Kohtusime Tartu filmifestivalil 20/20 elektroonilise muusika duo Varjuriga, kes rääkis, kuidas nende muusika kosmose ja ulmega suhestub.

Tartus neljandat aastat toimunud filmifestivali 20/20 fookuses olid sel korral 1920. aastate ulmefilmid – mõned tuntud, mõned sellised, mis vääriksid laiemat tähelepanu.

Filmiprogrammi elavdas otseesituses saatemuusika, filmide järel kõlasid neist inspireeritud lood eesti kirjanike sulest. Kultuuriklubis Salong esinesid 24. novembril filmi „Meie taevakehad” („Wunder der Schöpfung”, 1925) saateks kohalik techno-duo Varjur ja luuletaja Mirjam Parve.

TR-8S. TB-03. Masinad pannakse tööle. Signal. Output. Modulator.

Iga juhe, ka nähtamatu, edastab midagi. Madu reageerib helilainetele ja taltsutaja liikumisele, mitte meloodiale.

Muusikud sõbrunevad masinatega, sest pole aega inimestega kohtuda.

Muidugi jääb mulje, et Varjuri liikmed Jaak Asser ja Hendrik Lüüs on rohkem rütmidega, sagedustega töötajad kui muusikud. 

„Üldiselt me laividel suures osas improviseerime,” räägib Hendrik. „Eelnevalt teeme alati mõned sessioonid, kus harjutame kokkumängu, proovime ühist tunnetust ja emotsiooni tabada.”

Huvitav on vaadata YouTube’is kuulsa drum’n’bass’i plaadifirma Metalheadzi filmi „Talkin’ Headz” (1998), kus Optical teeb muusikat näpuga mööda sündiekraani tõmmates. Ei tee nupule vajutades. Teevad inimesed, mitte masin.

Seekord oli ideede põrgatamise ja ettevalmistuse juures lisaelemendiks „Meie taevakehad”, mille olemust Varjur proovis arvesse võtta. Tempo on palju aeglasem ja tavapärasest rohkem kasutavad nad ka erinevaid kosmilisi elemente.

Keskaegsetes traktaatides kirjutati musica mundana’st, kosmilisest muusikast, mis tekib taevakehade liikumisel. Inimkõrv seda ei kuule. Varjuri laiv haihtub õhku, hävineb. Pilti kujundada üritav vana filmgi näib lagunevat vaatajate silme all. Õhus hõljuvad ajavaimud. Toimub teleportatsioon, teises kohas valmistatakse eseme koopia.

Nüüdishelilooja Pierre Boulez arvas, et kogu minevikukunst tuleks hävitada. Boulez tegi oma teoseid tihti ümber, paremaks.

Duodele omistatakse mütoloogilisi teisikuomadusi, „Meie taevakehade” linastus on aga noorte kirjasaatjate kohtumine professoritega. Saksamaal oli enne Teist maailmasõda teadusväljadel rohkem Nobeli laureaate kui teistes riikides. Wilhelm Röntgen, Albert Einstein (tema sünnilinn oli Ulm). Astronoomia üks rajaja Johannes Kepler. Ökoloogiaisa Alexander von Humboldt, kaasaegse arvuti leiutaja Konrad Zuse.

Hendrik ja Jaak ei taha, ei saa siis olla techno-preestrid. Nad on rahul jüngrikohaga.

„Taevakehasid” ei vaadata ilmselt režissööride (Johannes Meyer ja Rudolf Biebrach, animatsioonis Hanns Walter Kornblum) pärast. See on hariduslik film kosmosest. Taevas on see, mis on meist suurem. Galaktikad sisaldavad suurel hulgal tumeainet, mille olemus on teadmata. Linnutee galaktika koosneb latikujulisest tuumast, mida ümbritseb gaasist, tolmust ja tähtedest koosnev ketas. See ketas moodustab neli spiraalset struktuuri, mis keerduvad logaritmilise spiraalina tuumast väljapoole.

Migreeruvad linnud teevad päeva jooksul õhus tuhandeid miniuinakuid. Varjurgi püsib muutumises. Nende muusika on heliofüüsika, kohati külmem kui Uraan (Uraanil on külma -200°C).

Päikese ümber tiirlevad meteoroidid, komeedid, Neptuuni-tagused objektid ja tolm. See Päike on romantiseeritud, mitte tehnoloogiline. Retroulme. „Meie taevakehade” efektid on üllatavalt head.

Filmil on paar probleemi: palju teksti ja palju inimesi. Eelmisel korral olid festivali valgusvihus õõvafilmid. Ka seekordsed olid veidi õõvastavad. Inimesed tummfilmides lihtsalt on.

Elektroonika kohta on öeldud, et see on näota muusika. Drill’n’bass’i artist µ-Ziq hüüdis hääletult appi, kui ajakiri The Wire tegi ettepaneku intervjueerida teda päikese käes. Vestelda Varjuriga õnnestub, kuid fotol eelistavad nad jääda varju. Milline roll visuaalidel nende pidudel on?

„Viimasel ajal sõltume rohkem korraldajatest. Kuna oleme viimastel aastatel üsna tempokat reivimuusikat teinud, siis on piisanud isegi pimedast saalist ja vilkuvatest süntesaatoritest. Kunagi ühel enda korraldatud üritusel Tartus tegi „2001: Kosmoseodüsseia” teemal visuaalid Fred Piho,” räägib Hendrik.

Mida „Taevakehadest” arvate?

„See tuli täieliku üllatusena. Piisavalt abstraktne, aga samas moodsalt mõjuv visuaalne pool kõnetas kohe ja tundus meie stiiliga hästi sobivat,” sõnab Jaak. „Oleme nüüd proovi tehes seda veel paar korda läbi vaadanud ja film on veel rohkem meeldima hakanud.”

Oleks pigem tahtnud „Metropolist”?

Jaak: „Ei. „Metropolis” on klassika, aga mitte film, millele tahaks helipoolt teha.”

Hendrik: „Filmi pikkus on samuti natuke aukartust tekitav.”

Tartus näidatud Fritz Langi „Metropolisele” (1927) olekski techno-muusikutel keeruline midagi uut pakkuda, sest selle valas 2000. aastal helivormi Jeff Mills Saksa tuntuimas techno-firmas Tresoris.

Aastaid tagasi kinkis elukaaslane Hendrikule 1902. aasta Prantsuse ulmefilmi „Reis Kuule”, mille oli helindanud Mills. Varjur vaatas seda inspiratsiooniks ühe stuudiosessiooni ajal. „See on tõesti lahe nii-öelda full circle, et nüüd ise seesugusest audiovisuaalsest üritusest osa saime võtta,” on Hendrik rahul.

Muusikat ja filme tehakse sellepärast, et neist pole võimalik kirjutada. Nii ütles kitarrist John McLaughlin.

Mirjam Parve „Meie taevakehadest” kirjutas.

„Juba saksakeelne pealkiri ja ingliskeelne tõlge puudutavad mingeid poeetiliselt olulisi teemasid: põhimõtteliselt kõige eksisteerimise uskumatu veidrus ja taevased kehad, suured, väiksed. Pealegi olen ma ikkagi täheteadlase tütretütar, kasvanud suviti Tõravere observatooriumi tornitreppidel turnides ja käinud koos vanaisaga Suurt Teleskoopi vahtimas ja Lagle Israeli merekivikestest tähistaevakaarti imetlemas,” ütles Parve, kes debüütkoguga „Varjukeha” pälvis just Betti Alveri kirjandusauhinna.

Susan Sontag kurtis, et ulmekirjandus mõtleb tuleviku katastroofidele lahendused ja inimesed lepivad nendega. Varjur vist ei lepi. Kosmos meelitab, aga vahest sisemine isegi rohkem kui välimine, ütlevad nad. Üks kosmoseteemaline projekt on neil veel käsil.

Siin on mõned plaadid, filmid ja raamatud, mis Jaagu jaoks on ulme.

2562 „Aerial”. „Dubstep’i ja techno vahelistel radadel kulgev lemmikplaat. Kõlab nagu tulevik, mida ei tulnud.”

Barkeri „Utility”. „Futuristlik funktsionaalsus.”

Sari „Red Dwarf”, „Tulnukas” (1979).

Adrian Tchaikovsky „Aja lapsed”, Philip K. Dicki „Ubik”.

Mõned plaadid, filmid ja raamatud, mis Hendriku jaoks on ulme.

„Star Trek”. „Klassika. Seriaal, mis oli ajast eest. Nüüdseks juba 60 aastat maailmaehitust.”

„Täielik mäluvahetus” (1990), „Ekviliibrium” (2002), „Viies element” (1997), „Tulnuka” seeria. „Meeldivad düstoopilised sci-fi’d. Samuti 80ndate ja 90ndate ulmekad, kus eriefektid ja set design ei olnud nii rohelises ekraanis kinni.”

Frank Herberti „Düüni” seeria. „Väga kompleksne poliitilise nurgaga ulmekas. Ära märgiksin ka Douglas Adamsi „Pöidlaküüdi reisjuht galaktikas” seeria – absurdselt humoorikas, satiiriline ja põneva universumiga.”

„Halo” seeria. „„Halo” mängude lore meeldib ka väga. Võin tunde lugeda Halo-wiki’st artikleid. Laialdase world-building’uga ulme üleüldiselt köidab.”

Muusikas seostub Hendrikule ulmega kõige rohkem elektro. Drexciya „Neptune’s Lair” on üks tema kõigi aegade lemmikplaate. Uuematest toob ta esile Cignoli EP „Overview”.

Techno looja Derrick May teatas 1995. aastal, et techno-publik on liikunud vales suunas. Tallinna põhjal võib techno tunduda tumedat ainet sülgav post-industrial-lohe. Peamine märksõna on kahtlemata HALL, Eesti suurim (ainuke?) techno-klubi. Siis MÜRK – plaadifirma, peosari ja omaaegne Raadio 2 saade, mida külastas näiteks hoogne kreisiraadiolik tegelane Ants Kivimurdja. Bandcampis töötab aktiivselt sildiga #tallinn Halal Club.

Võiks meil kõlada rohkem Detroiti techno’t ja Ricardo Villalobose minimal’i? Arutame Varjuriga, kas Eestis on tehtud mõne aasta taguse moestiili dub techno 12-tolline. „On tehtud küll, näiteks Mava ja Nebukati „Polymer” Liitheli leibeli alt,” nimetab Hendrik.

Varjur ei kritiseeri.

„HALLi perekond on üks toetav ja inspireeriv kamp. Nad on meid mitmeid kordi võõrustanud ja andnud ägedaid võimalusi jagada lava tõeliste world-class artistidega. See on olnud kindlasti kannustav. Võib öelda, et kõige eredamad mälestused seoses laividega on just seal olnud,” kommenteerib Hendrik.

Jaak nõustub. „Detroit on parem kui minimal,” lisab ta.

Ülemiste on siiski tõeline techno-linnak, Tartus elutseb kõrgem vaimsus. Kui Tallinn on Berliin, siis Tartu on Frankfurt, Köln. Tartus esindab techno’t 2015. aastal alguse saanud peosari SÜNK. Või „esindas” – mõjus pandeemia sellelegi. SÜNKil tihti esinenud Jaagu ja Hendriku Kiviaja Recordsi viimane sissekanne Facebookis pärineb koroonarünnaku-eelsest ajast. Peotäit artiste koondav Kiviaja oleks justkui plaadifirma, ent plaate pole välja andnud.

„Oleme koos teinud muusikat juba pikalt, kunagi rohkem hiphopi mõjutustel, hiljem techno– ja elektrosuunal. Aastatega on välja kujunenud väga sarnane maitse ja kõlaeelistused,” räägib Jaak. „Füüsilist helikandjat pole, kuna oleme harjunud improviseerima pikemaid sette ja sealt on raske välja pigistada konkreetseid „lugusid”.”

Duol on Bandcampis siiski salvestustest lõigatud kaks pala „Tahk A” ja „Tahk B”, millest teine, meloodilisem, minus tähelepanu ärataski. Jaak pakub artistinime Reflektah vahendusel elektroonika-EPd „Loose Threads”. Mida rahvas soovib? Varjuril oli projekt Raba, mis Mixcloudis kuuldavas setis katsetas muu hulgas dub techno’t.

„Raba sündis soovist esitada oma loomingut ning teha seda laivis ja kulgevalt, mitte lihtsalt lugusid ette mängides. Raba-projekti luues ei olnud meil veel kogemust elektroonilise laivmuusikaga, seetõttu oli ka kogu tehniline ülesehitus üsna amatöörlik,” selgitab Hendrik.

Varjuri loomise hetkeks oli duol kogunenud uut riistvara ja tekkinud ka muusika osas visioon. Tehnilises ülesehituses kaotati keskselt kohalt arvuti ja asendati mikserpuldiga. „Nüüd toimib meie laiv justkui vastupidi: kui varasemalt tuli signaal arvutist, siis nüüd saadame need erinevatest süntesaatoritest, trummimasinatest ja sämpleritest mikserpulti,” ütleb Hendrik.

Võib-olla ei vajagi techno jagamist alaliikideks. Techno ei salli teesklust. Monotoonsus võib olla õndsus. Techno-sõbrad Sarajevos kuulasid techno’t, sest kui techno mängib, ei kuule ümberringi plahvatavaid pomme. Techno on lõputus liikumises. Techno on päästepaat.

Konstantin Kuningas teab: selleks, et jääda haritlaseks, tuleb pidevalt juurde õppida.