Aasta esimene „Kinotripp” viib Euroopa kultuurikeerise keskmesse Berliini, mis peidab endas just selliseid ägedalt räämas kinourkaid, kus nahktagis detektiiv enne järjekordset kuritegu lõõgastumas käib.
Kui peldik ütleb üsna palju selle kohta, millised omanikud korteris elavad, siis kino pakub samaväärse sissevaate linna hingeellu. Esmaseks maiguks Berliini pildilembusest on tänavatel olevad fotoputkad, kuhu headel sõpradel õnnestub end vähemalt nelja-viiekesi pressida. Kinosid on siin ligi sada, tegemist on korraliku filmikaifija paradiisiga. Suurejoonelisim filmisündmus on Berlinale festival, mille möll vallutab linna iga-aastaselt veebruari esimeses pooles. Kuid siis on teemas rohkem punased vaibad, kes kelle käevangus tuleb, kas akrediteerimata ajakirjanike ja teiste hilinejate järel hingeldades kohale jõudes on lootust valvurineiude armule jne. Lisaks eeskujuliku heli- ja pildikvaliteediga kinokolossidele on Berliini firmamärgiks hämarad peidukinod. Seansivalikul loeb eelkõige spontaansus. Nagu ikka elus, juhtuvad nii kõige lahedamad seiklused.
Saksamaa ja Berliini vanim tegevkino on Moviemento (1907), mis sai seitsmekümnendatel kuulsaks „The Rocky Horror Picture Show’” etendustega ning on tänaseks üks meeldivaima atmosfääriga filmimajadest linnas. Kino Central näitab endiselt kord kuus Walter Ruttmanni linateost „Berlin – Die Sinfonie der Großstadt” (1927), elektroonilise soundtrack’i mängib laivis sisse Tronthaim. Või siis ekstrahubane Lichtblick kesklinnas, endine lihunikuäri. Friedrichshainis on Intimes – linnaosale vastavalt tänavakunstist kirjuks miksitud seinad ja kõrvaloleva kohviku toolid, kus saab enne seansi algust suurlinna päikeses peesitada. Söeahi ja beežid seinad toodavad seda kahekümnendate Berliini vaibi, mille ülenostalgiseerimisega mõned linna reklaamigurud vahepealse aja otsekui mälust kustutada tahaksid. Ometi tuleneb just kogu 20. sajandi kirjususest, sealhulgas natsismi ja kommunismiga läbitud kannatustest, see lahe Berliinile ja siinsele kinoelule omane mitmekihilisus.
Üks selline linna eri ajastuid ühendavaid kinosid on Filmtheater am Friedrichshain, mis avati 1925. aastal. Nõukahõngulises helepruunide polstertoolidega saalis linastus „On the Road”. Euroopa suurrahvastele tüüpiliselt on enamik seansse dubleeritud. Muidu pole viga, lihtsalt natuke ootamatu, kui Sam Riley ja Kristen Stewart äkki saksa keeles rääkima hakkavad. Väiksemates kinodes on filmid õnneks tihti originaalkeeles ja subtiitritega. Üks ägedaimaid kinoelamusi oli Eiszeit Kreuzbergis, kus sõbrannaga äikesetormi eest varju otsisime. Kui kaasa võetud veinipudel otsa hakkas saama, sattusin WCd otsides projektoriruumi ja tagatreppide kaudu seiklema. Linastuv mustvalge psühhovestern „The Legend of Kaspar Hauser” aitas muidugi maagilise õhkkonna tekkimisele kaasa. Reedeti näitab sama kino regulaarset õudukaprogrammi.
Luksuslikumaks kogemuseks sobib Zoo Palast, kus esilinastusid kahe sõja vahel mitmed saksa filmid, sealhulgas ekspressionistliku tummfilmi kultusteos „Metropolis”. Kinol oli oma orkester, balletitrupp ja orel. Albert Speeri kavandatud ümberehituseni ei jõutudki ja 1943. aastal sai hoone õhurünnakus rängalt kannatada. Uue Zoo Palasti suures saalis on veekardin ja siin-seal paaristoolid miilustamiseks. Berliini kinokultuur on üldiselt nagu linlased isegi – vaba ja sundimatu. Kinos näeb kõike alates Hollywoodi välgust-paugust võluva Bollywoodini välja. Eestiga võrreldes pole mingit turvakontrolli ja nii oma võileipse kui joogipoolist saab vabalt kinosaalis hävitada. Kinoskäik pole mingi pidulik sündmus, vaid lihtsalt lahe asi, mida teha. Peale art house filmiteatrite näitavad linateoseid mõned baarid ja kohvikud. Lisaks muidugi vilkuvate siltidega pornokinod, mille uksel istuvad sõbralikud valvuritädid. Väga lahe asutus on filmimuuseum Potsdamer Platzil, kus peegelseintega kosmoselaevalikes koridorisoppides on võrdväärselt lahe saksa kinoajaloo tükke ja enda kujutisi uurida.
Kuigi vanasti oli muidugi kõik palju parem ja suurem osa veidramaid asutusi on väidetavalt juba kinni, siis kes otsib, see leiab. Kinno Central minnes tuleb kõigepealt läbida klassikaline pime sisehoov ja leida üles uks, mis on sõna otseses mõttes tänavakunstikihi alla mattunud. Selle kõrval asub üks lahedaimaid ja varjatuimaid baare linnas, kus on nahkdiivanid ning pudelikaeltesse sulanud küünlad ja kus hüppas mulle eelmine kord uksel vastu torukübara ja musta keebiga võlur. Viimase aja kõige badass’im kinotripp oli sealsamas Centralis, üksi Gandolfini viimase filmi „The Drop” ööseansil. Pärast kõndisin läbi vihmapeegeldustes läikivate tänavate, mööda üksikutest peoturistidest, prostituutidest, politseiautodest ja suletud baaridest kodu poole. See on see vana hea tunne, et kinost väljudes läheb film ikka edasi.
