Väljaannete poolest rikkalikku Eesti kultuuriajakirjandust kimbutavad vähene ühiskondlik nähtavus, napp kohalolu digisfääris ja kivinenud formaatidele toetumine. Kuidas tuua kultuuritoimetustesse rohkem värsket õhku?
Kultuuriajakirjanduse vaatenurgast on Eesti olukord maailmas võrdlemisi unikaalne – meil tegutseb 2004. aastast SA Kultuurileht, mis annab riigi toel välja koguni 15 kultuuriväljaannet Akadeemiast Värske Rõhuni, Müürilehte nende hulgas. Ajalooliselt on Kultuurileht 1940./1944. aastal rajatud riigikirjastuse Perioodika järeltulija, nii et kultuuriajakirjanduse praegust korraldust võib pidada Nõukogude pärandiks. Ent see on kindlasti selline pärand, mis sobib nagu valatult riigile, mis on loodud, et tagada oma keele, kultuuri ja rahvuse säilimine.
Aeg-ajalt võib kuulda siiski hüüatusi, et kas sellist riigi ülalpeetavat kultuuriajakirjanduse ökosüsteemi on üldse vaja, kas erameedia ei suudaks sama rolli tõhusamalt täita või kas meil üldse jätkub kogu sellele küllusele lugejaid.
Seega tasub ka Kultuurilehe enda väljaannetel mõtiskleda aeg-ajalt selle üle, mis rolli nad ühiskonnas täidavad ja kuidas seda muutuvas maailmas kõige paremini teha. See sõnavõtt ongi mõeldud panusena sellesse arutellu. Kriitiline toon on kantud soovist kindlustada Eesti kultuuriajakirjanduse tulevik, mis ei tundu praegu ülearu helge.
Praegust kultuuriajakirjanduse korraldust võib pidada Nõukogude pärandiks, mis sobib nagu valatult riigile, mis on loodud, et tagada oma keele, kultuuri ja rahvuse säilimine.
Mida me teame kultuuriajakirjanduse olukorrast?
Hakatuseks peab tunnistama, et Eesti kultuuriajakirjandust on vähe süstemaatiliselt uuritud. Viimane uuring tehti enam kui kümme aastat tagasi ja selleks oli kultuuriministeeriumi tellitud Tartu Ülikooli meediasotsioloogide (Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Ragne Kõuts-Klemm jt) mitmeosaline töö (sisuanalüüs, elanikkonna küsitlus, aktiivsete lugejate veebiküsitlus, fookusgrupid, intervjuud ekspertidega). Sellega kaardistati nii väljaannete temaatiline/žanriline profiil kui ka kultuuriajakirjanduse lugejaskonna struktuur Eestis. Peamised järeldused olid mõnes mõttes kainestavad: enamiku kultuuriväljaannete regulaarne lugejaskond jäi paari protsendi kanti elanikkonnast, samas „mõjusfäär” ulatus sageli kümnete protsentideni (juhuslikumad lugejad, kelleni väljaannete sisu eri viisidel siiski jõuab).
Auditooriumi kontekstis tõusis tähtsa tulemusena esile kultuuriväljaannete lugeja tüüpiline profiil: pigem kõrgharidusega (u 56%), pigem keskealised ja vanemad ning pigem naissoost (u 63%) „multiaktiivsed kultuurihuvilised”, kes peavad kultuuri oma elu oluliseks osaks, loevad regulaarselt nii ilu- kui ka erialakirjandust, käivad tihti teatris, kontsertidel, näitustel ja festivalidel ning on kursis ühiskondliku aruteluga. Selliste lugejate osakaal oli kultuuriajakirjanduse puhul suurem kui 2/3. Saab kokku võtta, et kümne aasta eest pakkus riigi rahastatud kultuurimeedia Eesti ühiskonna aktiivsemale osale justkui mõtestavat tuge.
See, et viimane kultuuriajakirjanduse uuring tehti juba kümme aastat tagasi, kõneleb mõningasest huvipuudusest, mida riik omanikuna kultuuriajakirjanduse suhtes üles näitab. Kuna ajad ja meediasüsteem on dünaamiliselt muutumas, oleks tagumine aeg uueks uuringuks või regulaarsemate ja ehk ka lihtsamate uuringute sisseseadmiseks. Too kümnenditagune analüüs on praegu oluline peamiselt seetõttu, et see kirjeldas uue, nn arvutikeskse kultuuritarbijate grupi esiletõusu. Uuringu järgi oli tegu noorte, digivõimekate ja sotsiaalselt edukate inimestega, kes jõudsid kultuurisisuni peamiselt lühivormide ja üldkanalite kaudu, kuid kelle raamatulugemine ja erialaste kultuuriväljaannete järjepidev tarbimine oli kasin. Uuringu autorite hinnangul oli sedasorti auditooriumigrupil nõrk pikema, abstraktse teksti lugemisharjumus, millest johtub risk kultuuriajakirjanduse järelkasvule. Kuid samas osutati võimalusele, et kultuuri digitaalseid lühivorme saab kasutada sillapeana teel kultuuri süvavormide juurde.
Me ei jaga tollase uuringu autorite pessimismi seoses noorte kultuuritarbijate oskustega. Samuti leiame, et kirjanduse või pikemate tekstivormide regulaarne lugemine ei pea olema tingimata ainuke eeldus, et edukalt ja kasulikult eesti kultuuri tähendusilmas osaleda. Samas tõdeme, et nii kümne aasta taguste kui ka praeguste noorte kaasamine on oluline eesmärk, mille saab saavutada, parandades juurdepääsu kultuuriajakirjandusele, suurendades kultuurimeedia žanrilist mitmekesisust ning sidestades paremini eri meediakanaleid ja -platvorme. Teeme mõned ettepanekud, mis tuginevad nii erialakirjandusele kui ka isiklikele tähelepanekutele.
See, et viimane kultuuriajakirjanduse uuring tehti juba kümme aastat tagasi, kõneleb mõningasest huvipuudusest, mida riik omanikuna kultuuriajakirjanduse suhtes üles näitab.
Milleks ja kellele on vaja kultuuriajakirjandust?
Kui lihtsalt ja lapidaarselt üldistada, siis riigi huvi kultuuriajakirjanduse toetamisel on eesti lugejaid harida, nende maailmapilti avardada, tähendusotsinguid toetada, kunstimaitset peenendada ja kultuurimälu kultiveerida. Selle mitmetahulise pealisülesande esmane eeldus on ulatuda võimalikult paljude inimesteni, ületada võimalikke sotsiaalseid, majanduslikke, põlvkondlikke, ilmavaatelisi ja muid barjääre. Ideaalis peaks kultuuriajakirjandus jõudma iga lugemisvõimelise inimeseni.
See ei tähenda, et kultuuriajakirjandus peaks tegema suuri mööndusi seoses sisulise nõudlikkusega, küll aga tuleks tagada selle võimalikult mugav ja lihtne kättesaadavus; kultuuriajakirjandus peab olema seal, kus on tema potentsiaalsed lugejad, kus tema mõju on kõige suurem.
Kui lähtuda sellest aksioomist, siis tuleb tõdeda, et Kultuurilehe väljaannetel on kasvavaid probleeme ühiskondliku nähtavuse, mõju ja kättesaadavusega. Kirjastuse senine tegutsemismudel põhineb kahel vaalal: esiteks panustamine ettetellijatele ja teiseks trükiväljaannete müügile. Paraku on mõlemad vaalad ilmselgelt kuhtumas. Ettetellimise tava pärineb ühest teist tüüpi ühiskonnast, kus see aitas ainsana tagada ajakirjanduse kättesaadavuse ja kus inimesed olid valdavalt paiksed. Tänapäeval, eriti noorema põlvkonna puhul, on ajakirjanduse koju tellimine veider igand. Seda näitavad paraku üsna selgelt Kultuurilehe väljaannete ettetellimisnumbrid, mis on mõne üksiku erandiga juba aastaid märgatavalt kahanenud. Ei pea olema selgeltnägija, et ennustada selle trendi jätkumist tulevikuski.
Kultuurilehe väljaannetel on kasvavaid probleeme ühiskondliku nähtavuse, mõju ja kättesaadavusega.
Seda langust tõukab tagant teine, veelgi olulisem trend, mis on seotud informatsiooni digitaalse tarbimisega. Kuigi võib oletada, et jagub veel kauaks neid, kes eelistavad lugeda pikemaid tekste trükisõnas, mistõttu on oluline, sh kultuurilise järjepidevuse nimel, tagada kultuuriväljaannete trükis avaldamine, on ilmselge, et lõviosa lugejatest loeb juba praegu ja veelgi enam tulevikus ajakirjandust ekraanidelt.
Kultuurileht on astunud päris viimasel ajal tänuväärseid samme oma kohalolu suurendamiseks veebis, sh uuendanud väljaannete kodulehti, ent laiemas digisfääris on kultuuriajakirjanduse kohalolu endiselt juhuslik ja kättesaadavus sageli väga piiratud.
Kui lähtuda sõnastatud kultuuriajakirjanduse pealisülesandest, siis ei peaks kultuuriväljaannete sisule seadma veebis ühtegi piirangut (tekstide jagamine ainult tellijatele, ajaline viivitus uute tekstide lugemisel jms), sest selle sisu ainus eesmärk ongi võimalikult ulatuslikult levida. Riik ei peaks seadma Kultuurilehele selliseid omavahendite teenimise nõudeid, mis takistavad inimestel veebis enese harimist. Need, kes eelistavad lugeda trükiväljaandeid, saavad neid alati endale tellida või poest osta, kõigile teistele peaks ajakirjade digisisu olema võimalikult mugavalt ja operatiivselt tasuta kättesaadav. Kui vaadata seda, kui suur on riigieelarveliste vahendite osakaal Kultuurilehe eelarves, ei ole see midagi võimatut.
Kuidas laiendada Kultuurilehe mõjuvälja?
Tänapäeval paraku ei piisa sellest, kui ehitada endale koduleht ja loota, et kõik lugejad selle ise üles leiavad. Digiajastut iseloomustab platvormikultuur ja selle konvergents, mis tähendab, et mõju ja nähtavuse saavutamiseks tuleb tegutseda süsteemselt platvormidel, kus on põhiosa potentsiaalsetest huvilistest.
Sellega seoses tuleks mõelda kahele algatusele. Esiteks vajab Kultuurileht aktiivseid ja pädevaid sotsiaalmeedia toimetajaid, kes oleksid vahendajateks kultuuriväljaannete sisu ja sotsiaalmeedia platvormide vahel. On olnud üllatav, kui vaevaliselt on Kultuurilehe ajakirjad jõudnud Facebooki (mõni pole seda vist veel siiani teinud), rääkimata sellest, et oma kontol kord kuus PDFi-linkide jagamine pole see, mida Facebooki kasutaja ootab. Ainult mõni üksik väljaanne on astunud järgmise sammu, olles aktiivne Instagramis ja TikTokis, kus tegutseb märkimisväärne osa kultuuriajakirjade praegustest ja ennekõike tulevastest lugejatest.
Teiseks vajab Kultuurileht aga senisest palju läbimõeldumat ja strateegilisemat koostööd Eesti Rahvusringhäälinguga. Kui praegu piirdub see Kultuurilehe üksikute artiklite võrdlemisi juhusliku jagamisega ERRi kultuuriportaalis, siis potentsiaalselt võiksid kaks meediamaja kultuuriajakirjanduse vallas seljad kokku panna, et üksteise tööd toetada ja võimendada.
Sisuliselt on ERRi kultuuritoimetuse ja Kultuurilehe väljaannete toimetuste eesmärk täpselt sama, lihtsalt kui esimene täidab seda eesmärki (peamiselt) helis ja pildis, siis teised teevad seda (peamiselt) sõnas, kusjuures mõlema eesmärke rahastab sama instants – kultuuriministeerium. Kui lähtuda nüüdismeedia sisemisest loogikast (meediumite põimumine), oleks väga ootuspärane, et heli, pildi ja sõnaga töötavad kultuuriajakirjanikud teevad aktiivset koostööd. Eriti kui pidada silmas, et ERRi kultuuritoimetuses töötab vaid 11 inimest, samas kui Kultuurilehe toimetustes askeldab neid vähemalt kümme korda rohkem.
Sellest ei pea järeldama, et kutsume üles Kultuurilehte ja ERRi ühendama, see oleks Eesti ebakindlas majanduslikus ja poliitilises olukorras liiga riskantne. Küll aga näeme, et strateegiline koostöö kahe meediamaja toimetuste vahel võiks tekitada väga olulist sünergiat. Praktikas võib see endas kätkeda tegevuste ühist planeerimist, üksteise tegevuste ja tugevuste täiendamist, sisu mõjukamat esiletõstmist, aga ka arhiivimaterjalide jagamist, et vajaduse tekkides üksteise materjale kasutades sisu väljapanekut kureerida.
Kuidas mitmekesistada kultuuriajakirjanduse sisu?
Uute lugejateni jõudmiseks ei piisa aga vaid paremate juurdepääsuvõimaluste rajamisest. Sellega peab kindlasti käima kaasas ka teistsuguste kultuurikogemuste väärtustamine, uute teemade avamine, temaatilise variatiivsuse märgatav suurendamine. Niisamuti nagu kultuur ise peab olema tähenduslike elude toetamiseks mitmekesine, peab seda olema ka kultuuriajakirjandus. Kui kultuuriajakirjanduse roll on kultuurikogemust kontekstualiseerida, avada tõlgendusvõimalusi, edendada dialoogi, siis selline ajakirjandus ei saa eirata kultuuris osalejate tegelikku kultuurimiljööd, selles esinevat temaatilist ja vormilist kirjusust.
Kultuurilehe väljaandeid tervikuna võib temaatilise katvuse kontekstis korraga nii kiita kui ka kritiseerida. Vikerkaar ja Müürileht on aastate lõikes käsitlenud mitmesuguseid kas alternatiivseid, esilekerkivaid või nn horisontaalseid, raskesti lahterdatavaid kultuurinähtuseid. Mõlemad on teinud seda teemanumbritega, Müürileht on võtnud endale lisaks ülesande tegeleda nüüdiskultuuriga: ajalehe püsirubriikide seas on muus kultuuriajakirjanduses süsteemselt käsitlemata disain, sub- ja maailmakultuurid, popmuusika, digikultuur, keskkond ning isegi intiim- ja kehakultuur.
Samas on selge, et kuigi nende kahe, keskmiselt kord kuus ilmuva väljaande panus tervikusse on oluline, on see üldpildis siiski ebapiisav. Enamiku teiste väljaannete teemaspekter jääb kunsti- ja kultuurivaldkondade lõikes üsna piiratuks ja isegi konservatiivseks. On tõsiasi, et näiteks klassikalise muusikaga tegeleb Eestis koguni kolm väljaannet – ajakirjad Muusika ja Teater.Muusika.Kino ning ajaleht Sirp –, samas kui popmuusika jaoks on vaid napp plaadiarvustuste sektsioon Müürilehes.
Eestikeelses avalikus sfääris on videomängud kui nüüdiskultuuris dominantne kultuurivorm siiani kajastamata, läbi arutamata ja Eesti muu mõtteilmaga sidumata.
Või teine näide: kui ühendus ZA/UM Sirbi toimetamise tosin aastat tagasi lühikeseks ajaks üle võttis, oli nende üheks lubaduseks, et ajalehes hakatakse videomängude arvustusi avaldama. Tol ajal, kui ingliskeelne kultuurimeedia oli videomängude analüüsimise juba laialt omaks võtnud, tundus see pigem ebaoriginaalne mõte. Tagasi vaadates tuleb aga tõdeda, et eestikeelses avalikus sfääris on see nüüdiskultuuris dominantne kultuurivorm siiani kajastamata, läbi arutamata ja Eesti muu mõtteilmaga sidumata.
Nii videomängude kui ka kogu muu nüüdiskultuuri vähesüsteemne käsitlemine Kultuurilehe väljaannetes tekitab küsimusi loodava avaliku väärtuse kohta. Kas panustatakse piisavalt, et eesti inimestele nende igapäevases kultuurimiljöös mõtestavat tuge pakkuda? Kas märgatakse tegelikku kultuuridünaamikat, aidatakse kaasa esilekerkivate valdkondade erialakeelte arengule, nende diskursiivsele kinnistamisele eesti kultuuris? Meile tundub, et süsteemsem audit seoses kultuuriajakirjanduse temaatilise katvuse ja sellega, kuidas tagada eri väljaannete lõikes tegeliku kultuuridünaamika märkamine ja toetamine, vajab käsilevõtmist pigem varem kui hiljem.
Klassikalises mõttes ajakirjanduslikus töös kasutatavaid formaate, nagu uudis- või olemuslugu, kultuuriväljaannetes peaaegu ei tunta, rääkimata uurivast kultuuriajakirjandusest.
Omaette teemaks on kultuuriväljaannetes kasutatavad žanrid kui tööriistad. Praegu on Kultuurilehe väljaanded pigem toimetajakesksed lehed või ajakirjad. Tooniandvaks formaadiks, eriti ajalehtedes, on arvustus või kommentaar, lisaks intervjuud. Klassikalises mõttes ajakirjanduslikus töös kasutatavaid formaate, nagu uudis- või olemuslugu, peaaegu ei tunta, rääkimata uurivast kultuuriajakirjandusest.
Nii on kultuuriväljaanded jätnud ripakile ülesande, mille järele on ühiskonnas selge nõudlus. Ka kümne aasta tagune kultuuriajakirjanduse uuring näitas, et aktiivsem kultuuritööstuse või -poliitika läbivalgustamine algab alles siis, kui toimunud on mõni skandaal ning uurimistöö võtavad ette päevalehtede või uudissaadete reporterid. Samas puudub viimastel sagedasti valdkondlik pädevus ning ühtlasi ei piisa sellest, kui töö käivitajateks on vaid suuremad rikkumised.Kujutagem ette võimalust, et laiema profiiliga nädalalehes Sirp oleks ametis 1–2 ajakirjandustööd tegevat inimest, nii et iga nädal ilmuks pädevatele intervjuudele ja dokumentide analüüsile tuginevaid käsitlusi kas kultuuripoliitika üksikküsimustest, mõne kultuurivormi või -institutsiooni arengust või hetkeseisust jpm. Pole kahtlust, et vajadus selleks on olemas, ja seega oleks märkimisväärne ka loodav avalik väärtus. Sedalaadi ajakirjanduslik formaat oleks veel üks viis, kuidas kultuuridebatti ja -teadlikkust aktiivsena hoida ning tuua kultuurimeedia juurde aktuaalsetest arengutest huvitatud uusi lugejaid. Loomulikult eeldab see lisarahastust ka riigilt, kuid selle eest saadav väärtus oleks investeeringut väärt.
Indrek Ibrus on Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi (BFM) meediainnovatsiooni professor.
Marek Tamm on Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi kultuuriajaloo professor ja Vikerkaare toimetaja.
