Oligarhiast on harjutud rääkima Venemaa või Pärsia lahe riikide näitel, kuid see valitsemisvorm võib ajada juuri väga edukalt ka demokraatlikeks peetud süsteemides. Selle parimaks näiteks on Ameerika Ühendriikide viimatised valimised.

„Oligarhia” ei ole kollektiivses poliitikasõnastikus kaugeltki uus mõiste, kuid ajaga ei ole saanud selgemaks ei selle mõistmine ega ka rakendamine. Ometi on see maailmapoliitika kirjeldamisel endiselt relevantne. Oluline on oligarhia täpselt defineerida, et õppida seeläbi paremini märkama oligarhiliste süsteemide iseloomulikke piirjooni poliitikas. Selleks tuleb esitada mõiste valetõlgendustele vastuväiteid ja leida ajakohane näide oligarhia olemuse kirjeldamiseks.

Pole tarvis laskuda mõiste ajaloolistesse sügavustesse, kuid kasuks tuleb teadmine, et oligarhia üldine käsitlus pärineb Aristoteleselt. Aristotelese kohaselt valitsevad oligarhia korral polist selle kõige rikkamad kodanikud, keda on juba määratluse järgi vähe. See valitsemisvorm erineb aristokraatiast, kus paljude üle valitsevad samuti vähesed, kuid nende võim põhineb vähem materiaalsetel väärtustel, olgu siis tegemist perekondliku põlvnemise või eliidi määratletud arusaamaga sellest, mis on parim. Oligarhia puhul räägime konkreetselt nende väheste valitsusest, kes on võimul tänu oma jõukusele.

Oligarhia raudne seadus

20. sajandi alguses sai oligarhia kui rikkusel põhineva võimu mõiste tagasilöögi, kui saksa sotsioloog Robert Michels pakkus välja nn oligarhia raudse seaduse. Michels leidis, et võim otsuseid langetada satub paratamatult väikese arvu juhtide ja asjatundjate kätte, kelle huvi on kaitsta valitsevat korda. Kõik demokraatlikud organisatsioonid ja institutsioonid kipuvad muutuma oligarhiaks, sest nende ülesehitus ühendab paratamatult võimukandjaid, kelle ühine huvi valitsemisel on võimust kinni hoida. Sellega kaasneb kaldumine konservatiivsuse, bürokraatia ja mittedemokraatliku süsteemi suunas.

Oligarhiat sellisena käsitleda on saatuslik viga mitmel põhjusel. Esiteks, kui lahutada oligarhia selle materiaalsest baasist – teame näiteks, et valitsemisvorm on oligarhiline, kui rikkad hoiavad võimu ja saavad seda juurde tänu oma finantsvahenditele –, siis võimu kritiseerivad mõisted hägustuvad. Sidumata oligarhia määratlust materiaalse baasiga, saab sellest bürokraatia ja ebamäärase institutsionaalse omakasu sünonüüm. Teiseks kaasneb sellise käsitlusega demokraatia põhimõtteline vääritimõistmine. Oligarhia raudses seaduses on demokraatia määratletud struktuuri kaudu, kuid tegelikult tuleks demokraatiat peamiselt mõista protseduuriliselt, valitavate ja valijate vastastikuse mõjuna. Demokraatia on valitsemisvorm, kus rahva tahe on võimalik kanda üle valitsuse koosseisu ja seadusandlusesse. Kolmandaks muutuvad oligarhia raudse seaduse kohaselt demokraatiad oma korralduse tõttu oligarhiaks, samas kui oligarhia on täielikult ühilduv süsteemidega, mida peame demokraatlikuks.

Ameerika varakad saavad suunata riiklikke otsuseid ilma oma käsi poliitikaga määrimata.

On hästi teada, et mittedemokraatlikes riikides on oligarhidel suur mõjuvõim, kuid Ameerika Ühendriigid on hea näide sellest, kuidas demokraatia võib oligarhiaga ühilduda. Presidendivalimised võitnud miljardär Donald Trump on parasjagu moodustamas uut valitsust Mar-a-Lagos, oma riikliku ajaloomälestisena arvele võetud villas, mis ühtlasi toimib hotellina. Ei ole üllatav, et Trump on valitsusliikmeks valinud muu hulgas maailma rikkaima mehe Elon Muski – portaali X.com omaniku ja suure riigitoetuste saaja, kes panustas Trumpi kampaaniasse märkimisväärse summa. Paberil meritokraatiana näiv valitsemisvorm satub löögi alla, kui mehed, kellel on raha ja võimu, nagu need kaks pärast Trumpi ametisse vannutamist, saavad sõlmida kokkuleppeid, mis seavad nende huvid valitsuse poliitikaks.

Vaatamata sellele, kui varjamatult teenib Trump ainult rikaste huve, pole ta kaugeltki ainus USA president, kes on lähtunud valitsemisel rikastest. Trumpi tuline vastane Kamala Harris ei hoidnud ennast tagasi, käies kampaania ajal avalikult läbi Ameerika rikkaimate inimeste ja võimsaimate finantsasutustega. Miljardär ja kogenud poliitiline kameeleon Mark Cuban uhkustas avalikult, et tal õnnestus veenda Harrise kampaaniameeskonda oma klassile kasulikus majanduspoliitikas, mis olevat avaldunud „mingil tasandil” kõigis Harrise kõnedes. Nende kahe põgusa näite põhjal on selge, et oligarhia ei pea olema otsene valitsemisvorm nagu Venemaal või Pärsia lahe riikides. Selle asemel saavad Ameerika varakad suunata riiklikke otsuseid ilma oma käsi poliitikaga määrimata, peegeldades Ameerika majanduse võrgustunud ja killustunud olemust.

Ameerika demokraatia tuum

Kõike seda arvesse võttes on raske mitte meenutada Donald Trumpi kampaaniat, mis püüdis teeselda, et selle keskmes on tavalise inimese huvid. Tema sageli kasutatud retoorikat, mis keskendub korrumpeerunud eliidiga võitlemisele, sisserändajate väljasaatmisele ja Ameerika tööstuse elavdamisele, iseloomustas sõnavalik, mis andis mõista, et see on tavaliste ameeriklaste hüvanguks. Ka Harris eitas kampaania käigus rikaste väidetavat mõju oma kampaaniale, näiteks lausus ta ametiühingu liikmetele peetud kõnes: „Kollektiivsed läbirääkimised aitavad kogu riiki.” Samal korral ütles ta ka, et „kui ametiühingud on tugevad, on ka Ameerika tugev”. Raske on kujutada ette selliseid töölisi toetavaid avaldusi vestlustes, mida peeti Mark Cubani ja Harrise kampaaniameeskonna vahel või paljude Wall Streeti ettevõtetega, mis andsid talle nõu rahandus- ja majanduspoliitika alal.

USA poliitikaajaloos on palju näiteid, mis tõstavad esile Ameerika poliitilise süsteemi oligarhilist iseloomu – vaid vähesed presidendikandidaadid on tulnud toime ilma jõuka eliidi toeta ja nende huvidega arvestamata. See on Ameerika demokraatia keskne osa. Kindlasti ei tasakaalusta seda asjaolu, et rikkad peavad leppima, et nende huvidele vastukaaluks tuleb arvestada paljude miljonite tavakodanikega, kellel on ometi tegelik võim poliitikuid ametisse valida. USA näiliselt demokraatliku, kuid ilmselgelt oligarhilise lobitöö olemusele, mille maht on miljardeid dollareid ja mis kasvab iga aastaga, võiks pühendada terve artikli.

Tavaline ameeriklane saab valida, milline rahaeliidi vorm või konkreetne esindaja parasjagu riiklikke otsuseid mõjutama hakkab.

Oluline on ka rõhutada, et Ameerika valijad saavad hääletamisel valida ainult kahe erakonna vahel, kuigi sedagi võib kahtluse alla seada. Tansaania esimene president Julius Nyerere on öelnud: „Ameerika Ühendriigid on üheparteisüsteemiga riik, kuid Ameerikale omase laia joonega on neil erakondi kaks.” Mõlemad erakonnad käivad kosjas varakatel ja rikastel ning peavad nende klassi huve võimestama, et Ameerika ajaloolist finants- ja majandusvõimu kasvatada. Tavakodanik saab seega valida, milline rahaeliidi vorm või konkreetne esindaja parasjagu riiklikke otsuseid mõjutama hakkab.

Kui keskenduda oligarhia mõiste materiaalsele käsitlusele, on näha, et Ameerikas käivad demokraatia ja oligarhia käsikäes. USA pole kaugeltki ainuke demokraatlik riik, mis selles süüdi on, kuid Ühendriikide ulatusliku üleilmse mõju ja keskse rolli tõttu läänemaailmas tuleb teadvustada, kelle teenistuses riigi rahvuslikud huvid tegelikult on.

Thomas Luke Pritchard on Tartu Ülikoolis projektijuht. Tema uurimisteemadeks on diskursusanalüüs, kriitiline teooria ja hauntoloogia.