„Põleva tütarlapse portree” (Prantsusmaa), 120 min. Režissöör ja stsenarist Céline Sciamma. Osades Noémie Merlant, Adèle Haenel jt. Linastub kinos Artis kuni 4. novembrini.

★★★★★★★★☆☆

Tumerohelised lained peksavad üksildase kaljusaare poole loksuvat paati. Noor kunstnik Marianne surub maalitarbeid tugevamini enda vastu. On 18. sajandi lõpukünnis ja naine on teel isoleeritud prantsuse kaljusaarele, ülesandeks portreteerida krahvinna tütart Héloïse’i – noort naist, keda ootab vastumeelne sõudmine abieluranda. Héloïse’i lahutab abielust veel vaid portree, mis peaks ajastu kombekohaselt peigmeest pruudi võludes veenma. Marianne on saarele maalima kutsutud just viimase eesmärgiga. Et aga Héloïse on oma ema sepitsustest kõrvale jäetud, peab Marianne esialgu töötama salaja. Nii algab kahe naise kohtumislugu ajastudraamas „Põleva tütarlapse portree”, mis pärjatud nii Cannes’i parima stsenaariumi kui Queer-Palmioksaga.

Saatuse keerdkäiguna tärkab naiste vahel usaldus, mis areneb armastuseks. Nii saavad nad peagi valla lasta oma tegelikud tunded ja olemuse. Päevad saarel veerevad õhtusse mererannal jalutades, kaminatule paistel konte soojendades või kivise maamaja köögis, poeetiliste vestluste ja punase veini saatel. Sügistuulte meelevallas rappuvast kaljusaarest, mis alguses mõjus kummitusliku maailmalõpuna, saab oaas, kuhu ühiskonna nõudmised ja piirid ei ulatu. Tulevik kondab küll viirastusena mööda hämaraid koridore ja kaljuservi, ent ei saa naisi kätte enne, kui saare kivine tolm jalge alt pühitud. Mõlemad naised sümboliseerivad seejuures iselaadi elu. Kui Héloïse’i (Adèle Haenel) parimaks väljavaateks jääb vastuseisule vaatamata abielu prestiižse mehega, ootavad Marianne’i (Noémie Merlant) ühiskonda naastes nii loominguline kui majanduslik iseseisvus – privileeg, mis sai tollal osaks vaid vähestele.

Naine 18. sajandi kunstisfääris

Kunstnikust isa kõrval kasvanud Marianne kehastab tollase ajastu tõelist erandit, sest ehkki 18. sajandi lõpukünnisel avanesid läbilöögivõimelistele naistele mitmed uksed, oli see tervikuna endiselt maskuliinsusega polsterdatud maailm. Viimast ka kunstisfääris. Naistele oli maalimine julgustatud ajaviide. Samas valitses kirjutamata reegel, et naine võis maalikunstiga tegeleda, seda isegi professionaalsel tasemel harrastada seni, kui ta ei pakkunud meestele konkurentsi. Naiste professionaalset kõrvalejäetust väljendas ka piiratud teemadering. Daamide kanda olid vaikelud, loodusmaalid ja portreed – teemad, mis peegeldasid naiste üldist elusfääri. Naiskunstniku maalitud meesakt olnuks tollases atmosfääris vaat et pühadusetõotus. Nii jäigi maalikunstniku staatus enamikele naistele saavutamata, ehkki paljudest jäi elu lõpul sahtlisse maha sadu maale ja joonistusi.

Marianne peegeldab paljusid tollal levinud topelt-standardeid. Salongis esineb ta oma kunstnikust isa nime all. Samuti saab ta abielust kõrvale hiilida ennekõike just tänu isa toele ning sidemetele. Ka tema valitud maaliteemad on teised. Eneseteadvuse kasvades muutus sookaaslaste loo jutustamine 18. ja 19. sajandil oluliseks paljude naiskunstnike jaoks. Näiteks hakkasid naiskunstnikud kujutama ennast sagedamini töökeskkonnas, molberti taga. Ka Marianne kujutab oma loomingus naiseks olemise eri tahke, olgu selleks kasvõi sensuaalsed hetked oma armsamaga. Marianne’i fiktsionaalse karakteri haardeulatust võikski võrrelda selliste 18. sajandi maalikunstnikega nagu Angelica Kauffmann, Adelaide Labille-Guiard ja Élisabeth Vigée Le Brun.

Illusioonideta ajastudraama

„Põleva tütarlapse portree” poetiseerib, ent ei glorifitseeri kunagist reaalsust. Filmi võibki pidada üheks pöördepunktiks uue laine ajastudraamas. Ehkki ajastudraama on juba aastakümneid olnud pigem feministlik žanr, on see liigse romantismi, ja kes teab, ehk ka varasemalt ebaatraktiivsena tundnud teemade tõttu lebanud kusagil filmitööstuse ääremail, omamata suuremat tõsiseltvõetavust. Täna on sellest saanud omamoodi hittžanr. Ühelt poolt on muutunud ajastudraamade jutustamise foon – need on sageli sensuaalsemad, tungivad sügavamale minevikku ja ei loo möödanikule illusioone. Teisalt on tõusnud huvi uudsete mineviku jutustamise perspektiivide suhtes. Paraku on naiste ja seksuaalvähemuste lood rakendatud (ajastu)draamas üha sagedamini ka pelgalt populaarsuse või poliitilise žesti eesmärgil.

„Põleva tütarlapse portree” on oma olemuses usutav ja siiras. Läbi oma loomingu naiste lugusid jutustanud Céline Sciamma käe all ei ole Marianne ja Héloïse poliitilised mängukannid, vaid kaks armunut 18. sajandis. Armastuse delikaatne kulgemine tabab tollast vaimu. Teisalt süstib film rahu, sest kaljusaare üksilduses, Marianne’i boheemlaslikus vaimus ja kaminapraksumise taustal mööda saadetud tundides on hingekosutavat fluidumit. Film lubab meil endalgi pageda hetkeks tolle kaljusaare pakku, kunstist ja poeesiast paksu õhustikku, ja lasta liiga kiiresti vuraval maailmal endast mööda voolata. Ühelt poolt kannab film olulist sõnumit, tänases ajastus on see aga ka emotsionaalselt turgutav film.