Heneliis Notton „Tähed Agnesele”
Toimetaja Paul Raud, kujundaja Agnes Isabelle Veevo, illustraator Maria Izabella Lehtsaar
SA Kultuurileht / Värske Raamat #37, 2025
143 lk
Kujuta ette, et oled kaotanud kellegi, keda armastad. Oled nutnud sel aastal juba nelikümmend üks korda. Ja siis istud Bolt Drive’i, mille raadios hakkab üürgama „Party Rock Anthem”. Kõik need asjad juhtuvad Heneliis Nottoni esimeses raamatus „Tähed Agnesele”. Kas need on omavahel seotud põhjuslikult ja lineaarselt? Kindel ei ole, kuid nagu ka autor ootusi juhib: „olgu siis öeldud, et oleme kusagil, jõuame kuhugi ka välja, aga algus- ning lõpp-punkt ei pruugi asuda isegi mitte samal teljel.” (lk 10)
„Tähed Agnesele” ilmus 2025. aasta lõpus ning jõudis kohe ka Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastaauhindade nominentide hulka. Seal ei võistle ta küll proosa-, vaid vabaauhinna kategoorias. Varem on Notton avaldanud lühiproosat Värske Rõhu veergudel, uus raamat jätkab mitmeid tema loomingu varasemaid motiive: loomevaldkonna noorte prekaarne töö ja oma koha otsimine, pidutsemine, veidi kommi ja ketamiini, vaimne tervis ja armastus.
Armastuse autoteooria
Juba teose esimestest lehekülgedest ilmneb, et tegu on ühtaegu leina- ja armastuskirjaga, aga sama palju ka raamatuga kirjutamisest endast. Mis on lugu ja kuidas seda jutustada?
Sellele küsimusele läheneb Notton autoteooria kaudu, põimides isikliku kogemuse esseistliku ja teoreetilise mõtlemisega. Dialoogi kutsutakse autoreid, kellega autoteooriat sageli seostatakse (Maggie Nelson, bell hooks), samuti terve rida feministlikke kirjanikke ja mõtlejaid (Donna Haraway, Ursula K. Le Guin, Virginia Woolf jt). Jutustaja hoiab vestlust klassikutega vaimukalt, näiteks katse suhelda Ursula K. Le Guini „vaikiva tekstiga” kujuneb stand-up’i meenutavaks hermeneutiliseks dialoogiks, millest sünnib autori originaalpanusena (ehkki varjamatult Le Guini „The Carrier Bag Theory of Fictionist” inspireeritult) nn nuudlikoti teooria („Koti sisu ei pea alati korrastatud olema, selleks et lugu muutuks tähtsaks või kunstiliselt väärtuslikuks.” (lk 66)). Nii kujuneb kohati pisut koormavale eelkäijate tsiteerimisele vaatamata ligipääsetav ja mänguline teooriavahendus, mis kutsub lugejat mõtlema kirjutamise olemuse üle. (See on ühtlasi mõnus shortcut ka neile, kes ise ei viitsi Le Guini ja kolleege lugeda.)
Teoretiseerimises kirjutamise üle ei tehta siin tegelikult vahet Virginia Woolfil ja jutustaja vanaemal, kes ei suuda anda edasi koherentset kombucha käimatõmbamise juhendit, eksides narratiivis nii 60ndate Haapsallu kui ka Ida-Saksamaa sukkpükstesse. Ka peoöös kohatud filosoofil on oma panus teoorialoomesse anda: „Vahel on kollektiivsus see, et helistan sõbrale ja küsin, kas ta tahab lugeda, mida ma kirjutanud olen. Või see, kui oled peol ja mingi juppis vend jaurab midagi, suudad hetkeks keskenduda ning saad aru, et see, millest ta räägib, on su pooliku pusle puuduolev tükk.” (lk 98)
Teoretiseerimises kirjutamise üle ei tehta siin tegelikult vahet Virginia Woolfil ja jutustaja vanaemal, kes ei suuda anda edasi koherentset kombucha käimatõmbamise juhendit.
Kuidas teha puslest narratiivi, näib olevat Nottoni loometegevuse üks keskseid küsimusi. Lineaarset lugu ründab jutustaja nagu naine, kellele peika on mansplain’inud märulifilmi näitel kolmevaatuselise narratiivi struktuuri ja esitanud siis ukulelel Coldplay loo „Fix You”. (Kas nii oli ja kas just selles seoses, lugege ise.) Samas, kuivõrd fragmentaarsus ja antinarratiivsus on nüüdiskirjanduses kujunenud igati aktsepteeritavaks normiks, mõjub see kohati võitlusena tuuleveskitega.
Risoomse teksti mosaiik
Tekstis vahelduvad registrid: üksildane ja haavatav; intellektuaalne ja reflekteeriv; irooniline, kuid mitte poseeriv. Autoril on filosoofiline, ühteaegu nauditavalt terav ja poeetiline viis atmosfääri loomiseks (nt „Aknast hõljub eriliselt tugevat sireliaroomi tuppa ja keegi mängib akordionit, sest tartlased ei oska teistmoodi.” (lk 99)). Oskus tabada minimalistlike vahenditega tundetasandeid ja karaktereid ning hoida dramaturgiliselt tugevasti ohjes risoomse teksti hargnemist ilmnes juba tema 2022. aastal ilmunud teatritekstis „Emesis”, mis märgiti ära Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel.
Kuigi teoreetiline ja isiklik tasand, mälestused ja fragmendid on esitatud mosaiikselt, on eri kujundid ometi sidusad ja dramaatilise pingega laetud. Seega, kuigi pealtnäha võiks teost lugeda, kust jumal juhatab, saab kõige tugevama mulje tekstist siiski traditsiooniliselt algusest lõpuni liikudes.
Näiteks kirjutab autor justkui möödaminnes: „Korteriühistu esinaine saadab meili, et keegi on juba kolmandat korda prügimaja lukku tikke toppinud. Ta küsib ahastunult, et kes soovib piirata meie kõigi ligipääsu prügile.” (lk 76) Mõni lehekülg edasi arutleb jutustaja kirjutamise üle ja tunnistab, et suur lugu teda ei huvita. Oluline on detailide kollektsioneerimine, „tapetud kullakeste” päästmine ja nendega narratiivi väärindamine: „prügi võtame kaasa, äkki läheb kunagi vaja.” (lk 91) Kadunud kildude ja prügi motiivid seovad teksti eri tasandeid kirjutamisest leina ja lapsepõlvemälestustes uitamiseni. See teeb raamatu emotsionaalselt õrnaks ja kandvaks, nii et lugedes tekib igatsus millegi järele endas. Aga mille? Tundub, et oma hästi hoitud prügi järele.
Kadunud kildude ja prügi motiivid seovad teksti eri tasandeid kirjutamisest leina ja lapsepõlvemälestustes uitamiseni.
Kiisud, ponid, printsessid
„Tähed Agnesele” paistab kohanduvat Z-põlvkonna lugemisviisidega, kus tekstimassiivi pühendunud uurimise asemel on korraga lahti kümned tab’id, Instagrami kommentaarid, sõnumid ja meemid. Illustraator Maria Izabella Lehtsaar ja kujundaja Agnes Isabelle Veevo on andnud raamatule kollaažiliku, nullindate pidžaamapidu meenutava vormi. Nostalgiline kawaii– ja mimmuesteetika sobib orgaaniliselt teksti fragmentaarsusega. Siin on kiisud, ponid, printsessid, Hello Kitty ja konnatelefon. Sekka pildid, mis meenutavad kuskil vanaema juures nähtud puitmööblit, Estoplasti lambid ja väljalõigatavad nukuriided varasemast Nõukogude aja esteetikast. Kujunduse monokroomne helelilla tonaalsus meenutab kaheeurost kleepsuraamatut, mis on välja päikse kätte pleekima jäetud (ja üks kleepsuleht on lisatud ka raamatu vahele).
Raamat kutsub lugejat aktiivselt tekstiga suhestuma, sinna kommentaare kirjutama, endast jälge jätma. Notton jagab lugejaga oma telefoninumbrit ja kutsub üles WhatsApis sõnumit saatma („Ainuke reegel on, et „üsna hea” on alati kõvem kompliment kui „väga hea”.” (lk 19)). Kui jõuate päris lõppu, siis avage kindlasti ka kokkumurtud tagakaas, mis paneb juba suisa valjult ahhetama: „Issand kui nunnu…” Kuivõrd teismeliste tüdrukutega seotud esteetikat ja afektiivsust kultuuris üldiselt alavääristatakse, mõjub kujunduslik mimmu-core feministlikult ja värskelt.
Kuivõrd teismeliste tüdrukutega seotud esteetikat ja afektiivsust kultuuris üldiselt alavääristatakse, mõjub kujunduslik mimmu-core feministlikult ja värskelt.
Kujundus aitabki lisaks esile tõsta üht Nottoni raamatu allteemat või pigem aega ja meeleolu, mis tähistab üleminekut teismelisest täiskasvanuks. Kuidas paistab elu siis, kui oled jõudnud lõpetada barbidega mängimise, loed päevi aju lõpliku väljaarenemiseni (lk 79) ja oled teinud OnlyFansi konto, et õppemaksu maksta (lk 130), kui juba ilmub välja Lea Danilson-Järg, kes tunneb muret, kuidas sind sünnitama saada. Kui noorte meeste (ülemineku)kogemusest räägib näiteks film „Pikad paberid”, siis noorte naiste, rääkimata kväärikogemuse mõistmisel ei aidanud just palju kaasa Kaur Riismaa kirjanduslik cross-dressing Nora Maria Londoniks. Kui huvitab autentsem vahendus sellest, mida tähendab olla noor naine praegu, siis võtke kätte pigem „Tähed Agnesele”.
Nottoni kollaažproosa seob teoreetilise isiklikuga ja kutsub tajuma tekstiloomet kui kollektsioneerimist. Oma loo saab igaüks ise kokku panna. Autor ei takista ka kellegi juurdepääsu väärtuslikule prügile ja nii vanaema kui ka see juppis vend peol võivad olla osa kollektiivist. Värske Raamat on taas tabanud „midagi õhus”, sest „Tähed Agnesele” on nii vormilt kui ka sisult üks huvitavaimaid asju, mis pärast Margit Lõhmuse „Sternet” ja Gregor Kulla „Peenart” eesti noores kirjanduses juhtunud on.
Lee Maripuu on riigiametnik, kes tegeleb soolise võrdsuse küsimustega ja õpib TLÜs kirjandusteadust.
