Millal rääkisid viimati taimedest? Selliseid vestlusi võib isegi parima tahtmise korral olla raske pidada, sest sõnavara taimede kirjeldamiseks on etnobotaanikute väitel kokku kuivanud.

„Aga veel parem on, kui te leiaksite aas-käokinga.” – „Misasja?” – „Aas-käokinga. Teate, see on selline lill, kuidas teile nüüd rääkida, teate, ta on kullerkupust pisut väiksem. Selliste nooljate lehtedega, kannikesekarva õitega. Ja tal on palderjanile väga iseloomulik lõhn.” – „Ah see või? Tean-tean. Kodanlise korra ajal ma olin sunnitud ajutiselt töötama karjapoisina.”

See on stseen 1968. aasta filmist „Mehed ei nuta”, kuid samalaadne oleks ideaalne vestlus etnobotaaniku ja kohaliku elaniku vahel. Selle käigus selgus taime rahvapärane nimi ja taime kirjeldati piisavalt detailselt, et ta ära tunda. Lisaks nägime filmis ettevalmistusi ravimtaime kasutamiseks, kui kümblustünni vett toodi. Teadlastena võtame välitöödel endale filmis kujutatud vanahärra rolli, kellele abivalmis noor ja tragi kaaslane, s.t kohalik elanik, oma taimekasutuse ettevalmistustöid näitab ja keda ta oma botaanikateadmistega harima hakkab. Etnobotaanikutena vaatleme ja dokumenteerime võimalikult palju ka taimekasutuse praktikat ja suuname esmapilgul vähetähtsate küsimustega vestlust meile vajalikus suunas.

Taime kirjeldades näitab inimene, et ta tunneb ja teab liiki, millest räägib. Kui inimene teab vaid nime, aga kirjeldada ei oska kohe üldse, siis selle kasutuse juurde märgime välitööpäevikusse alati küsimärgi, mis tähendab, et „pole usaldusväärne”, ja päädib nende andmete kustutamisega. Etnobotaaniku ülesanne on viia inimeste teadmised kokku botaanilise liigiga – võimaluse korral palume kõnealust liiki alati ka looduses näidata. Kui inimene on kuulnud vaid nime, aga taime ennast pole kunagi näinud, siis ei oska ta seda meile ka näidata. Kui inimene suudab aga taime kirjeldada ja nimetab selle määramiseks iseloomulikud tunnused, siis hõiskame samuti: „Ah see või? Tean-tean.” Ja seejärel otsime kaasas olnud tahvlist või telefonist välja pildid eri taimedest, mis kirjeldusele vastavad. Enamasti on sellised määrangud olnud täpsed ja saame viia inimese teadmised kokku taime ladinakeelse nimega. Kui panna üksnes kirja fakt, et „aas-käoking on ravimtaim”, ei anna see ei meile ega ka järgnevatele põlvkondadele mingit sisulist teavet. Arhiivides on sadu, kui mitte tuhandeid selliseid lühikesi hõikeid. Kahju on kümnete ja kümnete kogujate sadadest töötundidest, mis on nende kogumisele kulunud.

Üks umbrohi kõik

Olemegi jõudnud hõigete ja emotikonidega suhtlemise ajastusse, kus pikki dialooge jääb järjest vähemaks. Sellega seoses väheneb ka sõnavara, väga kiiresti kaob suhtluskeelest just loodussõnavara. Miks? Üha vähem on vaja vestluskaaslasele reaalselt taimi kirjeldada. Saab ju võtta taskust telefoni, teha foto, äpi kaudu selle kohe ise ära tuvastada ja internetist taime kasulikkusest edasi lugeda. Teine põhjus on see, et meil pole enam vajadust taimedest rääkida, sest ühiseid töid ja tegemisi, mille käigus oleks vaja taimedega kokku puutuda, on jäänud alles üsna vähe. Nii kaob ka rahvapärane sõnavara, mida saadi varem kas vanematelt, vanavanematelt või teistelt kogukonnaliikmetelt töö käigus. Kolmas põhjus on üleüldine taimestiku liigirikkuse kadumine meie ümbert – vaadatagu neid rohelisi kõrbi, mida nimetatakse tänapäeval viljapõldudeks. Seal pole enam kohta ühelegi looduslikule lillele. Ja ega põllutöölinegi, kes seda rohelist kõrbe herbitsiididega loob, peagi traktoriroolis olles neid mittekultuurtaimi nägupidi tundma. Kabiinist vaadates on nad talle kõik üks umbrohi.

Meil pole enam vajadust taimedest rääkida, sest ühiseid töid ja tegemisi, mille käigus oleks vaja taimedega kokku puutuda, on jäänud alles üsna vähe.

Saame oma pikaajalisele välitöökogemusele tuginedes öelda, et endisaegsed laialt levinud rahvapärased taimenimed on eestlaste suhtluskeelest nüüdseks kadunud. Neid hakati juba 1920ndatel asendama botaanikute loodutega. Eesti botaanikud järgivad taimenimede loomisel ladinakeelsete nimede binaarsust: iga liigi nimi peab kajastama tema perekonda ja liigiepiteeti. Suuri keeli esindavad teadusringkonnad pole rahvuskeelseid nimesid nii jäigalt reguleerinud ja seal on siiani ametlikult lubatud palju rahvapäraseid taimenimesid. Arutelu, kas eesti loodusterminoloogia peab nii jäik olema, on kestnud kaugelt üle 50 aasta, aga midagi pole muutunud.[1] Paljudest kirjutistest on läbi jooksnud mõte lubada rahval rääkida taimedest, kuidas tahetakse, sest bioloogid ja botaanikud nimetavad omavahel nagunii taimi ladinakeelsete nimedega.[2] Rõhutatakse ka kultuuriloolist pärandit, mida rahvapärased taimenimed kannavad.[3] Oleme ka ise korduvalt eesti rahvakeelsetest taimenimedest kirjutanud ja nende olulisust rõhutanud.[4]

Lingvistiline taimepimedus

Kuidas aga hinnata sõnavara, millega taime kirjeldada? Toetusime oma uuringus juba varem tartlaste hulgas tehtud elektroonilisele ankeetküsitlusele. Palusime nimetada kuni kümme taimeliiki ja kuni kümme looduslikku puuliiki, mida vastajad oluliseks peavad, miks nad neid oluliseks peavad ja kuidas neid lühidalt kirjeldavad. Eeldasime, et sellele küsitlusele vastavad inimesed, keda huvitavad taimed ja kes oskavad neid kirjeldada. Ootasime kolmelauselisi kirjeldusi, mis annaksid kõige paremini edasi välimust ja muid tunnuseid nagu aas-käokinga näites.

Kokku nimetati 74 puud, kusjuures vähemalt kümme liiki nimetas 37% vastajatest ja vähem kui viie liigiga piirdus 19%. Rohttaimi nimetati kokku 225, vähemalt kümme liiki nimetas 27% vastajatest ja alla viie liigi 26%. See, et eri liiki puid nimetati tunduvalt rohkem kui rohttaimi, on arusaadav, sest puud paistavad oma suurusega silma.

Kõige sagedamini kirjeldati rohttaimi nii, et määramine on võimatu, näiteks „roheline”, „väike”, „pikk”.

Kuidas aga olid lood taimede ja puude kirjeldamisega? 16% küsitlusel osalenutest jättis vastamata palvele puid kirjeldada, kuid taimede puhul jätsid kirjelduse andmata pea pooled vastajatest. Kõige sagedamini kirjeldati rohttaimi nii, et määramine on võimatu, näiteks „roheline”, „väike”, „pikk”. Kõige rohkem kirjeldati enim nimetatud puud, milleks oli kask, ja taimedest võilille. Ülejäänud puude ja taimede kirjeldusi oli vähe. 

Artikli retsensendid olid üllatunud, et puudus spetsiifiline laialt levinud botaaniline sõnavara, millega taimede määramistunnuseid kirjeldada. Seda fenomeni võib nimetada lingvistiliseks taimepimeduseks Eesti muidu taimedest hästi teadliku elanikkonna hulgas. Teadvustagem seda ja hakakem taimedest ka päriselt rääkima.

[1] Raitviir, A. 1975. Lugu kogritsatest ja mõtteid seente-taimede-loomade nimetustest. – Eesti Loodus, nr 1, lk 30–32.
[2] Ploompuu, T. 1995. Liigi nimi ja teave liigi tundmiseks tema nimes. – Äratundmise teooria. Schola biotheoretica XXI, lk 115–121.
[3] Kull, K.; Koppel, A. 1989. Elusolendite rahvuskeelsest nimetamisest. – Eesti Looduseuurijate Seltsi aastaraamat 71, lk 184–193.
[4] Kalle, R.; Sõukand, R. 2011. Eestikeelsete rahvapäraste taimenimede kategoriseerimine ja selle rakendatavus tänapäeval. – Eesti teaduskeel ja terminikorrastus, lk 24–46. Tallinna Ülikool.
Kalle, R.; Sõukand, R. 2011. Omanimetus või õige nimetus? Eestlaste ravimtaimetundmise alustest. – Akadeemia, nr 1, lk 62–81.

Raivo Kalle on etnobioloog, kes on kogunud rahva käest lugusid taimedest üle paarikümne aasta ja rääkinud taimedest aastaid Kuku raadiosaates „Taimetaip”.

Renata Sõukand on etnobotaanika professor Veneetsias, kes on kogunud lugusid taimedest üle 25 aasta nii kodus kui ka võõrsil ja rääkinud taimedest nii kunsti- kui ka kirjakeeles.