Rulatamine on linnaruumis liikumise kunst, aga filmist suurt kunsti otsida ei maksa.

★★★★★★★☆☆☆

Dokumentaalfilm ,,Eesti rula lugu” (Eesti, 2024), 56 min. Režissöörid ja stsenaristid Taavi Arus ja Ivar Murd, operaator Taavi Arus, produtsent Ivar Murd. Osades Marko Kekišev, Oona Masso, Lauri Täht, Sergei Šelenjov, Karel Kulbin, Juri Lindström, Maik Grüner, Risto Kalmre, Paul Oja, Liidia Maier jpt. 

Rulatamine jõudis Eestisse 70ndate lõpus ja elab siin tänase päevani. Mõistagi on sellega kaasnenud progress, mille lahutamatud osad on tootearendus, muusika, mood jne. Vanema põlvkonna jaoks on rulatamine veel praegugi toosamune, mida nõukogude inimene mäletab rulaslaalomi ja kõksimisena. Leidub neid, kes peavad rulatamist spordiks, aga ka neid, kes näevad seda eneseväljendusena linnaruumis. Tõsi ta on, rulatamine on sündinud tänavatel, mitte konventsionaalsetes spordihallides. Ja rulatamine on elu.

Filmi on pikitud Eesti 80ndate, 90ndate ja 00ndate generatsioon ning see sisaldab parajat portsu nii arhiivimaterjale, kodu- ja rulavideoid kui ka ainest nüüdisajast. Ja see on vaat et enam kui piisav. Kuigi rulatamine on linnaruumis liikumise kunst, siis kõnealusest filmist suurt kunsti otsida ei maksa. Pigem leiab sealt pragmaatilise Eesti rulaajaloo käsitluse, millest ehk kõige pungim on metsikute 90ndate osa, mil valitses nn kauboikapitalism. Mõistagi tehti siis väga palju ise, sest ainuüksi rulalaud maksis 1200 krooni, samasse hinnavahemikku jäid ka tossud. See kogusumma oli aga kümnendi keskpaigas eestlase keskmine kuupalk. Lahenduseks oli võtta vineerijupp, keeta seda vees ning painutada esi- ja tagaosa radiaatori vahel kumeraks. Ja nii need asjad käisidki, vähemalt Sergei Šelenjovi Lasnamäe kodus.

Ameerika rulavideotes ja -dokumentaalides on esikohal vahetud ja sotsrealistlikud situatsioonid tänavatelt, näiteks kaubamärgi Supreme ihuvideograafi William Strobecki töödes. Ei ole ka võimatu, et sõidu filmimise ajal jääb suvaline mööduja mõne retsi triki peale seisma, rebib särgi üles ja näitab tisse, ent „Eesti rula loos” me seda ei näe. Võib-olla on asi selles, et filmi peamine sihtgrupp on alaealised.

Mõistagi tehti üheksakümnendatel väga palju ise, sest ainuüksi rulalaud maksis 1200 krooni. Lahenduseks oli võtta vineerijupp, keeta seda vees ning painutada esi- ja tagaosa radiaatori vahel kumeraks.

Arvestades, et dokumentaal hõlmab viimast 50 aastat, võiks küsida, mis siis vahepeal toimunud on, et sarnast filmi varem tehtud pole. Tõsiasi on, et eesti rulatajad on ise videoid produtseerinud ja neid avalikustanud, kuid mitte kinodes ega ETVs, vaid ladna õhustikuga Burger Boxi talveaias, kus esilinastus viimase kümnendi olulisim rulavideo „42010 DEPT.”. Kuid „Eesti rula loos” saab see-eest hea ülevaate 16 mm ja VHSi kvaliteediga materjalist. 80ndate põhitegelased on mõistagi Oona Masso ja Marko Kekišev, kes kuulusid tol ajal Visu rulatiimi ja lõid siia ilma kõige pöörasemaid slaalomimanöövreid. 90ndate põhimeestena saab aga käsitletud Tallinna koolkond ehk Juri „Loginov” Lindström, Sergei Šelenjov, Maik Grüner ja Karel Kulbin ning Tartu koolkond ehk Janar Ilves ja Andres Sevtšuk. Neist viimane on näiteks tuntud arhitekt ja linnakujundaja.

Rulatamine on ja jääb alati eneseväljendusviisiks, olgu see siis stiili kaudu, kuidas sõidad, või riiete kaudu, mida kannad. Pole vist saladus, et maailma suurimad moebrändid on saanud inspiratsiooni just tänavakultuurist ja rulatamisest, sest see on lahe ja kõnetab masse. Kui kanda moelaval kottpükse ja maikat ning mall grab’ida rula, siis see on cool ja müüb.

Kuna tegemist on ikkagi Eesti rulakultuuri videoga, kuuleme siin peamiselt ka kohalikku muusikat: 80ndate lõpu Röövel Ööbikut, mis kõlab nagu The Fall, aga ka Reketit, Paul Oja, Dallast, Djerrot jt. Siinkohal tasub siiski toonitada, et kuigi filmi režissöörid Taavi Arus ja Ivar Murd ise pole (enam) rulatajad, on nad rulatamise kui distsipliini käsitlusega päris hästi hakkama saanud. Sest alati on võimalus ka sitemini teha ja see on fakt.