Saame tuttavaks grimmikunstnik Liisi Põllumaaga, kelle CVst leiab linateosed nagu „Päevad, mis ajasid segadusse”, „Skandinaavia vaikus”, „Portugal”, „Tõde ja õigus”.
Eesti on neil päevil popp võttepaik – lisaks „Tenetile” võetakse siin üles ka teisi välismaiseid linateoseid. Tänavu märtsis ja aprillis filmitigi Eestimaa eri paigus USAst pärit vendade Lee Roy ja Kane Kunzi õudusfilmi „Tappa laps” („Kill the Child”), mille kohalikuks koostööpartneriks on Homeless Bob Production ning mille juures olid tegevad ka päris mitmed eesti filmiprofid. Üks kohalikest filmiga töötanud inimestest on grimmikunstnik Liisi Põllumaa, kelle CVst – kui nimetada siinkohal üksikud – leiab linateosed „Päevad, mis ajasid segadusse”, „Skandinaavia vaikus”, „Portugal”, „Tõde ja õigus”.
Mis sind filmi „Tappa laps” stsenaariumi juures köitis?
Kui saan stsenaariumi kätte, siis esimesel lugemisel ma enamasti juba joonin alla keerukamaid eriefekte ja visualiseerin tegelasi. Kuigi esimese korraga võiks ilmselt lihtsalt lugu lugeda, hakkab minu jaoks kohe ka grimm tööle. Ja kui pilt hakkab jooksma, siis järelikult lugu toimib. „Tappa lapse” stsenaariumit lugedes algas allajoonimine esimesest leheküljest ja läkski põhimõtteliselt lõpuni välja. Grimmikunstniku unistus! Põnev oli kujutleda hollywoodlikult struktureeritud lugu Eesti olustikku.
Oled teinud varem grimmi Oskar Lehemaa lühiõudusfilmile „Karv” (2019), aga rohkematele enne „Tappa last” vist mitte? Kas said „Karva” tegemisel väärt õppetunde?
Võib öelda, et „Karv” oli mu esimene õudukakogemus. Seda oli väga huvitav teha muu hulgas põhjusel, et see oli üldse esimene body horror film Eestis. Tundsin väga suurt vastutust, aga tegemise ja kogemuse soov oli kordades suurem. Oskar on kõige paremas mõttes väga nõudlik režissöör ja operaator Ivar Taim on väga täpne. Juba ettevalmistusperiood oli inspireeriv: vahetasime mõtteid ja ideid, millised võiksid olla rõvedad vinnid, leiutasime, kuidas saada head mäda ja kõike muud, mida me keegi polnud varem teinud, surfasime YouTube’is ja otsisime kõikvõimalike õudukagrimmide making-of-videoid. Muidugi andis see kogemus hea põhja filmiks „Tappa laps”!
Kaugelt vaadates tundub, et õudusfilmižanri puhul on grimmikunstniku töö keskmisest loomingulisem. Kuidas sa praktikuna seda näed, kas spekulatsioonil on alust? Milles see loomingulisus võiks avalduda, kas sul on toredaid näiteid tuua?
Jaa, kindlasti. Õudusfilme on ju erinevaid. Mulle meeldib koguda esmalt võimalikult palju infot ja pildimaterjali ning seejärel hakata lihtsalt katsetama, kuidas saavutada kõige realistlikum tulemus mingile efektile, mida on filmis vaja.
„Karvas” oli vaja teha stseen, kus vinni pigistades lendab sealt mäda välja. Ühel hommikul haarasin töökotta minnes kodust kaasa Hellmann’si majoneesi ja süstisime seda siis prooviks silikoonist vinnide sisse. Toimis ideaalselt. Samuti pidime mõtlema, kuidas teha kleepuvat musta plöga, mille näitleja Sten Karpov endale pähe pidi määrima – jällegi suundusin toiduosakonda ja käiku läks melassisiirup.
Koostöös rootsi kolleegi Anders Bratåsega mõtlesime „Tappa lapse” võttel välja, kuidas teha stseeni, kus seljalt on vaja nahk maha nülgida… Selleks valmistasime spetsiaalse silikoonist seljalisandi, mida saigi n-ö selja pealt nüri noaga maha nüsida. Iga sellise efekti väljamõtlemiseks ja usutava tulemuse saavutamiseks on vaja tehnilisi teadmisi ja loomingulist mõtlemist, aga kiirus ja kohanemine on ka olulised märksõnad. Vahel tekib näiteks režissööril mõte, mida ta tahab samal päeval mõnes stseenis realiseerida. Minu grimmikastid on küll alati hästi varustatud, aga teinekord ikka juhtub, et grimmistaap on kaugel ja võtteplatsile jõudes on maha ununenud midagi olulist, mida on just nüüd ja kohe vaja. Siis tulebki see lihtsalt olemasolevast leiutada. Kui on vaja, saab ka huulepulgaga verd teha ja vastupidi.
Mulle tundub, et tihti algab tõeline loomingulisus siis, kui aeg ja eelarve on väga piiratud. Siis tuleb välja mõelda kõikvõimalikke lahendusi ja kasutada kättesaadavaid vahendeid. Seda olen saanud Eesti oludes päris palju teha ja usun, et see on mind erialaselt väga palju kasvatanud. Muidugi on mõnus töötada suure eelarvega filmide juures ja kasutada nende võimalusi, aga tuleb hinnata ka oskust teha võimatuna näivast võimalik. Selles oleme Eestis väga osavad!
Mis oli selle konkreetse filmi puhul sinu jaoks uudne?
Tänapäeval on põnev grimmi ja VFXi koostöö. Paljud asjad saab veel veenvamaks muuta, kui täiendada praktilist efekti hiljem järeltöötluses arvutigraafikaga. See tähendab head koostööd VFXi-kunstniku ja grimmikunstniku vahel. Sain suure kogemuse just „Tappa lapse” võtetel, kus me Jan Viljusega palju aru pidasime. Näiteks tegime grimmiosakonnas silikoonist nuku, millele peategelane ahjuroobiga näkku lõi… Meie tehniline lahendus oli, et näost hakkab verd valguma, ja VFX lisas sinna juurde pritsiva vere efekti.
Kõik põnevad asjad ei olnud muidugi tehnoloogilised, oli ikka ka vana kooli leiutamist. Näiteks stseeniks, kus hundid söövad mehe elusalt ära, tegime näitlejast üks ühele silikoonnuku. Aga kuna hundid pidid seda nukku kaadris ka purema, kasutasime päris looma verd, mille segasime kokku verepulbrist. Sellist asja ka igal võttel ei juhtu, et saad koos huntidega töötada!
