Kui mõelda mängule linnas, meenuvad esmajoones ikka lapsed ja mänguväljakud, kuid mäng on tähtis ka täiskasvanutele, avaldades head mõju nii kehale, vaimule kui ka omavahelistele suhetele. Kuidas siduda omavahel linnaruumi ja mängulist potentsiaali ning kuidas saaksime täiskasvanutena linnas mängida?
Kultuuriloolase Johan Huizinga sõnul on mäng miski, mis erineb meie igapäevasest sihipärasest tegutsemisest, selleks ei sunni kohustused või sotsiaalne vastutus, mäng ei ole kunagi ülesanne.[1] Seega võiks järeldada, et ka sihitu linnas uitamine on mäng. Viskame selle mõtte kinnitamiseks pilgu uitamise ajalukku. 19. sajandi lõpu Pariisi flanöörid Charles Baudelaire ja Walter Benjamin olid rahvahulkades omaette kulgejad, kes ei tarbinud ega kiirustanud, vaid nautisid ootamatuid kohtumisi. Benjaminiga koostööd teinud saksa kirjanik Franz Hessel on öelnud, et uitamiseks ei tohi peas midagi liiga kindlat olla. 1960ndatel tegutsenud situatsionistide kunstiliikumine eesotsas Guy Debordiga võttis kasutusele termini „derivé” ehk „triivima”. Linnaruumis sihitult kulgemine sunnib osalejaid vaatama tuttavaid paiku täiesti uue pilguga. Liikumine mõtestas uitamist poliitilise ja sekkuva aktina – kriitikana kapitalismi ja linnaruumi kujundavate institutsioonide suhtes. Situatsionistide sekkumised lõhkusid, pöörasid ümber või täiendasid linnaruumi, nende tegevuses võib näha grafiti ja parkuuri algeid.[2]
Linn on loodud olema funktsionaalne ja eesmärgipärane – tänavavõrgustik, infrastruktuur, kindlad trajektoorid ja reeglid. See ei näi just ülemäära mänguline… Oleme aastate jooksul linnafestivali UIT korraldades avastanud, et kõige rohkem inspireerib nii kunstnikke kui ka meid ennast mänguks ruum, millel pole kindlat funktsiooni või kehtivaid reegleid, näiteks poolikuks jäänud või kasutuseta kohad. Seekordse festivali fookus, milleks on mäng, tõukus kaks aastat tagasi ellu kutsutud ajutisest kolahoovist. 1940ndatel sündinud junk playground’i vaimus püsti pandud alal said lapsed rajada lahtist kola kasutades mittestandardse mänguväljaku. Ehitamine päästis valla loovuse, enda tehtu tegi lapsed uhkeks ja murelikumadki vanemad nägid, et haamer kümneaastase käes ei toogi kaasa sinikaid ja traumasid. Parimad ruumid ei ütle kasutajale, mida teha, vaid lubavad katsetada ja ise tähendusi luua.
Ka tänapäevases linnaplaneerimises on hakatud väärtustama ruumi, mis pakub mängulisi kasutusvõimalusi eri vanuses ja huvidega inimestele. Kuivõrd hindavad mängulisust ruumiloojad Eestis? Küsisin arvamust Tartu linnaarhitektilt Jiří Tintěralt, kelle sõnul peab koht, kus me tahame olla, meile midagi pakkuma. Suhtlemise, istumise, päikese nautimise ja pikniku pidamise kõrval on just mäng miski, mis meid kohal hoiab. Ta toob välja, et mänguväljakud on alati üks aktiivseimaid paiku linnaruumis. Koos mängivate laste kõrvalt leiab ka nende vanemad, kes samuti teistega suhtlema satuvad. Ent Tintěra tõstatab vastuolulise teema: „Kas mäng peab olema koondunud vaid selleks ettenähtud kohtadesse? Me tahame ju, et linn pakuks meile põhjust viibida ka mujal. Lastega on lihtsam, nemad leiavad igal pool tegevust ja tihti just kohtades, mis ei ole loodud mänguks… Hoovid, põõsad, varemed on nii põnevad, kuid kas laseme lastel seal olla? Kas me ei karda?” Meie ootus, et linnaruum peaks olema ülimalt turvaline, vähendab tegelikult Tintěra sõnul selle mängulisust: „Sertifikaatide ja turvaaladega varustatud atraktsioonid on lõpuks igal pool sarnased ja seetõttu igavad. Mänguline linnaruum on põnev, mitmekesine, sügisel porine ja mitte alati turvaline.”
Mängimise meistrid
Leidub linnaelanikke, kes otsivad linnaruumis teadlikult põnevust, tavatuid ja riskantsemaid kogemusi. Mänguvõimaluste märkamisel võib võtta snitti näiteks rulatajatelt ja trikiratturitelt. Käisime festivali disaineri ja kirgliku BMXi-harrastaja Ingmar Järvega Barcelonas ja nägin, kuidas ta skeiterite mekaks peetud linna arhitektuurseid elemente nautis – spot’is rulavideotest tuntud kohti ja valmistas ilmselt mõtetes trikke ette. Oli väga avardav kogemus näha linna läbi ekstreemsportlase silmade. Tartu parkuurientusiasti Andrus Hellermat tsiteerides: „See on rohkem kui sport – see on eluviis, mängulisus ja vabadus.”
Lisaks võimsatele skeitparkidele on Barcelonas ka palju ühtlase pinnakattega väljakuid ja multifunktsionaalseid elemente, mis sobivad ühtaegu nii jalapuhkamiseks kui ka rulatamiseks, muutes terve linna skeiterite mänguväljakuks. Rulakogukond on imestanud, kas linnaplaneerijate hulgas on olnud rulatajaid. Taoline linnaruum hakkas kujunema ühes 1992. aasta suveolümpiaga, mil hakati panema palju rõhku ligipääsetavusele. Kuid linn pole monoliitne – mõned piirkonnad ja asutused soosivad rulakultuuri, teised püüavad seda avalikust ruumist välja tõrjuda. Rulatajate, elanike, ametkondade ja turistide vahel käib pidev võitlus ruumi pärast. Näiteks legendaarne rulatajate lemmikväljak, mis asub kaasaegse kunsti muuseumi MACBA ees (mis on vaatamisväärsus ka rulavõhikutele), on muutuste ootel. Plaanis on teha ruum mitmekülgsemaks ja rohkematele huvigruppidele ligipääsetavaks.
Ka Eesti linnades kerkib küsimus, kuidas mahub loominguline, reegleid painutav liikumine tavapärasesse rutiini. Tartust meenub umbes aastatagune meediakünnise ületanud juhtum, mille keskmes olid maastikuratturid, kelle hobi oli hakanud kahjustama Toomemäe nõlvade pinnast ja puujuuri. Isetekkeliste radade tõkestamise kõrval suhtles linnavalitsus ka sõitjatega ning tänu toimunud dialoogile luuakse maastikuratturitele alternatiivne sõidurada Tähtvere spordiväljakule.
Argielu mängulisus
Kuidas saaks aga igaüks oma igapäevaellu rohkem mängulisust tuua, ilma et selleks peaks märgatavalt linnaruumi muutma või rula kaenlasse haarama? Tegelikult piisab vähesest – sihitu ringiuitamine ongi üks lihtsaimaid mooduseid. Võib ka ammutada inspiratsiooni mängulise lähenemisega koreograafi Sigrid Savi spontaansusest, kes on sattunud võõrastega hommikukohvi jagama, mänguväljakul kiikuma, silla all vestlusi pidama, rongis mediteerima ja pargis tantsima. „Vahepeal on tore võtta varbad paljaks ja pidada piknikut kohas, kus pole pinki või kuhu peab ronima. Sellises paigas saab end hästi tunda, ilma et peaksid muretsema, et keegi tahab kiirabi või politseid kutsuda, kui natuke ringi rullid, valju häälega omaette laulad või tänavamuusikule kirglikult kaasa tantsid,” räägib Savi.
Mäng ei kuulu vaid mänguväljakule ega lastele. Mängimine tähendab ruumi omaksvõtmist, võimaluste nägemist ja kohalolust rõõmu tundmist. Olgu selleks kolahoov, skeidiplats, sihitu uitamine või kunstiline sekkumine – need kõik tõestavad, et linn saab olla enamat kui trajektooride ja reeglite kogum. Kui lubame endal linnas ekselda, võime avastada ruumi, mis ei allu ainult määratud funktsioonidele.
Õpetus linnas sihitult uitamiseks
– Küsi juhuslikult möödujalt: „Mis on su lemmikpaik siin lähedal?” Mine just sinna, kuhu soovitati.
– Astu suvalise bussi/trammi/metroo peale, sõida 5–10 peatust, mine maha ja hakka ilma kaarti vaatamata edasi seiklema.
– Vali värv. Iga kord, kui seda näed, muuda liikumissuunda.
– Võta kaasa täring ja pane enne teele asumist paika reeglid, nt paarisarvu puhul pöörad paremale, paaritu puhul vasakule.
– Ainult julgetele: mine tänavale ja hakka kedagi jälitama, kasvõi kassi. Loomulikult proovi mitte vahele jääda (inspiratsiooniks kunstnik Sophie Calle, kes on jälginud oma loomingus juhuslikke inimesi; ta jälitas võõrast meest isegi Pariisist Veneetsiasse, millest valmis teos „Suite Vénitienne”).
[1] Huizinga, J. 2004. Mängiv inimene. Kultuuri mänguelemendi määratlemise katse.
[2] de Souza e Silva, A. 2009. Playful Urban Spaces: A Historical Approach to Mobile Games.
Linnafestival UIT toimub 13.–17. augustil Tartus ja selle fookusteemaks on „Mängu linn”. Täpsem kava: uituituit.ee
Marie Valgre on uitaja, kultuurikorraldaja ja linnafestivali UIT kaaskuraator.
