Peale legendaarsete levimuusikasõnade on „Kes kellega käib?” ka huvitav sotsioloogiline küsimus. Kuidas leida partnerit, kui oled doktorandist heteronaine, kelle viimane kallim läks pärast keskkooli ehitajaks?

Kas külapoiss või juuratudeng? Kaader filmist „Päevad, mis ajasid segadusse"

USA feministi ja fat-acceptance’i aktivisti Lindy West’i artiklis „My husband isn’t fat and it enrages people” kirjeldab autor seda, kuidas sõbrad, juhututtavad ja isegi fännid tema suhte peale vaatavad. Probleem on nimelt selles, et Lindy West kaalub palju ja tema abikaasa mitte. Lindy West ei ole paljude arvates seksuaalselt ihaldusväärne, tema abikaasa aga küll. Tundub peaaegu uskumatu, kirjutab West, et selline mees sellise naise valiks. Eeldame, et keskmiselt kuum mees oleks koos sarnaselt kuuma või isegi palju kuumema naisega. Loodusseadused sätestavad ka, et mehed panustavad suhetesse majandusliku kapitaliga, mille eelduseks on parem töökoht ja ka parem haridus. Armunud nagu sukk ja saabas: kas see peaks kehtima ka haridustaseme kohta ja kui see võimalik ei ole, siis mis juhtub?

Eesti on koos Poola, Ukraina, Soome ja Rootsiga üks vähestest riikidest Euroopas, kus keskmises abielupaaris on mees oma abikaasast madalama haridustasemega[1].Tavaliselt leiame endale kaaslaseks aga kellegi, kes on meie moodi nii hariduslikus, sotsiaalmajanduslikus, etnilises kui poliitilises mõttes, ning seda tendentsi kinnitavad ka sotsioloogid. Loogiline – otsime inimeste metsast seda, kes meid mõistaks, kellega oleks paljust rääkida ning kes jagaks meiega samu väärtuseid.

Olles kõrgharitud naine tänapäevases Eestis, võib sama või kõrgema haridustasemega kaaslase leidmine Eestist osutuda aga tegelikult võimatuks. 20–39-aastaste hulgas on kümne bakalaureusekraadiga mehe kohta peaaegu 20 naist, samas vanusegrupis kümne magistrikraadiga mehe kohta 17 sama haridustasemega naist. Veel veidi numbreid: vanusegrupis 20–39 on bakalaureuse-, magistri- või doktorikraadiga mehi veidi üle 36 000, naisi aga peaaegu 66 000[2]. See tähendabki sisuliselt, et endaealised Eestis elavad mehed on defitsiitne leid aina suuremale arvule naistele. Sellest, et ülikoole igal aastal palju enam naisi kui mehi lõpetab, oleme üldiselt teadlikud kõik, aga mida see suhetele, pere loomisele ja armastusele tähendab?

Et küsimusele vastuseid leida, on esimeseks anekdootlikuks tõendusmaterjaliks minu kõrgharitud ema, kes on praeguseks koos keskharidusega mehega. Tean palju naisi, kelle partnerid on Austraaliast, Inglismaalt, Indiast või mujalt maailmast. Facebooki ajavoos kohtan oma elu üksi elavaid naisi. Ja teoks saab ka uskumatu: mõni õnnelik on napsanud endale sama või kõrgema haridustasemega kuti lausa Eestist.

Õnnelik? Lugedes kommentaare sarnast probleemi USA vaatenurgast lahanud artikli all, märkasin ülevoolavalt palju kommentaare, mis vastandasid tublid, korralikud, veidi lihtsamad mehed pirtsakate, ennasttäis ja karjeristlike linnanaistega. Selge oli küsimärk inimeste peade kohal: mida see haridustase armastusse puutub? Miks ei võiks kaks inimest lihtsalt üksteist armastada nende olemuse, mitte ülikoolist saadud teadmiste või oskuste eest? Miks see upsakas bitch ei võiks olla koos veidi lihtsama, kuid väga hooliva kutseharidusega Valdoga?

Järjekordne akadeemiline tund Eluülikooli auditooriumis. Foto: Heikki Leis

Kõrghariduse omandamine kui igasuguse edu pant ja iseloomu või intelligentsi mõõteriist on üsnagi elitistlik arusaam. Mõtestades koole aga laiemalt (ja kasutades Bourdieu’d inspiratsioonina), näeme, kuidas koolid on dominantse kultuuri kehastajad ja kandjad, millesse lapsed sotsialiseeritakse. Erinevaid kooliastmeid läbides õpime väärtuslikku ja väärtusetut mingitel alustel eristama, teatud viisil käituma ja arvama. (Arvama näiteks, et Bourdieu’le viitamine artiklis viitab teatavale maitsekusele või kultiveeritusele.)

Hong Kongis läbi viidud uuring näitab, et paarides, kus naistel oli kõrgem haridustase, tajusid mehed kõrgemat seksuaalset rahulolematust ning naised kõrgemat suhtega rahulolematust[3]. Artiklis märgitakse, et haridus on tugev sotsiaalse ja majandusliku staatuse, väärtuste ja maitse marker. Erinevate haridustasemetega partnerid on suure tõenäosusega erinevate elustiilidega, mis konfliktide pinnaks võib saada.

On neli tüüpi mehi, kellele ma Tinderis kindlasti punast risti vajutan: start-up’i tüübid, korbivennad, TTÜ-s õppivad mehed ning need, kelle hariduse juures on kirjas Eluülikool. Viimased on kutid, kelle jaoks õppimine on lame, teooria tühi, teadus suures osas kasutu. Osalt on minu vastumeelsus sellise inimtüübi suhtes tingitud soovist end hästi tunda: mu ego saaks ju löögi, kui keegi arvaks, et minu nelja aasta töö kõrghariduse jahil oli mõttetu ja tühi. Teisalt saadab Eluülikooli doktorikraadiga uhkeldamine mulle signaali: me tahame elult erinevaid asju. Vajutan ristile.

Burgerisöömine a la luuraja versus luuletaja. Kaader filmist „Luuraja ja luuletaja”. Foto: Allfilm

Üks võimalikke kõrgharitud meeste puudusest ja naiste küllusest tulenevaid tagajärgi on nn seksuaalne libertarianism. Majandusteoreetilised selgitused lähenevad suhetele, kasutades sõna turg: olukorras, kus kõrgharitud naisi on rohkem kui mehi, on mehed turu kontrollija rollis ning loovad normid, mis raamatu „Date-o-nomics” autori Jon Birgeri hinnangul viivad suurema hulga juhusuheteni, püsisuhteid luuakse harvem. Miks? Evolutsioonilise bioloogia üks alustalasid on see, et mehed tahavad magada võimalikult paljude naistega, et seemet lennutada ja palju järglasi saada, ning naised võimalikult vähestega, et turvaliselt lapsi kasvatada ühe mehe ressursside otsas. Kuna ihaldusväärseid mehi on nii vähe, saavad need vähesed mehed magada paljude naistega.

Kahjuks ei võta evolutsioonilised suheteteooriad arvesse kultuuri või ühiskondlikke mõjusid. Kui ma otsiksin staatust ja turvalisust, ei tõukaks mind eemale kellade, autode või muu tuhhiaksessuaaria esitlemine Tinderi profiilidel. Riikides, kus sooline teadlikkus on tõusnud ja soorollid on progressiivsemad (näiteks Holland, Saksamaa või Rootsi), peetakse partneri valikul vähem oluliseks sooliselt stereotüüpseid jooni: mehed peavad partneri juures vähem oluliseks välimust, naised staatust[4]. Seega võib loota, et ka meil hetkel aktiivselt toimuvad muutused sugude rindel toovad kaasa selle, et Jaan ei pea olema rikas ja Liidia kaunis, et endale armastatu leida (vähemalt mitte esmajärjekorras). Liberaalsem kodumaa tähendab ka seda, et erinevate haridustasemetega inimeste vahel on enam suhteid.

Miks need Jaanid, Peetrid ja Laurid siis ülikooli ei jõua? Majanduslikud, sotsiaalsed ja psühholoogilised tegurid mängivad kõik oma rolli. Motivatsiooni hariduse omandamiseks peaks meestel olema rohkem kui naistel. Võrreldes teise taseme haridusega, tõstab kõrghariduse omandamine meeste keskmist palka 47,6% võrra, naiste oma 42 %[5]. Haridusteadlased kirjeldavad olulisena poiste ja tüdrukute arengutrajektoore, milles tüdrukud bioloogiliste erinevuste tõttu edu saavutavad ja selle harjal ülikoolis lõpetavad. Ka on meestel kordi enam eeskujusid inimeste hulgas, kes ülikooli lõpetamata edu ja kuulsuse saavutasid – võtkem või Steve Jobs ja Mark Zuckerberg. Sarnast rada käinud naisi on meil eeskujuks oluliselt vähem. Tööd, mis keskkoolihariduse järel normaalselt ära võimaldaksid elada, peibutavad mehed ülikooliteelt tööellu, sarnaseid võimalusi on naistele vähem.

Koplis ja Lasnamäe külje all üles kasvades nägin oma silmaga, kuidas vaesemate piirkondade macho-kultuur akadeemiliselt edukaid poisse sakutab ja nad jalka, hüpermaskuliinsuse ja õlle juurde tagasi toob, püüdlus kõrgema hariduse poole on sõprade hulgas taunitud ja heade hinnete eest põhikoolis pigem mõnitatakse kui kadestatakse. Kuidas siis keskkooligi jõuda, ülikoolist rääkimata?

Istun kohvikus ja mu ees käib sambatund, mille osaliste hulgas on võrdselt mehi ja naisi. Kõik on veidi hädas ja närvis, aga mõnus muusika, tore partner ja võimalus oma keha liigutada teeb õnnelikuks ja toob tagasi harjutama. Tund punaste LED-lampide ja loojuva päikese valgel ei toimiks, kui üks pool igast paarist oskaks tantsida professionaalsel tasemel, aga teine ei ole kunagi tantsinud. Ühel oleks igav, teine tunneks end alaväärsena. Praegu oskab Eestis 20–39-aastaste hulgast tantsida aga peaaegu kaks korda rohkem naisi kui mehi. Muusika käib ja tants ei lõppe, küsimus on ainult selles, keda põrandale paluda.


Viited

[1] Domanski, H., Przybysz, D. (2007). Educational homogamy in 22 European countries. European Societies 9(4) (lk 495-526).
[2] Statistikaameti andmebaas. (2016). RV0251: Vähemalt 15-aastased. Maakond, vanuserühm, haridustase, aasta ning sugu.
[3] Zhang, H., Ho, P. S. Y., Yip, P. F. (2012). Does Similarity Breed Marital and Sexual Satisfaction? Journal of Sex Research 49(6) (lk 483–493).
[4] Doosje, B., Rojahn, K., Fisher, A. (1999). Partner Preferences as a Function of Gender, Age, Political Orientation and Level of Education. Sex Roles 40 (1-2) (lk 45–60).
[5] Statistikaameti andmebaas. (2016) ST20: 16-aastaste ja vanemate ekvivalentnetosissetulek – haridustase, aasta ning sugu.