Saksa glitch’i mäetipp, maailma üks olulisim eksperimentaalelektroonika leibel Mille Plateaux pakub vigade ilu ja olematuid hetki Kiwalt.

★★★★★

Võib tunduda, et mõni pala hajub kosmosesse ära. Adjöö, musjööd, ma ei arvesta teiega, kallid inimkuulajad, siin on masinate omavaheline miskommunikatsioon. Nimilugu on üheksa minti, „autotautonaut” 11 ja pool, „pank-t6h-pil” 14.38. Aga mis on minutid või aeg või laulud! Tolm. Helid peavad liikuma, aga mitte mööda krabisevaid noodipabereid ja betooni kinni löödud heliredeleid, vaid võnkuma ümber põrguaugu, lööma tantsu tähenduste nullpunktis, ja ainult autor või autonoomsed helid ise teavad, kus see punkt asub.

Kes röövib kuulajalt salapära, see on popmuusik. Kiwa ei ole popmuusik, ta käivitab paradokse, mis näivad vastuolulised ainult meie hallis argireaalsuses täis sisuturundust ja pilootprojekte. Paradoks üks: väldime inimlikkust, inimlikkus on nii 2019, nii higine, nii eksiv. Ja siis näeme albumilt „enter the untitled”, et masinad on inimlikud, eksivad, toodavad meelega nihkeid. Paradoks kaks: tajun sel plaadil kontrollifriiklust – kõik on kontsept. Teisalt kuuleme raju punki, mis kallab kontseptsioonid masuudiga üle ja süütab kahe pirtsakalt väljasirutatud sõrme vahel tiku. Lugu „deleted scenes” ütleb, et oleme ridade vahel. Aga kohe, kui kuulaja mõtleb, et ahaa, ma pääsesin ridade vahele, lipsasin läbi imekitsa mutiaugu, ta eksib ja kaob. Kuulaja saab igal juhul petta. Kuulaja jääb väljapoole. Distants säilib. See ongi punk 3031 – distants, kättesaamatus, nihe. Paradokse pole olemas, need esinevad ainult maailmas, mis on must/valge, vasak/parem, politiseeritud mürk. Selle mürgi vastu ongi muusika, mis sõidab ära.