on. Igaüks otsustab ise, kas tasub minna kootud kampsuniga presidendi vastuvõtule või lambakasukaga randa, kas ropendada klassiruumis või öelda sõbrale, et too on loll. Keel aitab meil inimestega suhelda ja just selle jõu sunnil organiseerib ta end ise.
Marja Vaba on kirglik keeleinimene ja Kõnetoru koolitaja.
