Kiirkohting: Kristiina Alliksaar

Reedel, 13. jaanuaril korraldab Eesti Teatri Agentuur teemapäeva „teater | ligipääsetavus”. Võtsime selle puhul hõlmast kinni Vanemuise teatrijuhilt Kristiina Alliksaarelt, kes tutvustab teemapäeval Ugala ja Vanemuise teatrite samme ligipääsetavuse suunas.

Reedel, 13. jaanuaril korraldab Eesti Teatri Agentuur teemapäeva „teater | ligipääsetavus”. Võtsime selle puhul hõlmast kinni Vanemuise teatrijuhilt Kristiina Alliksaarelt, kes tutvustab teemapäeval Ugala ja Vanemuise teatrite samme ligipääsetavuse suunas.

Foto: Rasmus Kull

Ehk räägid meie lugejatele, et kuidas sina teatri ligipääsetavuse teemani jõudsid? Millised olid su esimesed kokkupuuted sellega?

Mul on au oma sõbraks pidada Piret Ausi, kes on kurtide vanemate laps ning tänu kellele erivajadusega inimeste teema minuni üldse jõudis. Piret on „süüdi” ka selles, et ma sattusin eest vedama koguperefestivali „Puude taga on inimene”, mis toimus 2013. aasta suvel Tallinna Lauluväljakul ning oli minu jaoks kahtlemata väga silmiavav ettevõtmine. 

Ligipääsetavuse all peab enamik inimesi silmas võimalust hoones ratastooliga ringi liikuda või viipekeelse tõlke tagamine. Mida tähendab see aga just teatri kontekstis? Kes ja mil moel hetkel eriti „ligi ei pääse”?

See küsimuste loetelu on lõputu ja mina tean ka tänaseks vaid ühte osa ning Vanemuiseski oleme saanud rakendada vaid mõnda lahendust, aga proovime. Kas teatri kodulehelt on võimalik leida infot, kuidas majja pääseb erineva puudega inimene või palju pilet maksab? Kas intellektipuudega inimese jaoks on info lihtsa tekstina leitav? Kas teatri publikuteenindajad teavad, mis on lihtsad abivõtted, et erivajadusega inimesega suhtlemist lihtsustada? Kas ka pime näeb etendust ehk kas on kirjeldustõlge? Kas vaegkuuljad kuulevad meie reklaamvideosid ja etendustel edastatavat teksti subtiitrite abil? Kuidas pimedad ja vaegnägijad majas orienteeruvad? Kui majja tuleb juhtkoer, kas me teame, kuidas temaga käituda?  Ja nii edasi.

Kui Soomes ühe loo jaoks Baltic Circle’i erivajadustega inimeste heaolu fookuses hoidva alaprogrammi „precarious perspectives” töögrupi juhi Isa Hukkaga vestlesin, siis tema rääkis, et erivajadustega inimestega arvestamisel on hüved ka nende jaoks, kes otseselt seda tuge ei vaja. Kas oled nõus? Miks või miks mitte?

Vägagi olen nõus. Kui me räägime näiteks linnaruumist ja rohkematest tualettidest või pargipinkidest, siis neid on vaja ka eakatele, aga miks mitte ka minule, kui lähen tervisejooksu tegema või noorele emale, kes vahepeal beebile toidupausi teeb? Subtiitrid video all aitavad ka mind, kui ma vaatan seda keskkonnas, mis müra ei talu (nt ühistranspordis). Rääkimata sellest, et me kõik võime mingil eluhetkel ajutiselt erivajadusega inimesed olla, või suurenenud empaatiast, millesse nende teemadega tegelemine märkimisväärselt panustab.

Reedel räägivad erivajadustega inimestega töötamisest nii Liis Vares kui Lina Laura Švedaite ja Mantas Stabacinskas. Kuna sa oled teemas juba mõnda aega sees olnud, siis uurin, et millised on peamised väärarvamused, mis inimestel sellega seoses on? 

Minu kogemus erivajadusega inimestega koostöö tegemisest on siiski napp ja piirdub paljuski nendega, kes on ise aktiivsed ja seeläbi ka paremini hakkama saajad, nii et ma ei ole päris õige siin ammendavalt vastama. Puhtalt enda kogemusest aga eeldan, et näiteks kleebime kiirelt inimestele külge liitpuudeid, et kui juba ei näe, küllap siis ka ei kuule ja on üldse lihtsameelne, või soovime aidata olukorras, kus abi ei vajata (pimedatel on siin lõputult näiteid, kuidas neid vägisi trolli peale suunatakse), või et – miks neil üldse kultuurist osa saada on vaja, olgu kodus (nõukogude aja pärand).

Millised edulood, olgu siis Eestist või välismaalt, sind inspireerinud on? 

Ma saan inspiratsioonikillukesi igalt poolt maailmast, kus märkan midagi, mis on ligipääsetavuse heaks tehtud – taktiilsed kunstiteosed suurlinnade kunstimuuseumides, maandusega vooluühendused Londoni teatrisaalides, kirjeldustõlkega jalgpallimatšid, taktiilsed tänavamärgistused või häälteavitusega liftid, kui vaid mõned näited tuua.

Millist ettekannet ootad ise teemapäevalt enim? 

Ettekannetest enam ootan, et publik oleks aktiivne ja mõtleks kaasa. Nii saame samm haaval lähemale erinevatele väljakutsetele, mis selle teema teadvustamisel ette tulevad ja selgema pildi, kuidas edasi minna, et me mitte ainult ei räägiks, vaid ka tegutseks.

Rohkem infot reedese teemapäeva kohta leiad siit

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Inimõiguste programm 2035 ehk Kui invatualeti võti polekski enam Selveri infoletis?

Inimõiguste programm 2035 ehk Kui invatualeti võti polekski enam Selveri infoletis?

Lähenevate valimiste valguses passib küsida, kuhu võiksime jõuda ühiselt aastaks 2035? Müürileht palus seitsme organisatsiooni esindajatel panna kirja tuleviku valimisprogrammi. Inimõigustest aastal 2035 kirjutab Helen Talalaev Eesti Inimõiguste Keskusest.
Kapist välja! Sant manifest puudega inimestele
10 min

Kapist välja! Sant manifest puudega inimestele

Puude-aktivismist ja sandipungist lähtuv manifest kutsub puudega lugejat olema radikaalselt tema ise, võtma enda alla ruumi ning seljatama varem kohustuslikuna tundunud taustaks mängivaid nutuviiuleid ja häbi.
Etenduskunstid, aga ligipääsetavalt. Reportaaž teiselt poolt lahte

Etenduskunstid, aga ligipääsetavalt. Reportaaž teiselt poolt lahte

Baltic Circle, Helsingis igal aastal toimuv teatri- ja etenduskunstifestival, kutsus sel aastal kampa kvääride „sandikunstnike” töögrupi Rampa Associations, et otsida vastust sellele, mida võiks tähendada teatris radikaalne ligipääsetavus.
Müürileht