Homme, 20. mail toimub Botiku aiabaaris (Marati 5A) Tervise Arengu Instituudi ja Feministeeriumi koostöös korraldatud turvalise ööelu konverents, mis uurib, milliste võtetega saame kogukondlikult muuta ööelu turvalisemaks ja samaaegselt vabamaks.
Konverentsi peaesineja on Taani seksuaalantropoloog Kristian Møller, kes on uurinud nii ööelu turvalisuse strateegiaid, LGBT+ kohtingukultuuri ning inimeste sihipärast uimastite kasutamist seksuaalse naudingu tõstmiseks (chemsex). Oma ingliskeelses ettekandes „Liikumine naudingute võrdsuse suunas: Vähemustele orienteeritud ööelu õppetunnid” tutvustab Møller uusi arenguid vähemuskeskses ööelus ja seda, kuidas organisatsiooniliselt töötada, et luua naudingute võrdsust.
Mida kujutab endast naudingute võrdsus?
Mu ettekanne põhineb sotsiaalmeedia arhiivil, mis on koostatud kontserdipaikade, klubide, promootorite ja korraldajate kommunikatsioonist üle kogu maailma. Mina ja mu kolleeg Shideh Morovati olime eriti huvitatud ööelust, millel on pigem aktivistlik ja poliitiline kui puhtalt äriline lähenemine. Sellist ööelu ühendab orienteeritus naudingute võrdsusele. Üldiselt on see arusaam, et naudingu poole tasub püüelda ja selle saavutamiseks on oluline süstemaatiliselt tööd teha. Klubid jagavad arusaama, et ööelu naudingud on vähemuste elujõuks olulised. Ühiskondlike võimustruktuuride tõttu on aga juurdepääs sellistele naudingutele vaikimisi ebavõrdselt jaotatud ja seda pigem privilegeeritumate vahel. Naudingute võrdsus nõuab seega tööd nii korraldajate kui ka ööelus osalejate poolt. Just seda tööd käsitleb ka minu ettekanne.
Mis on peamised põhjused, et vähemuskeskset ööelu eeskujuks võtta? Milliseid meetodeid ja aktivismi vorme ööelu turvalisemaks muutmisel rakendada saaks?
BIPOC ja feministlik aktivism on aktiivselt töötanud teemade ja lähenemisviiside kallal, mis tänapäeva sotsiaalse õigluse liikumistes domineerivad. Seega on vähemuskeskne ööelu neile probleemide lahenduste otsimisel vaieldamatult esirinnas, sest need puudutavad neid rühmi palju rohkem. Neil on pikk ajalugu turvalisemate ruumide ja muude parandavate lahenduste loomisega, et elada maailmas, mis nende eludega nii lihtsasti ei kohandu. Lisaks sellele väidan, et vähemuste kogemuste kuulamine ja koondamine ei ole mitte ainult õppimisvõimalus „ühiskonna” jaoks, vaid ka oluline viis iga demokraatliku ühiskonna toimimiseks.
Kuidas sa enda uurimuse läbi viisid? Kas inimesed olid hea meelega nõus rääkima?
Uuring põhineb klubide sotsiaalmeediasisul, samuti isiklikul vaatlusel. Kavatsen laiendada andmeid nii klubikülastajate kui ka korraldajatega tehtud intervjuudele, et paremini jälgida, kuidas need tavad levivad – ka rahvusvaheliselt – ning kultuuriks kujunevad.
Millised on sinu arvates praegu ööelu kõige põletavamad probleemid? Kas need on näiteks kümne aasta taguse ajaga muutnud?
See on raske küsimus, sest ööelu on piirkonnast, kohalikust kultuurist ning sotsiaalsetest probleemidest sõltuvalt väga erinev. Narkootikumide tarvitamine ja sellega seotud kahjud (ning naudingud) varieeruvad sõltuvalt uimastite kättesaadavusest ja õigusaktidest. Kuigi GHBle ehk korgijoogile pööratakse praegu Euroopas palju tähelepanu, on see olnud sellistes kohtades nagu Austraalia juba 20+ aastat peoskeenes hästi levinud. Teine viis sinu küsimusele vastamiseks on mõelda ööelust kui spetsiifilisest ja võimekast areenist, kus peetakse läbirääkimisi kaasaegsele kultuurile omaste küsimuste üle. Minu andmed näitavad, et #Metoo liikumine ja selle keskendumine soolisele seksuaalvägivallale näitab selgelt, kuidas vähemuskeskne ööelu adresseerib naudingute ebavõrdsust.
