Moodsa inimese elu on värviline, kuid teda ümbritsevad värvid on enamasti tehislikud. Tehisvärvid on asendamas looduslikku värvikirevust, mis meenub vahel põlluservades või munadepühade traditsioonides.
Kirevate põlluservadega seoses meenub aastatetagune Postimehes ilmunud lugu pealkirjaga „Lilleilu uudistajad tallavad viljapõldu”, millest ka ERRi uudisteportaal nupukese tegi. Selgus, et Harjumaa rapsipõldudele oli 2017. aasta kesksuvel kui imeväel tekkinud tavatult palju sinetavaid rukkililli, punetavaid moonisid ja valgeõielisi kesalillesid. Põllud olid fotodelt vaadates kohati lausaliselt sinised või punased, paiguti ka läbisegi kirjud. Need napid fotod nii maa pealt kui ka õhust olid tõesti muljetavaldavad. Vaatepilt meelitas kohale sadu uudistajaid ja nagu üks neist kohapeal ajakirjanikule tõdes: „See põld on tõeline ime!”
Imestasid ka põllumehed, kes polnud oma aastakümnetepikkuse tegutsemisaja jooksul midagi sellist näinud. Ülisuur tähelepanu tekitas neis meelehärmi, sest võõrad uudistajad olid tallanud paremate kaadrite saamiseks kohati põllu sisse jalgrajad. Üks põlluharija hindas sellise tallamise kahjuks umbes 500 eurot.
Lillede vohamise põhjuseks oli asjaolu, et nendes teeäärsetes põllunurkades oli raps ikaldunud ja kevadine umbrohu mürgitamine kehvade ilmade tõttu ära jäänud.
Lillede vohamise põhjuseks oli asjaolu, et nendes teeäärsetes põllunurkades oli raps ikaldunud ja kevadine umbrohu mürgitamine kehvade ilmade tõttu ära jäänud. Loodus aga tühja kohta ei salli ja selle hõivas isetekkeline lilleväli. Järgmistel aastatel lubas farmer hoolsam olla ja korralikult põllu ära mürgitada.
Miks tõrjuda erakordsust?
Kas just nii kirjud, aga ligilähedaselt sellised näeksid välja haritavad maad, kui umbrohtu keemiliselt ei tõrjutaks. Kuid tänapäeval on isegi enamik mahedaks kuulutatud põlde samasugused monotoonsed rohekõrbed, sest ega liigirikkus siis ise taastu, kui aastakümneid on nähtud vaeva selle vähendamisega. Kui rääkida vanemate inimestega, selgub, et eriti põlluservad olid varem tunduvalt liigirikkamad kui tänapäevased põlluveered. Nende ilule on pühendanud loodusluuletaja Uku Masing oma raamatus „Mälestusi taimedest” terve peatüki, mis algab tõdemusega: „Õigupoolest on nad kirjeldamatud. […] Kirjeldamatud nagu ma ise endale.”
Ega me saagi teada, kas need lilled viljapõllul ka endisaegsetele põlduritele rõõmu pakkusid või peeti neid samuti tüütuks umbrohuks. Keilas 1965. aastal kirja pandud pärimustekstist selgub siiski, et neid isegi hoiti silmailuks: „Kui perenaised kitkusid aias peenardelt umbrohtu, siis jätsid nad juhuslikult kasvavad moonitaimed aia kaunistuseks alles. Moone aga tavaliselt tuppa vaasi ei toodud.” Lõikelilleks moon tõesti ei sobi, sest ta laseb oma kroonlehed kiiresti maha ja kipub üldse ruttu närtsima.
Tänapäeval on isegi enamik mahedaks kuulutatud põlde samasugused monotoonsed rohekõrbed, sest ega liigirikkus siis ise taastu, kui aastakümneid on nähtud vaeva selle vähendamisega.
Varem laialt levinud lihtõielist nelki meenutava nisulille, ladinakeelse nimega Agrostemma githago lillasid õisi me enam põldudelt ei leia, uued maaharimisvõtted on teinud oma töö. Taevasinine rukkilillgi poleks meid tänapäeval rõõmustamas, kui meie esivanemad oleks teda järjekindlalt põllult eemaldanud. Kuigi ta on keemiaga paremini kohanenud, on ka tema levik nüüd tunduvalt vähenenud. Arvestades, kui vähe oli meie esivanematel kodudes värve, erksaid värve, võisidki looduslikud lilled olla neile pea ainsateks puhasteks toonideks ja miks pidid nad siis seda erakordsust tõrjuma? Tänapäeval aga oleme juba harjumuspäraselt ümbritsetud kirevusest ja saame vabalt otsustada, mis värvi särki, pükse või seelikut kanda. Varem olid aga igapäevariided enamasti pleekinud valgetes või pastelsetes toonides, tarberiistu ning mööblit polnud meie esivanematel üldse kombeks värvidagi.
Kuidas võluda välja sinist?
Peoriided olid varem samuti piiratud värvidega. Näiteks sinised toonid on meil üsna hiline nähtus. Sinikivi ehk indigo tooraineks oli troopilise liblikõielise värvi-indigopõõsa, ladina keeli Indigofera tinctoria saadus. Taimed lõigati õitsemise ajal ja pandi vette käärima, siis eraldati ja koguti vette sadenenud sinine ollus, misjärel see kuivatati ja pakendati. Ja seda osteti siis kalli raha eest kaupmeestelt. Seega kõik Põhja-Eesti potisinised rahvariided läksid moodi alles 19. sajandi keskpaigas, kui see võõramaist päritolu saadus sai laiemalt maarahvale kättesaadavaks. Enne seda kasutati sinist lõnga ehtena, kaunistades vaid käiste ääri või linikute servasid. Kuna sinikiviga värvitud kanga jaoks oli vaja koguda suures koguses inimese uriini, mis tegi värvimise ebameeldivaks ja riidedki jäid hiljem haisema, siis rohkem hakati sinise saamiseks kasutama ühe teise troopikataime, kampetše veripuu (ld Haematoxylum campechianum) puitu. Sellest puidust hööveldati või lõigati laaste, mida keedeti seejärel koos kanga või lõngaga. Kuid need polnud ainsad võõrapärased taimevärvid – peamiselt Ameerika troopilistelt aladelt pärit saadustega on kodudes varem ka punaseid, musti ja kollaseid toone saadud. Tagantjärele on väga raske kindlaks teha, kas rahvariide mingid toonid on värvitud kodu- või võõramaiste taimedega. Üks on aga selge: hilisemad, alates 19. sajandi lõpust pärit erksad intensiivsetes toonides riided on juba keemiliste aniliin- või asovärvide tulemus.
Siiski on varasemast ajast teateid, et ka rukkilillest on püütud sinist välja võluda. Küll on õisi lõngaõliga keedetud, teises kohas jälle on õied kuivatatud, purustatud, keedetud ja siis hapendatud. Lõpuks on lõngad saadud hapendusega keema pandud ja keedetud seni, kuni vedelik aurustub. Ja kindlasti pidi lõngad siis kiiresti päikse käes või toas ära kuivatama, muidu ei püsivat värv kaua peal. Kuid rukkilillest on saadud ka halli ja helepruuni tooni. Mitmed värvijad on püüdnud tänapäevalgi taimest sinist kätte saada, aga see pole neil enam õnnestunud.
Tegelikult on meie looduses väga suur hulk taimi, mis sisaldavad suuremal või vähemal määral värvaineid. Proovimise käigus on vähetõhusad heidetud kõrvale ja paremad tooniandjad jäänud käibele. Tuntuimad värvitaimed on olnud kaselehed, lepakoor, paakspuukoor, õunapuulehed, pajukoor, kuusekäbid, kadakaoksad, kanarbikuürt, leesikavarred, sookailuvarred, tedremadarajuured, karikakraõied, mets-harakputke õitsev vars, hariliku pune ürt, sibulakoored. Värvitaimi on kokku kuni 80 liiki. Saadud värvitoonide hulk on aga piiratud. Kergesti saadakse pruuni, rohelist, halli, kollast ja beeži. See on ka põhjus, miks värvitaimi kaugelt korjamas ei käidud, sest koduümbruse taimedelt sai samu toone. Kõige hinnatuimaks olid värvmadarajuured, mis andsid ainsana punakasbeeži või telliskivipunast värvi, kuid nende korjamine nõudis osavust ja värvimine oli keeruline.
Arvestades, kui vähe oli meie esivanematel kodudes värve, võisidki looduslikud lilled olla neile pea ainsateks puhasteks toonideks.
Muidu oli värvimine enamasti lihtne. Lõnga, villa või kangast lihtsalt keedeti mitmeid tunde taimekeedises. Keedis kas tehti enne valmis või taimed pandi koos värvitavate esemetega keema. Loomne kiud – lambavill ja villane lõng, siid – vajas vähem keetmist ja võttis värvi kergemini külge; taimne kiud – linane riie ja lõng, puuvill, takune riie – tahtis kauem keeda ja võttis värvi raskemini külge. Sellega seoses jagati ka värvitaimed kaheks: ühed sobisid esimestele, teised teistele.
Lõplik värvitoon anti ikka alles peitsimise ehk parkimisega, mis värvaine püsivaks kinnitas. Levinuimad ained, millega pargiti, on olnud maarjajää, lehtpuutuhk, oblikhape, valge ja sinine silmakivi, äädikhape, kübaramust, sool. Tänapäevased restauraatorid on teinud värvitaimedega katseid ja jõudnud järelduseni, et ilma peitsimiseta saadi looduslike liikidega villasele lõngale vaid kollast, beeži ja pruuni tooni, erandina saab värvmadarast punakasoranžika varjundi, mustikamarjadest lilla ja rukkilillest hoopis rohelise tooni. Selgus ka, et linasele riidele ei jää parkimata üldse õiget värvitooni külge.[1]
Lihavõttepühade hääbunud traditsioonid
Kuid marginaliseerunud ja harrastajate hobiks pole saanud ainult kanga ja lõnga taimedega värvimine, vaid pole olnud ka kuulda, et keegi enam lihavõtte- või nelipühadeks mune kuusevõrsetega värviks, mida tehti varem eriti Kagu-Eestis. Noored kuusevõrsed ja -okkad pandi ümber muna ja keerati lapi sisse. Pärast keetmist jääb munale kirju roheline muster. Märjamaalt on aga teada, et kuuseokkavesi muutis muna hoopis kollaseks. Ka vanu vihalehti pole paljudel enam võtta, et pühade ajal mune roheliseks-kollaseks värvida. Väga harva on varem lisatud keeduvette ka nõgeseid ja ümber muna nartsu sisse veel rukkiorast ja kohvipaksu. Sibulakoori veel kasutatakse, mida on näha enne pühi poodides, kus eakad naised sibularestilt omale lahtisi koori kotti korjavad. Eriti põnev ongi neid nartse ja sibulakoori pärast keetmist lahti harutada, et näha, missugune kollase-pruunikirju muna sealt lõpuks välja tuleb, sest igaüks neist on omanäoline, paneb end vaatama ning fantaasia lendama.
Kõige hinnatuimaks olid värvmadarajuured, mis andsid ainsana punakasbeeži või telliskivipunast värvi, kuid nende korjamine nõudis osavust ja värvimine oli keeruline.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi me elame tehislikult värvikireval ajal, võiks meie lühikese suve jooksul rohkem ka aasa-, metsa- ja põllulillede ilule tähelepanu pöörata. Ja miks mitte proovida talletada neid värvitoone oma riietele. Kui aga endale värvimine üle jõu käib, siis leidke tootja, kes tänapäeval oma kangast lilledega värvib, ja ostke vajaminev ese temalt. Ja muidugi koguge suviseid lilli vaasi või kuivatage mõni kimp talveks. Mine tea, mis mõtted hiljem selle kimbuga seoses tekivad – võib-olla saab sellest maitsvat teed, värvainet lihavõttepühadeks või teha hoopis kunsti, mida näitas Janno Bergmann, kes talle kingitud lillekimbust lõpuks terve näituse kokku pani.
[1] Taimevärvidest saab huviline teada rohkem ERMi ajutiselt näituselt „Meie rõiva värvid”, mis on avatud kuni augustini.
Essee kirjutamist rahastas kultuuriministeerium (KUM-TA66).
Raivo Kalle on pärimus- ja taimehuviline, kes püüab iga aasta munadepühadel taimedega mune värvida ja laseb taimedel oma krundi servades ära õitseda, enne kui ta need madalaks niidab.
