Parandamiskogukonnad, modulaarsed tooted, hüperkulutamine. Kujutame nende kolme märksõna varal korraks ette tulevikustsenaariumit, kus kaaskodanike silmis on ihaldusväärne tarbeesemete „lõpuni” kasutamine.

Illustratsioon: Stella Salumaa

„Sa käid riides nagu asotsiaal!” öeldi mulle hiljuti suure komplimendina. Kuigi viidati ilmselgelt minu kulunud ja kottis lumelauajopele ning narmendavale nokatsile, tajusin ise pigem tunnustust – lähedased teavad, et võivad selliseid pilkeid öelda, muretsemata minu enesekindluse riivamise pärast. Mu jope oli ostetud aastal 2007 ja mütsi isetehtud õmblused tõesti veidi jooksma hakanud. Selline „mood” polnud tingitud kodutusele kalduvast elustiilist või majanduslikest raskustest, vaid see oli valik.

Keskkonnateadlikud inimesed on ilmselt kursis, et tarbeesemete eluea maksimaalne pikendamine on tänapäeval vähemalt teoreetiliselt au sees. Euroopa Komisjoni värske ringmajanduse tegevuskavagi sedastab, et tooted peaksid olema vastupidavad ja kauakestvad. Dokumendist leiab ametliku väljendi „õigus parandada” (right to repair), mis kehtib nii tekstiilide, elektroonika kui ka palju muu kohta. Kui tootearenduse seisukohalt on võimalik sellised arengud kenasti ära reglementeerida, siis ühiskondliku aktsepteeritavuse tekitamisega on lood keerulisemad. Sestap ostsin 13 aasta järel endale siiski tutika jope, et vähendada eelarvamusi seoses küsimusega, kuidas muuta tarbeesemete „lõpuni” kasutamine kaaskodanike silmis sotsiaalselt vastuvõetavaks, ehk isegi ihaldusväärseks.

Väärt vana

Kas toodete pikaaegne kasutamine on sotsiaalselt okei? Positiivset trendi üritas sel aastal tekitada näiteks Arengukoostöö Ümarlaud oma kampaaniaga „Väärt vana”, kuna „mida vanemad on asjad, seda põnevamad on lood”. Ilmselt mõjuvad eri inimestele eri argumendid, miks kasutada mõnd eset „normaalsest” kauem ehk selgete kulumisjälgedeni.

Ühe teooria kohaselt võib jagada inimesed motivatsiooni põhjal laias laastu kolme gruppi: esimesi kannustavad eelkõige turvatunne ja mõistlikkus, teisi väline edu ja kaaslaste hinnangud, kolmandaid sisemised väärtused ja eetika.[1] Kulunud jope kandmine võiks muutuda esimese sihtgrupi jaoks trendikaks näiteks siis, kui see oleks rahaliselt odav (mida see on) ega erineks teistest, kuna enamik inimesi kannaks oma vanu üleriideid (mida veel ei tehta). Välise hinnangu otsijaid motiveeriks hästi mõni kuulsus, kes oma kapist leitud vana kasukaga punasele vaibale siirduks. Kolmas grupp inimesi, kelle hulka paistab kuuluvat ka suurem osa keskkonnakaitsjatest, käibki aga juba ammu ringi ühtede ja samade riietega – need on mugavad, sentimentaalsed ja säästavad ka ressursse.

Teooria kohaselt on inimestel võimalik liikuda esimese ja teise grupi vahel, kuid kolmandast klikist enam välja ei pääse. Kui ennustada tulevast üleüldist ressursipõuda, mille valguses tootmismahud peavad paratamatult vähenema, on praegu hea võimalus varakult liigutada – hakata väärtustama vanu esemeid enne, kui see päriselt moodi läheb. Tuleb lihtsalt leida õiged argumendid, mis eri gruppe kõnetaksid.

Õigus parandada või peedistada

Parandaja elu pole tingimata lihtne. Toon vaid paar näidet enda lähiajaloost. Asitõend nr 1: botased kuluvad. Kandsin oma uusi jalavarje pea aastakese ja märkasin siis väikest auku ühe sussi pealisriides. Jätkasin kasutust, sest selline iluviga ei tähenda ju ometi, et botas on kohe kasutuskõlbmatu. Kui probleem süvenes, viisin jalatsid lõpuks poodi parandusse. Sain aga eitava vastuse – ekspertiis leidis, et olin botaseid kandnud(!), seega ei läinud auk garantii alla. Parandasin siis ise, ja taotluslikult koledalt, et tootja kvaliteet oleks kaugele näha.

Asitõend nr 2: maksa, kui tahad oma lähedasi veel kunagi näha. Minu nutitelefoni laadimispordi füüsilise tõrke parandamise käigus leiti, et hea oleks ka kogu telefoni digitaalne sisu kustutada. Soolase lisatasu eest oleks muidugi saanud lasta kõik pildid varundada. Õnneks olin enne omal käel vajalikud koopiad ära teinud ega allunud provokatsioonidele. See vahejuhtum süvendas siiski veendumust, et ametlik parandusprotsess on praegu pahatihti võimalikult piinarikas või kulukas. Mõni ime siis, et garantii-agoonia vältimiseks on minemas moodi hoopis poed, mille motoks on „osta kord elu jooksul”. Kui kohalik kaubandusvõrk selliseid eluaegseid tooteid ei paku, võib teise äärmusena muidugi loobuda igasugustest illusioonidest, et müügil olev kaup hoolimata hinnast üldse kuigi kaua kestab, ja emmata targu taaskasutuskeskusi. Peas kummitab laul „Humana, Humana, Humana – kui käid mujal, oled rumal sa”.

Meisterehitajad

Sellegipoolest eksisteerib ka inimesi, kes tahavad hoolimata kõigest asju putitada ja taaskasutada. Mõned nokitsevad oma köögilaua taga, teised kogunevad paremate tööriistade või suurema kogukonna otsinguil eri tõmbekeskustesse. Tartus tegutsev Paranduskelder püüab näiteks luua „oskuslikku, loomingulist ja tasakaalukat inimvõrgustikku, kes on eeskujuks ühiskonna rajamisel, mis on terve ning kus jäätmed on taaskasutatavad”.

Ühelt poolt peab inimestel muidugi olema võimekus oma olemasolevat vara üles vuntsida või vähemalt ligipääs vastavale teenusele, teisalt peab see vara aga üldse olema parandatav. Mõelge näiteks moodsa nutitelefoni peale – isegi akut ei ole võimalik koduste vahenditega eemaldada, rääkimata muudest funktsionaalsetest komponentidest. Tänapäevase autoga on lugu sarnane – tundub, et ilma õige arvutikaablita pole lootustki aru saada, miks sinu masin ühel hommikul enam ei käivitu. Kuid miski pole võimatu. Hea näide tuleb ühelt Tesla omanikult, kes hoolimata varuosade, diagnostikatööriistade ja parandusjuhendi puudumisest suudab ise oma masinat hooldada, võrreldes seda lausa legodega mängimisega.

Aga iga tegevuse jaoks ei pruugigi kõrgtehnoloogiline lahendus olla parim. Põllumajanduses on levimas trend, et talunikud ostavad kokku 40 aasta vanuseid traktoreid, kuna uuema aja toodang on mõttetult keeruline ja kallis. Olgu toode kas kõrg- või lihttehnoloogiline, paranduskultuuri juures on võtmesõnaks „modulaarsus” – komponente peab olema võimalik mõistlike oskuste olemasolul ise ümber vahetada või parandada, kuigi, jah, see võib teha seadme või riideeseme esteetiliselt kohmakamaks. Parandajate utoopia oleks ilmselt sarnane „Lego filmi” maailmaga, kus kõiki esemeid saab omavahel vabalt kombineerida ja inimesed oleksid Meisterehitajad.

Hüperkulutajad

Mõned autojuhid harrastavad „hüpermiilimist” (hypermiling), mille eesmärk on saada oma sõiduvahendi kütusekulu nii minimaalseks kui võimalik. Selle nimel sõidetakse maanteedel ohtu trotsides suurte veoautode tuules, kasutatakse igal võimalusel vabakäiku ning aetakse taga ülimat aerodünaamilisust. See tegevus võib viia oma ekstreemsetes vormides näiteks rekordini, kus Tesla elektriautoga sõideti ühe laadimise pealt 1001 kilomeetrit, ainult et 36 km/h ja ilma juhita. Inimesed teevad seda, sest see on väljakutse.

Nii ka mina oma riiete, tehnika ja teiste esemetega – kavatsen kulutada need aja jooksul nii ribadeks kui paratamatu, võimalik ja ohutu. Selliseid inimesi on kindlasti teisigi, kuid neil puudub veel ühine selge nimetaja. Saagu selleks uudissõnaks näiteks „hüperkulutajad” – need, kes ei kuluta tohututes kogustes raha viimastele moeröögatustele, vaid kulutavad maksimaalselt oma juba olemasolevaid asju.

Moes oleks neil nipid, kuidas tarbeesemeid kõige nutikamalt hooldada (paranda enne, kui on katki). Peol ei uuritaks mitte käekoti firmamärki, vaid tootmiskümnendit (mida vanem, seda vingem). Tehnovidina puhul ei määraks prestiižikust mitte algne hind, vaid hind jagatud kasutatud aastate arvuga (mida madalam, seda uhkem). Analoogseid mõõdikuid võib mõelda veel ja veel. Ja kui selline mood jõuab ükskord massidesse, saan mina oma vana jopega taas sotsiaalseks.

[1] Rose, C. 2011. What Makes People Tick – The Three Hidden Worlds of Settlers, Prospectors and Pioneers.