21. augustil algas etenduskunstide festival SAAL Biennaal. Kanuti Gildi SAAL on teist aastat kureerinud festivali kogu kollektiiviga – tulemiks erinev käekiri ja mitmekesine programm.
Tänavu saab SAAL Biennaalil muu hulgas kogeda üks ühele kohtumist Bush Hartshorniga, kellele võib rääkida sellest, millest oma isaga ei saa, või lasta naha mosh pit’is marraskile hõõruda. Lavastusi seob omavahel vestlustest ja töötubadest koosnev kiudprogramm. Kuigi festivali taga on Eneli, Heneliis, Henry, Kaie, Kaius, Kerly, Maarja, Mesike, Priit ja Siim, siis otsustasime kollektiivsuse hetkeks kõrvale jätta – vestleme vaid kümnendikuga tiimist.
Uurin alustuseks, millise viie sõnaga tänavust SAAL Biennaali kirjeldaksid?
nüüd
mingil muul ajal siin
mujal
ja nende kõigi ristteel
Kui ühe ürituse kunstilise kvaliteedi eest vastutab mitu inimest, tulevad mängu kompromissid. Mõnikord olen kuulnud, kuidas kurdetakse, et mitmekesi kureeritud üritused on kuidagi… lahjendatud. Mis on sinu meelest suurim risk kambakesi kureerides?
Suurim risk kambakesi kureerides on mitte leida piisavalt aega, et kõigil protsessis osalevatel häältel kõlada lasta. Mõned hääled on valjemad kui teised, mõndasid peab võimendama. Mõned hääled tahavad soleerida, mõned pigem teistega koos kõlada. Kui aga rääkida kompromissidest, siis ma arvan, et iga festival on alati kompromisside kunst. Ootuste, lootuste, resursside ja võimaluste rägastikus tuleb orienteeruda nii ühel kuraatoril kui ka kuraatorite tiimil.
Aga mis hüved või boonused sellega kaasneda võivad?
Suurel tiimil on suurem haare. Tiimina kureerides on suhted erinevate kunstnike ja teiste korraldajatega teistsugused kui siis, kui kõik otsad jooksevad kokku ühte kätepaari. Tekivad ehk isiklikumad ja komplekssemad suhted; loodetavasti mõjutab see ka harjumuspäraseid hierarhiaid. Kui festivali kureeritakse tiimiga, on vastutus jagatud. Kindlasti on neid, kellele meeldib tõdeda, et vastutuse jagamine on kuidagi nagu plass värk. Et näe, üksi ei julge, ei taha või ei saa hakkama. Jagatud vastutus tähendab aga ka jagatud uhkust. Kui millegi üle koos uhked olla, siis paistab see mu meelest kaugemale.
Kuidas Kanuti kollektiivis üksteise eest hoolt kannate? Ühest teie töötoast tõugatuna uurin ka, kas ja kuidas kasutate tööalaselt polüamoorseid praktikaid?
See on üks väga hea küsimus. Üksteise eest hoole kandmine on väga oluline. Mõnikord võib juhtuda, et see läheb kirgliku töö tuhinas meelest. Neid polüamoorseid praktikaid, mis su mainitud töötoa kontekstis luubi all on, me veel lõplikult ei valda. Tõsi, enamasti harrastame me avatud suhtlust ning enda vajaduste, soovide ja piiride teistele sõnastamist. Piiridega, on küll kahjuks nii, et mõnikord jäävad need meil iseenda jaoks paika panemata. Siis ei õnnestu ka nende kommunikeerimine.
Küsin ühe võibolla pisut keerulise küsimuse. Kui peaksid tänavusel SAAL Biennaalil ainult ühele etendusele minema, millise valiksid?
Kui ma loeksin selleaastase SAAL Biennaali programmi kõrvaltvaatajana esimest korda ja mingil julmal põhjusel saaksin minna vaid ühele etendusele, siis ma arva, et valiksin Ely Daou lavastuse „I…Congitive maps – Chapter 1”. Kunstnik viib vaatajad rännakule oma mälusse – Liibanoni kodudesse, mis kodusõja tõttu maha jäeti.
