Metsade ümber käiv arutelu on toonud nähtavale, kuidas loodushoiust on kujunenud strateegilise kommunikatsiooni väli, mis omakorda võimendab ebavõrdset häält aruteludes ja mõju otsustele. Samal ajal ei ole elurikkuse kriis kommunikatsiooniprobleem. Kas lahenduseks ongi lihvida sõnumiseadmist, teha rohkem turundust ja palgata üha parem suhtekorraldusbüroo?
Ene-Liis Semperi etendus „Kus oled sina?”, Maalehe artiklisari, petitsioonid, avalikud kirjad ja metsameeleavaldus ning nende foonil intensiivistunud arutelud (ühismeedias) on metsade saatuse küsimuse taas teravalt päevakorda toonud. Seejuures väidavad kõik pooled, et neil ei ole häält ja nende seisukohti pole arvesse võetud. Näiteks on väljendatud, et kaasatud pole väikemetsaomanikke, kes sel ajal, kui ühismeedias arutletakse, metsas töötavad; metsa- ja puidutööstuse liidu juht on öelnud, et huvirühma katsed otsuseid mõjutada on olnud viljatud, samas kui loodushoiuga tegelevad organisatsioonid ja isikud on kirjeldanud raskusi tööstuse lobi ja suhtekorraldusega sammu pidamisel. Kui kõik asjaosalised tajuvad end kaotajatena, tasub vaadata, kuidas on selline aruteluruum kujunenud.
Esmalt tuleks märkida, et keskkonnakonfliktides ei lange otsuste puhul osapoolte tajutud ja tegelik mõju alati kokku. Mitmed pooled võivad kogeda, et nende seisukohad ei ole avalikkuses nähtavad, ent see ei tähenda, et nende mõju otsustusprotsessides oleks võrdselt väike. Eesti kontekstis on analüüsid näidanud, et metsadega seotud otsused on lubanud intensiivsemat metsade majandamist loodushoiu hinnaga – uue metsanduse arengukava arutelusid on suunanud tööstuse suurenev ressursivajadus, samas kui loodushoiuga tegelevate organisatsioonide jaoks pole kaasamine olnud usaldust tekitav. On ka leitud, et plaanitavad metsa- ja looduskaitseseaduse muudatused teevad looduse seisundi parandamise väga keeruliseks. Nende protsesside taustaks on märgatav raiemahtude kasv viimastel kümnenditel ja mure metsade liigirikkuse vähenemise pärast.[1] Seega on arutelude luhtumise juurprobleemiks see, et tegelik mõju otsustele võib olla ebavõrdselt jaotunud.
Loodushoid kui strateegilise kommunikatsiooni väli
Ene-Liis Semper nimetas märtsis korraldatud etenduse ühe ajendina asjaolu, et „tegeliku arutelu kohta täidab lihvitud suhtekorraldus”. Reaktsioonides etendusele ja Maalehe artiklisarjale kõlas imestus selle üle, kuidas lobi, strateegiline kommunikatsioon ja turundus on olnud sedavõrd laiahaardelised ja süsteemsed. Seejuures on imestus olnud mitmepoolne, metsa majandamisega seotud huvirühmad on olnud Maalehes avaldatud protokollide andmeil samuti mures loodushoiuorganisatsioonide suureneva mõju, koostöö ja organiseerumise ning professionaalse suhtekorralduse kaasamise tõttu. Ehkki loodushoid on alati seisnenud inimgruppide ja keskkonna vaheliste suhete vahendamises, kujundatakse loodusega seotud küsimusi üha enam strateegilise kommunikatsiooni ja turunduse loogikate kaudu. Meediastunud aruteluruumis[2] sõltuvad tähelepanu ja mõju järjest rohkem professionaalsest sõnumiseadmisest – sõnumite raamistamisest, auditooriumide kaardistamisest, rohelisest turundusest ja sotsiaalmeedia kampaaniatest. See üldine trend on saanud Eesti kontekstis nüüd selgemalt nähtavaks.
Mis tahes suhtekorraldus või sõnumiseadmine ei vähenda elurikkuse kriisi ega sotsiaalset ebavõrdsust.
Nihkumine strateegilise ja professionaalse kommunikatsiooni poole on iseennast taastootev protsess. Näiteks on loodushoiuorganisatsioonid pidanud reageerima lobile ja strateegiliselt sihitud meediatööle omakorda suhtekorraldusbüroo palkamisega, nagu tegi soode taastamise konflikti foonil Eestimaa Looduse Fond. Kui aruteluruumis domineerib professionaalne sõnumiseadmine, tekib mitu probleemi. Esiteks on neil tingimustel eelis pooltel, kel on rohkem aega või ressurssi suhtekorraldusekspertide palkamiseks või kampaaniate disainimiseks. Teiseks, taolises vahendatud aruteluruumis ei kohtu eri pooled omavahel ega loodusega. Ja viimaks, kõige märkimisväärsem ja ühiskondlikult suurim hind: kaotajaks jääb loodus. Must toonekurg või kopsusamblik ei palka PR-firmasid, ent loodushoiuga tegelevatel inimestel võib jääda vähem aega ja jõudu liigikaitse, uurimistöö või keskkonnaharidusega tegelemiseks. Samal ajal ei vähenda mis tahes suhtekorraldus või sõnumiseadmine elurikkuse kriisi ega sotsiaalset ebavõrdsust.
Nähtavad ja nähtamatud mõjutusvahendid
Kui arutelusid kujundab üha enam strateegiline sõnumiseadmine, on võimalik neid lihtsamini ka teemalt kõrvale juhtida, näiteks suunates tähelepanu keskkonnaküsimustelt inimeste reaktsioonidele. Maalehe artiklisarja, Semperi etendust ja metsameeleavaldust on kirjeldatud kui eskaleerimist, vastandumist, lõhestamist ehk keeldumist rahulikust arutlemisest. Loodushoiuga tegelevatel huvirühmadel ja tööstuse esindajatel, samuti kohalikel inimestel ja ettevõtjatel, teadlastel ja ekspertidel on kõigil mõnevõrra erinevatest vahenditest koosnev tööriistakast, millega oma seisukohti avaldada ja mõju saavutada. Kui etendused, ajakirjandus ja meeleavaldused on nähtavad kaasarääkimise viisid, siis lobi, silmast silma kohtumised, ümarlauad ja poliitika tegemine seda ei ole. Seetõttu on lihtsam kujutada emotsionaalsete, konfliktsete ja lõhestavatena just kodanikuühiskonna organisatsioone või näiteks kohalikke elanikke. Viimased kasutavad sagedamini avalikke ja mobiliseerivaid väljendusviise. Juurprobleem pole aga „heades” või „halbades” kaasarääkimise viisides, vaid selliste toimivate ja sisuliste otsustusprotsesside puudumises, mis huvigrupid eri kanalitest kokku tooks.
Meeleavaldused on üks näide, kuidas nähtavad ja mobiliseerivad kaasarääkimise viisid raamistatakse konfliktseteks, sest „nad ei läheks ju protestima, kui nad tahaksid päriselt kokku leppida”.
Meeleavaldused on üks näide, kuidas nähtavad ja mobiliseerivad kaasarääkimise viisid raamistatakse konfliktseteks, sest „nad ei läheks ju protestima, kui nad tahaksid päriselt kokku leppida”. Meeleavalduste organiseerimine on ise samuti osa professionaalsest ja mõjusast kommunikatsioonist, ent samal ajal võimaldab see aktiveerida rohujuuretasandit ja lõhkuda kontrollitud kommunikatsiooni. Samuti aitavad meeleavaldused ja protestiaktsioonid ühtlustada ning tasakaalustada mänguvälja, et osalistel oleks hiljem suurem jõuõlg ja mõju otsuste tegemisel. Lähivaade suurimatele „metsasõdadele” nii Austraalias, USAs kui ka Kanadas näitab, kuidas eeskätt kodanikuühiskonna organisatsioone või kohalikke on kutsutud laua taha sageli ebavõrdsete, väiksemate partneritena. See omakorda on viinud selleni, et need osapooled on keeldunud protseduurilisest või ebavõrdsest kaasamisest, riskides sellega, et nende tegevust tõlgendatakse konflikti eskaleerivana. Ent kui vaadata lähemalt nendesamade „metsasõdade” ajajooni, on olulisimate ja tasakaalukaimate kokkulepeteni jõutud siis, kui poolte tegelik mõju otsustele on ühtlustunud, neis protsessides on meeleavaldused olnud seega dialoogiruumi eelduseks, mitte takistajaks.
Kuidas liikuda dialoogi suunas?
Kuidas peaks olema võimalik pidada sisulist dialoogi, kui arutelude asemel on professionaalne sõnumiseadmine, emotsioonid on tugevad ja pooled ei aktsepteeri üksteise valitud kaasarääkimise viise? Oluline on luua „aknaid”, foorumeid ja formaate, mis katkestavad vahendatud ja kontrollitud kommunikatsiooni ning võimaldavad suhtlust, arutelu ja kohtumisi, mis ei sõltu kommunikatsioonieelarvest ega jälgijate arvust sotsiaalmeedias. Ning kui need formaadid on otsustusprotsesside osa, on vaja tagada poolte reaalne, tasakaalus mõju otsustele.
Oluline on luua foorumeid ja formaate, kus on võimalik selline suhtlus, arutelu ja kohtumised, mis ei sõltu kommunikatsioonieelarvest ega jälgijate arvust sotsiaalmeedias.
Eesti viimased laiemapindse kaasamisega kogemused, nagu kliimaseaduse või metsanduse arengukava koostamine, näitavad, et tasakaalus tulemuseni ei jõutud. Keskkonnakonfliktide lahendamisega tegelevad teadlased rõhutavad üheselt, et igasuguse kompromissi eelduseks on see, et eri huvirühmadel on võimalus otsuseid mõjutada ja kaasarääkimine pole ainult protseduuriline.
Teisalt on oluline, et foorumid ja otsustusprotsessid annaksid sõnaõiguse ka keskkonnale. Selle saavutamiseks on mitmeid viise, näiteks arvestades rohkem koha- ja liigispetsiifiliste uuringutega, kaasates kodanikuteadust ja kohalikku ekspertiisi ning võimestades neid, kel on kontakt konkreetsete koosluste ja kohalike oludega. Usalduse ja sisulise arutelu ülesehitamiseks on tähtis anda hääl inimestele, kelle jaoks loodushoid pole pelk sõnumiseadmine või turundusplaan, vaid kogemus.
[1] Nellis, R.; Volke, V. 2019. Metsalindude arvukuse muutused perioodil 1983–2018. – Hirundo, nr 32, lk 63–80.
[2] Hutchins, B.; Lester, L. 2015. Theorizing the enactment of mediatized environmental conflict. – International Communication Gazette, nr 77 (4), lk 337–358.
Lona Päll on semiootik ja folklorist, kes uurib, kuidas inimesed ja muu loodus keskkonnakriisis ning -konfliktides koos kohaneda ja toimida saavad.
