„Armastus, valed, veri” hoiab vaataja tähelepanu ning hingetõmbepause ei paku.
★★★★★★★☆☆☆
„Armastus, valed, veri” (Suurbritannia, USA), 104 min. Režissöör Rose Glass, stsenaristid Rose Glass ja Weronika Tofilska. Osades Anna Baryshnikov, Katy O’Brian, Jena Malone, Kristen Stewart, Dave Franco jt. Kinodes alates 20.09.2024.
Mõne aasta eest juhtusin lugema provokatiivse pealkirjaga artiklit „Everyone is beautiful and no one is horny” („Kõik on ilusad ja keegi pole kiimas”). Autor RS Benedict kirjeldab, kuidas pärast 90ndaid on peavoolu filmides toimunud kehade järkjärguline deseksualiseerimine, seda eriti põnevusfilmides – näitlejad on nüüd täiuslikkuseni viimistletud, nende kehad on sümmeetrilised, karvutud, rasvatud. Steriilsed. Ühes ebatäiustega on kehadest kadunud ka erootilisus. See artikkel meenus mulle, kui vaatasin režissöör Rose Glassi uusimat linateost „Armastus, valed, veri”, mis näib olevat võtnud eesmärgiks see nüüdisfilmidele omaseks saanud kliiniline puhtus hävitada või vähemalt kehavedelike ja verega pöördumatult ära määrida.
80ndate neoontulede valguses rullub lahti higi ja vere järele lõhnav steroididel armastuslugu: eraklik jõusaaliadministraator Lou (Kristen Stewart) ja püsimatu loomuga kulturismivõistluseks valmistuv Jackie (Katy O’Brian) ei raiska hetkegi ning põrutavad juba esmakohtumisel pea ees intensiivsesse suhtesse ja vaatajal ei jää üle muud kui üritada neil kannul püsida. Lou ja Jackie vaheline kirg on filmis jõuline, näljane, kärsitu ja tähelepanuväärselt kehaline. Seda mitte fetišeerivas võtmes, nagu võib filmides naistevahelise seksuaalsuse kujutamisel sageli kohata, vaid näidates seksuaalseid tunge ja naudinguid inimlikult ning häbita.
Tärkava armastuslooga põimub filmis ka kriminaalne liin, kui ilmneb, et Stewarti kujutatud karakteri isa Lou seenior (Ed Harris) on kohaliku kuritegeliku võrgustiku ninamees. Kuigi Lou on üritanud enda elu isa omast eraldada, kummitab minevikus läbielatu teda järjepidevalt, seda enam, et osa vastutusest näib lasuvat ka naisel endal. SPOILERIHOIATUS! Filmi pöördepunkt saabub, kui Lou õde Beth (Jena Malone) satub lähisuhtevägivalla tagajärjel haiglasse ning Jackie tapab steroididest kannustatud raevuhoos kättemaksuks Bethi abikaasa. Narratiiv, mis on seni niigi hullutava emotsionaalse intensiivsuse taktis võnkunud, saab sisse peadpööritava hoo ning kõigi tegelaste elud rebitakse õmblustest lahti ja jäetakse vaataja ette vedelema.
Iga järgnev stseen on eelmisest hullumeelsem, elumuutvad sündmused üha kuhjuvad ning totaalne häving näib möödapääsmatu. Sellise narratiivse kiiruse juures ei jää mõistetavalt aega põhjalikuks tegelaste hingeeludes sonkimiseks või karakterite tähenduslikuks arenguks. Paljud kõrvalliinid jäävad lõpplahenduseta, kuid see ei näigi olevat filmi eesmärk. Ekstsess ja intensiivsus on märksõnad, mis kannavad filmi selle mõnevõrra absurdse lõpuni, mis näib justkui küsivat, mis piire me oleme valmis armastuse nimel ületama.
„Armastus, valed, veri” on film, mis hoiab vaataja tähelepanu algusest lõpuni ning eriti hingetõmbepause ei paku. Kui nauditav see sõit on, jääb iga vaataja enda otsustada, kuid üks on kindel: see on film, mis ei karda olla natuke kole ja kiimas. Ja selle eest väärib see tunnustust.
