Ehkki ilmas on piirkondi, kus nälg on tõsine probleem, siis lääneriikides on olukord pigem vastupidine. Linnakeskkonnas on toit kõikjal: reklaamitahvlitel, kioskites, supermarketites, äärelinnakohvikutes ja kesklinnarestoranides. Ülestimuleeritus toidu vallas on toonud kaasa foodie-kultuuri õitsengu.

Laura Valli. Foto: Erakogu

Toidukülluses orienteerumine võib olla väljakutse. Kui valikuid on palju, (sageli vastuokslikku) infot „õigete” valikute kohta veelgi enam ning igale otsusele omistatakse suurt kaalu, siis kuidas otsustada, mida süüa? Selline taustsüsteem on viinud olukorrani, kus inimeste toiduga hõivatus ning toidule kulutatava raha hulk näib olevat ebaproportsionaalselt suur. Toidufotod Instagramis, kokaraamatud raamatumüügiedetabelite tipus, kokasaadete kestev populaarsus, toiduturism, lisaks tavapoodidele palju erinevaid toidu hankimise mooduseid (turud, toiduvõrgustikud, kogukonnaaiad), kodukohvikud ja pop-up-restoranid, temaatilised õhtusöögid… Toidust ülimalt haaratud inimesi on hakatud nimetama foodie’deks[1]. Sõnaraamatu definitsiooni kohaselt on foodie inimene, kel on eriline huvi toidu vastu. Eesti keeles sobikski vasteks ehk „toiduhuviline”, pakutud on ka „toiduarmastajat” või „toidunautlejat”.

Foodie-kultuuri üks eeldus ongi piisav toiduga varustatus, et poleks probleemi põhivajaduste rahuldamisega. Foodie’de jaoks on olukord pigem vastupidine: valikuid on liiga palju, meeled on toidukülluse tingimustes pidevalt stimuleeritud. Seega võib foodie-kultuuri teket vaadelda kui toidu ülekülluse kaasnähtust. Foodie’sid on eriti ohtralt millenniumipõlvkonna ehk Y-generatsiooni seas. Väidetavalt peab neist märkimisväärne osa toitu vähemalt sama (kui mitte rohkem) nauditavaks kui seksi.

Mis on erilise toiduhuvi ajend?

Hedonism ehk maitsenaudingud. Soov maksimeerida tarbitud kaloritest saadavat maitseelamust, kogeda uusi maitsekombinatsioone, teatud rahvusköökidele omaste maitsete kaudu söögilauast tõusmata reisida või hoopis reisides uusi riike sealsete toitude kaudu tundma õppida.

Iseenda võimestamine ehk tahe teada, kust toit tuleb ja millest see koosneb. Mida rohkem on indiviid toidu valmistamisega seotud, seda parem on tema teadlikkus toidu kasvatamisest ja koostisest. Ajendiks võib olla mure iseenda (seostame toitu tervise ja väljanägemisega) ja/või keskkonna pärast (toidu tootmine avaldab keskkonnale suurt mõju ning kui muuta oma toitumisharjumusi, on võimalik muuta seda keskkonnamõju, näiteks üks veganlust toetav argument on väiksem ökoloogiline jalajälg[2]). Toidusõltumatus on esimene suur samm indiviidi vabaduse suunas ning toiduga seotud teadlike valikute tegemine võimaldab muutuda passiivsest kõrvaltvaatajast aktiivseks osalejaks.

Foto: Flickri kasutaja a loves dc (CC BY 2.0)

Eneseväljendusvorm (loomingulisus). Toit on kaduv kunst, ajutine ja ajalik, isiklik, aga ometi jagatav. Söögitegemisele tähelepanu pööramine võimaldab muuta millegi vältimatu tähendusrikkamaks, igapäevasest õhtusöögi valmistamisest võib saada tüütu kohustuse asemel loominguline harjutus, millest võidavad kõik. Valminud „taieseid” võib jagada päriselus või virtuaalses ruumis (toidublogi, Instagram).

Sotsiaalsete sidemete loomine või tugevdamine. Nüüdisaja ühiskonna üks murekoht on inimeste üksindus. Söömine, mis oli varem kollektiivne ja sidusust suurendav ettevõtmine, muutus tootlikkust eelistaval ajastul puhtfunktsionaalseks vajaduseks, lõunapausist sai luksus. Levis arusaam, et mida vähem toiduga seonduvale aega kulutada, seda parem. Toit on kütus. Selle suuna ekstreemseimad näited on vedeliku või tableti kujul tarbitavad lõunad, mille ainus eesmärk on täita toidukorra kalorsus. Foodie’d seevastu ei pea paljuks toidu valmistamisele ja söömisele aega kulutada, toiduga markeeritakse tähtpäevi, toidu kaudu luuakse uusi tutvusi ja värskendatakse vanu. Soov oma söömiskogemust jagada on viinud virtuaalsete söömiskanalite tekkeni (näiteks Lõuna-Koreast alguse saanud mukbang, kus jälgitakse, kuidas inimene sööb).

Mis on võimalikud probleemid?

Toitumishäired klassikalisest anoreksiast-buliimiast nüüdisaegsema ortoreksiani (soov teha toitumisega seotud „õigeid” valikuid), dieediäri, toitumisnõustajad. Kuidas on millestki nii loomulikust nagu toitumine saanud nõnda palju peavalu valmistav ettevõtmine? Samas on toitumishäiretel pikk ajalugu, anoreksiale omased tendentsid on iseloomustanud sügavalt näiteks usklikke (pühakute toidust kui millestki maisest lahtiütlemine).

Ebamõistlik aja ja raha kulutamine. Turumajanduse tingimustes kasvatab nõudlus hinda. Väljas söömine on kallis, ökokaup on kallis, kohalik kaup on sageli kallis. Millenniumipõlvkonda on süüdistatud ebamõistlikus majandamises. Väidetavalt oleks avokaadosaiade ja Eestiski päevakorral olnud kolmeeuroste kohvide pealt säästetud raha eest võimalik kinnisvara soetada. Samas, inimeste arusaam sellest, kui palju on õiglane või vajalik toidule raha kulutada, varieerub märkimisväärselt. Probleemsena on nähtud sedagi, et tahame hoida aega ja raha kokku tegevustelt, mis on inimeseks olemise kogemuse oluliseks osaks. Igav ja igapäevane on vältimatu ning omamoodi vajalik.

Liigne koormus keskkonnale. Trendikate toorainete kasvatamine või tootmine pole sageli kuigi jätkusuutlik (mandlikasvatus Californias kulutab väga palju vett), nõudlus eksootilisemate kaupade järele muudab need kohalikele liiga kalliks (tervislikult toituda soovijate seas populaarne Andide piirkonnast pärit kinoa pole enam kohalikele taskukohane, isegi kinoa kasvatajatel on kasumlikum kinoad eksportida ja ise midagi muud süüa). Samas on kogu traditsiooniline (ja sageli kohalik) põllumajandus vägagi keskkonda koormav ning tihti inimtööjõudu ekspluateeriv.

Elitism. Toit, mis peaks inimesi kokku tooma, võib hoopis barjääriks muutuda. Foodie’ks olemine ei tähenda alati mitte niivõrd armastust toidu vastu, vaid teadlikkust sellest, millist toitu armastada. Maitse on pigem kultuuriliste normide kui isiklike eelistuste väljendamine. Foodie’de seas populaarsed toiduained või söögikohad ei ole alati kõigile kättesaadavad. Toiduga seotud kitsendused ehk teadlik otsus välistada teatud toiduaineid (erinevad ise diagnoositud talumatused) suurendab enesetähtsust ning muudab koos söömise keerulisemaks. Vahel tundub, et külalisi kutsudes on mõistlikum uurida, mida inimene saab süüa, sest keelatud toiduainete nimekiri võib olla nõnda pikk, et kaob igasugune soov kööki süüa tegema minna.

Muretsemise asemel tänulikkus

Toidule rohkem tähelepanu pööramine on ainult kiiduväärne, sest inimeste söömisvajaduse rahuldamine nõuab palju ressursse. On igati mõistlik arutada, kuidas teha seda jätkusuutlikumalt ja maitsvamalt. Teoreetilistele diskussioonidele peaksid järgnema teod. Toidusüsteemide kohalikuks muutmine eeldab senisest suurema hulga inimeste tihedamat seotust toidu tootmisega. Kas me kõik oleme nõus põllumeesteks hakkama, et iseendale (ja võib-olla naabritele) toitu kasvatada? Mäletame ju küll, kuidas Kiirel selle eksperimendiga läks… Sageli kiputakse põllumajandusega seonduvat liigselt romantiseerima, tegelikult on see raske töö ja ohukohti on palju. Või siiski? Raske küll, aga mitte tänamatu. Mul on hästi meeles ühe ameerika taluniku tõdemus, et pole paremat kui põllutöö: saab töötada mulla ja taimedega ning sedakaudu toita inimesi. „Mida võiks veel elult tahta?” õhkas tema.

Need, kes kohe labidat haarata ei taha, võiksid alustada mõnu ja tänulikkusega söömise harjutamisest. Praegusel ajal kipuvad olema esiplaanil mured. Mida, kust, kui palju, kellega, millal? Toidu rõõmuga söömine on peaaegu et stigmatiseeritud, sest see seostub mõõdutundetusega. Aga vahelduse mõttes võiks ju proovida rõõmustada. Ja öelda (kas või mõtteis) aitäh kõigile neile, tänu kellele on toit meie taldrikutele jõudnud. Pealegi on muretsemise ja sellest tuleneva stressi negatiivne mõju tervisele ammugi tõestatud.

[1] 1984. aastal ilmunud foodie’de käsiraamatu kohaselt on foodie jaoks oluline toita mitte ainult oma keha, vaid ka vaimu.
[2] Samas on ka veganlust probleemsena käsitletud, vt nt Evans, M. 2019. Eating vegan: the bigger Picture. – The Weekend Australian Magazine, 29.06.

Laura Valli on doktorant USAs Washingtoni osariigis asuvas Bread Labis. Tema töös kohtuvad antropoloogia, agronoomia ning armastus toidu vastu. Kui ta parasjagu köögis pole, uitab ta mööda tuntud ja tundmata radu, olgu mõtteis, mägedes või metsas.