Kvaliteetset ja eetiliselt kasvatatud toitu saab endale lubada vaid jõukam osa rahvast. Ülejäänud ei mõista aga, et suurtööstusi nuumates taastoodetakse ebavõrdsust, millest pääsemisest unistatakse. Naasmine tervema ja loomulikuma eluviisi juurde on otsuse taga kinni.

Foto: Priit Mürk

Minu lähikondlased on olnud juba aastaid veendunud, et olen astunud mingi segase ususekti liikmeks, ja kuna ma ei söö peaaegu üldse liha ning tarbin viimasel ajal ka üha vähem muid loomseid toiduaineid, on nad kindlad, et sellist käitumist ei saa normaalseks pidada ja neil tuleb mind igal võimalusel ümber veenda, enne kui ma selle lolluse tõttu otsad annan. Terane vanaema püüdis meelitada mind veel mõni aasta tagasi vorstivõileiba sööma väitega, et selles ei ole ju peaaegu üldse liha.

Taimetoitlust ja veganlust nähakse tihti askeetliku – lausa religioosse – elustiilina ning arvatakse, et seda saab praktiseerida vaid halastamatu enesekontrolli ja -piitsutamise teel. Ma ei saa kuidagi salata, et verine steik või korralik Boeuf à la tartar võib mul vahel suu vett jooksma ajada, ja ma ei varja, et aeg-ajalt ma neid endale ka luban, aga see ei takista mind kuidagi 90% juhtudest ainult taimset toitu söömast ega arvamast, et liha-, muna- ja piimatööstust tuleb praegusel kujul ilmtingimata boikoteerida.

Eetiline perspektiiv

Oma lähtepunkti selgituseks ütlen, et ma ei arva, et vaielda on vaja selle üle, kas inimesel on üleüldse eetiline liha süüa ja loomset päritolu toorainet tarbida – tegude eetilisuse määrab kontekst ehk ilmselt pole ma ainuke, kellel karvad turri tõusevad, kui kuulen kedagi mingit järjekordset absoluutset tõde kuulutamas. Küll aga usun, et taimetoitlastel ja veganiliikumistel on praegu natukene rohkem „õigus” kui paljudel teistel, kes lähtuvad oma tõekspidamiste kujundamisel ainult isiklikest maitse-eelistustest ja harjumustest. Ühesõnaga, jätame küll kohe kõrvale argumendi, justkui loomade kasvatamist ja küttimist peaks põhimõtteliselt ebaeetiliseks pidama, aga vaatame seda küsimust pisut relativistlikumast vaatepunktist, et mõista, miks oleks vaja võtta tänapäeva maailmas sellega seoses omaks siiski uued arusaamad.

Ei tule ilmselt suure üllatusena, et nüüdisaegne inimene liigutab ennast vähemalt internetistunud läänemaailmas aina vähem, kuid samas on tema lihatarbimine varasemaga võrreldes oluliselt suurenenud. Vaevalt et ühel keskmisel eesti „talupojal” on alati terve suve õuel grill suitsenud. Igapäevane ja isegi -nädalane lihatarbimine on moodne nähtus ning kõikvõimalikke segatud poolprodukte, milles tegelikult „ei ole ju peaaegu üldse liha”, on meid õpetanud tarbima varmaste reklaamiagentuuride abiga töösturid, kes proovivad piltlikult öeldes võimalikult vähese eest inimeselt võimalikult palju raha kätte saada. Müüdav hall ollus tehakse söödavaks värvainete ja maitsetugevdajatega ning illusioon selle argipäevase tarbimise vajadusest luuakse rõõmsate musterperedega teleekraanil.

Aga olgu – maitse üle ei vaielda. Hedonistlikust vaatepunktist mõistetakse elu põhilise eesmärgina naudingutaotlust, aga samas ka kannatuse vältimist. Ma väidan, et võimalik on õppida praktiseerima taimetoitlust ja veganlust ning jääda samal ajal ka hedonistiks. Selgitan. Lühikeses perspektiivis on liha süüa mõnus ja sarnaselt muude naudingut pakkuvate tegevustega tahame me teha seda tihti. Nagu mainitud, söövad väga paljud inimesed liha märgatavalt rohkem, kui neile vajalik ja kasulik on. Arvatakse, et mitmete levinud tervisehädade – sealhulgas rasvumise, kõrge kolesteroolitaseme ja vähkkasvajate – põhjuseid võib otsida liigse ning ebakvaliteetse loomse rasva sisaldusest menüüs. Tervisehädad on aga kannatust ja valu põhjustavad ning seega võiks iga mõtlemisvõimeline elunautleja soovida neid vältida.

Kui märkimisväärne osa inimestest oleks valmis kujundama oma harjumusi ümber nii, et nad tarbiksid liha ja loomseid produkte harva ning maksaksid see-eest õiglast hinda kvaliteetse, täisväärtusliku ja loomulikul moel talupidamises kasvatatud toodangu eest, ei tuleks see kasuks ainult neile endile, vaid võiks tekkida ka lootus, et taastub eestlaste palavalt armastatud maalähedane eluviis – see talumajapidamispõhine majandus, mille Nõukogude Liit oma kolhooside sisseseadmisega hävitas ja mida me järjekindlalt oma kultuuri osaks peame, olgugi et reaalsuses on sellest vähe alles.

Isegi kui see visioon kellelegi meeltmööda ei ole, tuleb loomi toorainena kasutava tööstusega igal juhul midagi ette võtta, kuna see ei ole antud kujul loomulik ega jätkusuutlik. Hüppeliselt kasvanud maailma rahvaarv ning aina suurenev nõudlus loomse tooraine järele on põhjustanud olukorra, kus kasutusele on võetud ebaloomulikud meetmed, mis tagavad loomade kiire kasvu ja kõrge produktiivsuse võimalikult madalate kuludega. Lisaks grotesksetele võtetele loomade kasvatamisel ja kohtlemisel (millel ma siinkohal pikalt ei peatu) on nimetatud tööstused keskkonnale äärmiselt koormavad. Loomasööda kasvatamiseks võetakse maha põlismetsasid, rääkimata tõsiasjast, et toiduks kasvatatavate mäletsejate seedimisprotsessi käigus eralduval metaanil on kliimasoojenemisele väidetavalt suurem mõju kui näiteks sõidukitest eralduvatel heitgaasidel.

Mõelgem maailma skaalal korraks selliste riikide peale nagu Hiina või India. Isegi kui kõigil sealsetel inimestel tekiks kunagi võimalus ja nad otsustaksid tarbida loomset päritolu toiduaineid n-ö eetilisel moel, ületaks nõudlus igasuguse võime vajalikul hulgal keskkonnasõbralikult toota. Ehk ongi just see põhjus, miks veganluse populariseerimine laiemal skaalal nii hädavajalik on.

Tuleb mõista, et enamik loomaõiguslasi ja veganielustiili propageerijaid tegelevadki tööstuste vastu võitlemisega – ma ei tea, et keegi võitleks näiteks aastatuhandeid oma karjaga sümbioosis elanud nomaadide elustiiliga või peaks kuidagi ebaeetiliseks nende piima-, liha-, nahkade jm loomse tooraine tarbimist. Ka selle küsimuse puhul pole olemas kõigile ja igas olukorras kehtivat tõde.

Eesti kontekst

Kuigi meile meeldib ette kujutada, et meil Eestis on kõik kuidagi looduslähedasem ja loomulikum kui mujal maailmas, on tõsiasi see, et ka meie toitu – nii loomset kui ka taimset – toodetakse sarnaselt muu maailmagagi enamjaolt tööstuslikul moel ja ebaloomulikke meetodeid kasutades. Pealegi on oluline märkida, et mitmed Eesti suuremad toiduettevõtted kuuluvad välisomanikele, mistõttu kannatab kogu kohalik majanduskeskkond ja sellest on häiritud siinne ajalooliselt loomulik eluviis. Ilus maalähedane bränding loob pettekujutelma sellest, mis toiduainetööstuses tegelikult toimub.

Samas ei ole meil Eestis, kus rahvaarv on väike ja maa jõuaks teoorias toita keskkonnasõbralikul moel ka omnivoore, tarvis rääkida tingimata äärmusliku veganluse vajadusest. Seda enam, et siinses kontekstis võib mitteteadlik taimetoitlus kujuneda lihasöömisest keskkonnale, rääkimata seejuures inimese enda organismist, suures plaanis kahjulikumakski, näiteks kui kogu oma menüü eksootilist päritolu, mittehooajaliste või lihtsalt ebatervislike valikute vastu välja vahetada. Kui aga mõelda korraks kohalikule ja hooajalisele toidule, ei jää eestlasele just palju valikuid. Ei olegi reaalne, et kõik inimesed veganiteks hakkavad, aga esmatähtis on, et taastataks ennekõike side oma toiduga ning kujundataks põhimõtteliselt ümber suhtumine end ümbritsevasse keskkonda.

Pakun välja võimaluse, et teistsuguses Eestis kui see, milles me praegu elame, võiks loomset päritolu tooraine kasutamine eluks olla jätkusuutlik ja kokkuleppeliselt eetiline – nii nagu see on ajalooliselt või kultuuriliselt seda olnud, aga väljavaated on selleks ilma radikaalsete muutusteta toiduringluses siiski nigelad.

Üksikisiku tasandil tähendaks see vajadust vähendada olulisel määral loomset päritolu toiduainete osakaalu menüüs; vahetada tööstuslik toodang ostukorvis välja kohalike väiketalunike kauba vastu, jälgides, et loomad oleksid kasvanud loomulikul moel ning keskkonnaga kooskõlas; tarbida hooajalist ja kohalikku toitu; ning – kui neid aeg-ajalt endale lubada – maksta eksootilist päritolu toiduainete eest ka õiglast hinda.

Pean siiski tõdema, et see visioon kõlab lausa silmakirjalikuna, kui võtta arvesse, kui palju elab Eestis inimesi vaesuspiiril, kellel pole kuu lõpus võib-olla raha isegi makaronide ostmiseks. Kui paljud meist jaksavad endale tegelikult pidevalt õiglase kaubanduse kohvi ja šokolaadi osta? Kemikaalideta pritsimata Eesti õungi on talvel läikivast Poola kaunitarist kolm korda kallim, rääkimata vabapidamisel peetud kanade munadest või ökotalust ostetud rohusöödal kasvanud lamba lihast.

Sellise loogika järgi elades saaks praeguses Eestis endale loomseid ja eksootilisi toiduaineid lubada harjumuspäraselt vaid väike osa privilegeeritud ühiskonnast. Teisalt aga ehk ongi probleemi tuum seesama lõhestunud Eesti, kus majanduslikku heaolu on saanud maitsta vaid elitaarsem osa rahvast ning maapiirkondades on loomulik eluviis praktiliselt hävinenud.

Talumajapidamistel põhineva majanduse taastamine on kõigi eestlaste huvides – seda nii siinse kultuuri, keskkonna kui ka majanduse seisukohalt. Paljudele inimestele võiks see olla võimalus naasta loomuliku maalähedase eluviisi juurde ja vabastav alternatiiv palgatööorjusele. Selle asemel et lasta koorida toiduainetööstusest saadava kasumi omanikul – kes ei pruugi seda isegi Eesti majandusse tagasi investeerida, vaid viib selle hoopis välismaale –, võiks see tulu jääda hoopis siinsete virelevate maapiirkondade hüvanguks.

Selleks peaks sissejuhatuseks tekkima aga tuntav nõudlus väiketalunike kauba järele, mis soodustaks maal elamist ja sinna kolimist. Suur osa kohalike inimeste toidust peaks tulema otse talunikelt. Moodsad tehnoloogiad võimaldavad luua väga lihtsalt võrgustikke, mis aitaksid rajada otsesidemeid talude ja nende kauba tarbijate vahel. Mida rohkem on inimesi, kellel on võimalik oma talupidamisest saadud toodangust ära elada ja sellelt isegi tulu teenida, seda suurem on ka tõenäosus, et tekib poliitilisi jõude, mis hakkavad suurtööstuste huvide asemel väiketalunike omi esindama. Juba koolisüsteem peaks õpetama baasteadmisi keskkonnasäästlikust ja eetilisest majandusest – sellekohaseid muudatusi viivad õppekavadesse sisse aga needsamad poliitikud, kelle otsused juhinduvad nende huvigruppide survest, kellel on nende üle parajasti kõige rohkem võimu.

Tasuks meeles pidada, et iga suurtöösturilt ostetud vorsti- või juustulõigu, aga ka piimapakiga toetab igaüks meist mentaliteeti, mis kohalikest väiketalunikest oma keskkonnavaenuliku poliitikaga teerullina üle sõidab, ja seni, kuni me ise radikaalselt oma tarbimisharjumusi ei muuda ega hooli, kus ja kuidas meie toit kasvatatakse ning kes seda teeb, võime kindlad olla, et liigume kohalikus perspektiivis muu maailma kannul järjekindlalt lisaks keskkonna kahjustamisele ka kultuurilise hävingu ja majandusliku ebavõrdsuse poole.