Rahapuuduses vaevleva kõrghariduse finantseerimiseks joonistatakse ametkondades skeeme, mis seavad löögi alla süsteemi kõige nõrgema poole ehk tudengi. Praegused lahenduskäigud toovad päris kindlasti kaasa ajude väljavoolu ja väljalangevuse suurenemise ning piiravad kõrghariduse kättesaadavust.

Fotod: Johanna Adojaan

Kuigi sellele on pööratud vähe tähelepanu, on kõrgkoolidel suur finantsprobleem: kõrghariduse riiklik rahastamine on langenud selle kümnendi jooksul umbes pooleteiselt protsendilt SKTst ühele protsendile[1] ning riigipoolne teadusrahastus pole jõudnud kunagi ühe protsendini SKTst[2], olgugi et riik on lubanud seda juba aastaid[3]. Rahanappus on viinud akadeemias „kõigi sõjani kõigi vastu”. Teadustöötajad on vastamisi õppejõududega, valdkond valdkonnaga ning instituut instituudiga selle nimel, et olelusvõitluses aina piiratumaks jäävate ressursside pärast ellu jääda. Seetõttu pole ehk isegi mõtet imestada, et mingisugusegi ühtsuse säilitamiseks on leitud kõrgkoolide seest ühine vastane, keda taga kiusata – nimelt tudeng. Vaatlen seda lähemalt Tartu Ülikooli näitel.

Esimene samm tudengite vastu astuti möödunud sügisel, kui Tartu Ülikooli nõukogu andis suunise suurendada erarahastuse osakaalu ülikooli eelarves ning seeläbi kärpida nii palju tasuta kohti, kui on õiguslikult võimalik. Järgmine etapp käivitus 17. aprilli arengukavaseminaril „Kes ja kuidas peaks õppe eest tasuma?”. Aruteluga jõuti tulemuseni, et maksma peaks tudeng ja tasuta kõrgharidusest tuleks üldse loobuda. Üliõpilasesindajad suutsid küll tagada, et seda punkti ülikooli arengukavasse ei lisata, ent kuuldavasti soovib rektoraat siduda selle endiselt arengukava rakendusplaaniga. Viimane tormile eelnenud samm oli TÜ arengukonverents „Rahvusülikool 100”, mis arenes kiiresti tasulise kõrghariduse kõlakojaks; virtuaalsest arutelukeskkonnast eemaldati tudengite protestihüüded ja vastuväited ning üliõpilaste „esindajana” kutsuti rääkima üks tasulise kõrghariduse suuvooder, kellel polnud üliõpilasesindusega mingit pistmist.

Selle hoovõtu tulemusi võib nüüd selgelt näha. Artikli kirjutamise nädalal täitus meedia kümnete vastavasisuliste arvamusartiklitega. Otsa tegi lahti Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valk, kes avaldas sel teemal arvamuslugusid[4], andis samas vaimus intervjuusid[5] ning püüdis kuuldavasti mobiliseerida ka teisi kõrgkoole ühisrindeks, et kõik üliõpilased peaksid maksma vähemalt 1000 eurot õppemaksu aastas. Sellega oli alanud rünnak tudengite vastu.

Kolm tudengivaenulikku trajektoori

Tõele au andes on raske leida halvemat sihtgruppi, kellelt raha nõuda. Eurostudenti 2017. aasta üliõpilaste uuringu järgi oli 60% tudengite sissetulek alla 440 euro ehk nad elasid tolle aja ekvivalentnetosissetulekut (469 eurot) arvestades suhtelises vaesuses ning veidi vähem kui 20% neist absoluutses vaesuses (elatudes vähem kui 200 eurost)[6][7]. Teisisõnu nõuaks ülikool 1000-eurose õppemaksu (mida korjataks kümne õppekuu põhjal) kehtestamisega mediaantudengilt[8] (sissetulekuga 375 eurot) 100 eurot kuus ehk enam kui ¼ tema kuisest sissetulekust (või kogunisti ⅓, kui arvestada ainult neid, kes õppimise kõrvalt tööl ei käi), millest läheb juba praegu umbes 230 eurot eluaseme- ja elamiskuludeks ning veel ligikaudu 90 eurot muudeks kulutusteks (arvestades, et mediaanväljaminek on 321 eurot kuus)[6]. Ehk kui seni suutis mediaantudeng koguda 54 eurot sääste, siis uues olukorras jääks ta 45 euroga miinusesse (2016. aasta arvude korral).

Selle loogika põhjal on kolm võimalikku trajektoori, mis võivad realiseeruda. Esimese puhul tõmbavad tudengid lihtsalt rihma koomale ning elavad ära senisest vähesemaga. Kuna tudengid toimivad aga juba praegu suuresti säästurežiimil (kiirnuudlid on tudengite üldtunnustatud sümbol), ei tundu see variant eriti tõenäoline. Teine võimalus on, et tudengid hakkavad lihtsalt täiskohaga õppimise kõrvalt senisest rohkem ja pikemalt tööl käima (2016. aastal oli täiskohaga õppivaid ja kogu semestri vältel töötavaid tudengeid 51%, kellele lisandus veel 13% neid, kes töötasid „aeg-ajalt”)[6]. See saab aga olema paras hoop nii tudengile endale kui ka kõrghariduse kvaliteedile.

Tudengi olukorda kahjustab see põhjusel, et praegune süsteem ei ole loodud selleks, et ta saaks pühenduda ilma raskusteta nii õpingutele kui ka tööle: täiskoormusega õppides on kohustus läbida aineid 40 tunni mahus nädalas ning selle kõrval veel täiskohaga töötamine tähendaks lõppkokkuvõttes 80-tunniseid (õppe)töönädalaid ja 16-tunniseid tööpäevi (või 11,5-tunniseid, kui lugeda siia ka nädalavahetus)[9]. Samas ei ole osakoormusega õpe paljudele variant selle kalliduse tõttu – isegi terve semestri vältel töötavate tudengite sissetulek on ainult ligikaudu 600 eurot kuus[6] ehk kaugelt liiga vähe, et maksta muude kulutuste kõrvalt osakoormusega õppimise eest.

Kõrghariduse kvaliteet saab sellest aga selge hoobi, kuna päris kindlasti ei kavatse tudengid selliste töönädalate puhul senisel määral õppimisele pühenduda. Juba praegugi töötab keskmine tudeng täiskohaga õppimise kõrvalt 31 tundi nädalas ning optimeerib selle koormusega paremini toimetulekuks õppimist nii, et selle peale kulub nädalas samuti umbes 31 tundi (ehk 9 tundi vähem kui peaks). Nagu Eurostudenti analüüsi autorid välja tõid, siis „ajakonflikti korral langeb üliõpilaste valik pigem töötamise kui õppetöös osalemise kasuks”[6]. Kaasa tasub tunda ka õppejõududele. Aristotelese sõnul toimub õppimine vaid siis, kui selle jaoks on „jõudeaega”, kui päriselt on hetki, et täielikult õpitavale keskenduda ilma mingisuguste väliste tegevusteta[10]. 80-tunnised (õppe)töönädalad toovad aga tõenäoliselt endaga kaasa auditooriumid, kus õppimist ei toimu – mis täituvad aina enam inimestega, kes on liiga väsinud, et kaasa mõelda, või hoopis tühjenevad.

Kolmas variant, millele Aune Valk ja sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Raul Eamets[11] rõhuvad, on õppelaenusüsteemi reform ehk suurendada aastas laenatavat summat nii, et sellega oleks võimalik katta nii elamis- kui ka õppekulud (ehk praeguse 2000 euro asemel vähemalt 5000 + 1000, aga tõenäoliselt enamgi, kuna õppemaks tasulistel täiskohaga õppekavadel on enamasti tunduvalt suurem, TÜ arstiteaduste puhul kogunisti 11 000 eurot õppeaastas), muuta see teatud tingimustel tühistatavaks ning ilmselt ka kaotada kahe käendaja nõue, mis on olnud seni peamiseks takistuseks tagasihoidliku sotsiaalmajandusliku taustaga tudengitele. On aga põhjust arvata, et antud debatis on see pigem katse tudengeid rahustada kui sisuline ettepanek.

Tulemuseks vaimult väiksem rahvas

Kogu võitluse tuum seisneb ju selles, et riik ei tõsta kõrghariduse rahastust piisavalt. Tühistatav õppelaen oleks aga riigile endiselt kuluallikas (nt pankadele laenu korvamisega) ning nõuaks täiendavaid vahendeid (ja enamgi veel, kui riik võtaks laenamise enda peale). Ehk sisuliselt küsivad õppeprorektor ja dekaan seda, et õppelaenusüsteemi reform toimuks kas kõrghariduse rahastuse kasvu või juba olemasoleva rahastuse arvelt, väites samal ajal, et kõrgharidusse on raha juurde vaja. Tegemist on selge vastuoluga, kuna, nagu Aune Valk ka ise tunnistab, isegi täiesti tasuline kõrgharidus poleks piisav, et katta seda osa rahastusest, mis praegu puudu jääb[5], ning kui sellise laenusüsteemi loomise hind oleks riiklike vahendite vähenemine kõrgkoolide jaoks, on see ka esimene nõudmine, millest läbirääkimistelaua taga loobutaks. Ka edu korral oleks aga endiselt tegemist süsteemiga, milles üliõpilased säästaksid vähem ja laenaksid rohkem, töötaksid rohkem ja õpiksid vähem.

Nende kolme trajektoori ühisosa on aga see, et tõenäoliselt ei ole enamik üliõpilasi valmis sellist viletsust (olgu siis täielikku vaesust, töö ja õpingutega ülekoormatust või siis ebaõnne korral laenutaaka) taluma ning ilmselt kas loobutakse üldse kõrgkooliõpingutest või suundutakse nt Põhjamaadesse, kus kõrgharidus on suuresti tasuta ja seejuures kaetud ulatusliku õppetoetuste süsteemiga. Akadeemiliselt võimekate väljavoolu perspektiivi tõsidust kinnitab tõsiasi, et juba praegu on pea 80% tudengitest pidanud tasuta kõrgharidust oma õppimisvalikus oluliseks või väga oluliseks[6]. Selle teguri mõjuga kõrghariduse „hinnaelastsusele” (kuivõrd hinnatõusuga väheneks „tarbijate” arv) ettepanekute tegijad aga nähtavasti ise arvestanud pole.

Selline kõrghariduse kättesaadavuse vähenemise ja kvaliteedi langemise perspektiiv on muserdav kõigile neile, kes unistavad nagu Jakob Hurtki eesti rahva „vaimu suurusest”. Selle eesmärgi saavutamisel on haridus ning eriti kõrgharidus oma ainulaadse rolli tõttu asendamatu. Kui üldhariduse funktsioon on peaasjalikult kujundada hoiakuid – enamasti „kuulekust, täpsust ja distsipliini”, ning „õppida teadma oma kohta, alluma ülematele, uskuma, et süsteem on õiglane”[12] –, siis kõrghariduse eesmärk on teadmine ja tõde. Hannah Arendt on nimetanud akadeemiat kogunisti üheks ühiskonna vähestest „tõe pelgupaikadest”, kus kehtib maksiim „fiat veritas, et pereat mundus” („saagu tõde, hävigu või maailm”), olgugi et tihti avalikkuse kiuste[13].

Kõik, kes on selles keskkonnas viibinud ning „õpiväljundid” saavutanud, on oma edasises elus „tõe saadikud”, kes aitavad hoida seda elus avalikus sfääris, kus tõde võtab arvamuse kuju ning arvamus tõe oma[13]. Lisaks on nad vabad inimesed, kuna pole vabadust ilma tõeta, vaid ainult orjus oma teadmatuse ja väärteadvuse ikkes[14]. Tõde viib vabaduseni ja vabadus isikupärani; isikupära muudab aga inimese väärtuslikumaks nii iseendale kui ka teistele ning aitab seeläbi kaasa ühiskonna arengule[15]. Ehk kaasnegu kõrgharidusega selge majanduslik kasu või mitte, oluline on, et võimalikult paljud saaksid sellest osa nii üksikisiku kui ka ühiskonna arenemise eesmärgil.

Tudengid tänavatele!

Näeme praegu kokkupõrget kahe rahastusmudeli vahel. Esimene neist on tarbimispõhine ehk see, kes kõrgharidust „tarbib”, ka maksab – see on angloameerika kultuuriruumile omane lähenemine, mida toetavad tasulise kõrghariduse pooldajad ja mille kohaselt on kõrgharidus erahüve. See mudel on aga tugevalt regressiivne, välistades need, kes „tarbimise” eest maksta ei suuda, ent kes vajaksid seda tihti enim, et liikuda edasi kõrgema lisandväärtusega aladele. Teine mudel on solidaarsuspõhine nagu Põhjamaades, kus kõrgharidust peetakse üldiseks hüveks, mis peab olema kättesaadav kõigile võimekatele ning mille eest maksavad kõik poliitilise kogukonna liikmed üheskoos maksude kaudu.

Üliõpilasesinduste pikaaegne seisukoht on olnud, et Eesti peaks järgima selles küsimuses Põhjamaade teed. Sel kevadel toimunud tudengite esindajate väljaastumised kõrgkoolide vastu on lähtunud just selle põhimõtte kaitsmisest. 25. veebruaril kogunesid Tartu kõrgkoolide esindajad haridus- ja teadusministeeriumi juurde, et lugeda ette üle-eestiline üliõpilaste deklaratsioon teaduse ja kõrghariduse toetuseks ning nõuda esiteks ligipääsu kõrgharidusele kõigile, kel on „akadeemiline võimekus õppida”, ning teiseks seda, et „üliõpilased saaksid täielikult pühenduda õppimisele, mitte ei oleks sunnitud rööprähklema töö ja õppimise vahel või elama puuduses”[16]. 11. märtsil kogunesid Tartu Ülikooli üliõpilased uuesti, seekord Tartu Ülikooli raamatukogu ette, kus nõuti samuti tasuta kõrghariduse säilitamist ja laiendamist ning sotsiaalsete tagatiste süsteemi a(s)jakohastamist, skandeerides: „Üliõpilase töö on õppimine ja ta peab saama sellele pühenduda!”[17] Üheksa päeva hiljem toimus samasugune aktsioon Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhtimisel Stenbocki maja ees. Võitlusind esindajate seas pole siiani vaibunud ning alanud infosõjas pole EÜL jätnud ei Aune Valgule ega laiemale ühiskondlikule arutelule meediavoogudes vastamata[18].

Seni tehtu pole aga piisav, et seda võitlust võita. Kõrgkoolid koonduvad aina visamalt tasulist kõrgharidust toetama ning ei piisa ainult üliõpilaste esindajate protestidest suletud uste taga või isegi avalikus meedias. On vaja, et tudengid tuleksid tänavatele ning seisaksid päriselt enda eest. Senised ettevõtmised on näidanud, et see on võimalik, aga potentsiaal on veel saavutamata. Nagu on öelnud EÜLi asejuht Joonatan Nõgisto, on kõrghariduse rahastuse tõus prioriteetide küsimus[19] ehk see on üliõpilaste teha, kas nad on riiklikult väärtustatud. Üliõpilasesindused peavad nägema suurt vaeva, et esindatavaid mobiliseerida ja toetada tule alla sattunud haridus- ja teadusministrit tasuta kõrghariduse kaitsel[20]. See saab olema järgmise aasta suurim väljakutse.

Tasuline kõrgharidus = kvaliteedikontroll õppejõududele

Tragikoomiliseks muudab võitluse tudengite vastu see, et Tartu Ülikool ei ole tegelikult olnud kunagi nii jõukas kui praegu (eelarvega, mis läheneb 200 miljonile eurole), ning see, et need, kes teenivad keskeltläbi Eesti keskmist palka või enamgi, soovivad õppemaksu nõudes tõsta oma sissetulekut nende arvelt, kes ei teeni keskeltläbi miinimumigi. Sellega tulistab alma mater endale ise jalga, kuna on üles ässitanud 85% „ülikooliperest”, kes võinuks olla muidu liitlane meie ühistes püüdlustes kõrghariduse ja teadusrahastuse tõusu saavutamiseks. Pole vahet, mis tüüpi koostööd võidakse soovida üliõpilaskonnaga teha, see suhe on edaspidi alati määrdunud. Tartu Ülikooli üliõpilasesindus ei väsi üliõpilaste eest võitlemast ning on nõus astuma vajadusel ka omaenda ülikooli juhtkonna vastu.

Kui realiseeruma peaks aga tudengite jaoks halvim võimalik stsenaarium ning tasuta kõrgharidus kaob lõplikult, siis see saab toimuda ainult ühel tingimusel: kui kogu see raha suunatakse ainult õppekvaliteedi tõstmisse. Aune Valk kiitis tasulist kõrgharidust tudengite „suurema nõudlikkuse” pärast ning seda võimalust ei saa kasutamata jätta. Kui seni on üliõpilasesindajad olnud valmis minema mõnes küsimuses kompromissile, siis tasulise kõrghariduse puhul ei saa enam olla mingit keskteed nende nõudmiste elluviimises. Kui tõsta sellega tõesti õppejõudude palku, siis ainult lisatingimustel, et kõik õppejõud läbivad kohustuslikus korras viie aasta jooksul vähemalt ühe 3 EAP mahus õpetamisalase koolituse, kirjutavad iga aasta oma õpetamisportfooliot ja vaatavad regulaarselt üle oma ainekava, materjalid, õppemetoodika jne ning et tudengite liiga madala tagasiside või ülikooli normide rikkumise puhul järgnevad alati vastumeetmed. Olgu nad siis rikkamad, aga oma töös sama pingsa tähelepanu ja hindamise all nagu tudengid.

Lisaks sellele ei ole pärast õppemaksude kehtestamist enam mingisugust õigustust, et Tartu Ülikooli nõukogus kui alma mater’i kõrgeimas otsustuskogus ja selle võitluse algatajas pole ühtegi üliõpilast – kedagi, kes oleks saanud eelmise sügise otsusele vastu vaielda ja hääletada. „No taxation without representation” oli postulaat Ameerika revolutsioonis ning see saab keskseks ka üliõpilaste võitluses. Kui see on saavutatud, tekib vähemalt lootus, et ühel päeval avanevad ehk tõe pelgupaiga väravad taas ka neile, keda tahetakse praegu vaesuse tõttu sellest välja jätta. Enne on aga olulisim takistada nende sulgumist. Üliõpilased, seiske oma õiguste eest!

[1] Valitsussektori hariduskulude % SKP-st haridusliikide lõikes. – Haridussilm, 2019.
[2] TAI strateegia 2014–2020 indikaatorid. – Haridussilm, 2019
[3] Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014–2020 „Teadmistepõhine Eesti”. – Haridus- ja Teadusministeerium, 2014.
[4] Valk, A. 2019. Tasuta kõrgharidus viib Eestit mudaliiga poole. – Postimees, 15.05.
[5] Ehala, M. 2019. Lisarahata kõrgharidus nõrkeb paari aastaga. – Postimees, 27.05.
[6] Haaristo, H.-S.; Kirss, L.; Leppik, C.; Mägi, E.; Haugas, S. 2017. Eesti üliõpilaste eluolu 2016: rahvusvahelise üliõpilaste uuringu EUROSTUDENT VI Eesti analüüs, lk 73.
[7] Pärgma, R. 2018. 300 000 Eesti elanikku elasid mullu suhtelises vaesuses. – Postimees, 18.12.
[8] Mõeldud on mediaansissetulekuga kuni 24-aastaseid bakalaureuseõppes või rakenduskõrgharidusõppes täiskoormusega õppivaid üliõpilasi. Mediaansissetulek näitab piiri, millest 50% teenib vähem ja 50% rohkem.
[9] Nädalas 40 tundi või enam õppimise kõrvalt töötavaid üliõpilasi oli uuringu kohaselt u 50% töötavatest tudengitest.
[10] Aristoteles 2015. Poliitika, lk 212, 235.
[11] Eamets, R. 2019. Tasulise kõrghariduse osakaal peaks suurenema. – Postimees, 27.05.
[12] Hess, B. B.; Markson, E. W.; Stein, P. J. 2000. Sotsioloogia, lk 186.
[13] Arendt, H. 2012. Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas, lk 310–311.
[14] Norman, R. 1987. Free and Equal: A Philosophical Examination of Political Values, lk 48–49.
[15] Mill, J. S. 2018. Vabadusest, lk 87, 93, 104.
[16] TÜ Ametiühing toetab üliõpilaste deklaratsiooni. – Tartu Ülikooli Ametiühing, 2019.
[17] Nägemus üliõpilaste sotsiaalsete tagatiste süsteemist. – Tartu Ülikooli üliõpilasesindus, 2019.
[18] EÜL. 2019. Tasulise kõrghariduse ettepanekus on küsitavusi. – Postimees, 27.05.
[19] Nõgisto, J. 2019. Kõrghariduse alarahastamine on poliitiliste prioriteetide küsimus. – Postimees, 20.05.
[20] Ideaalne oleks muidugi, kui ka näiteks osakoormusega õppimine oleks tasuta – u 40% tudengitest soovib, et nad saaksid pühenduda rohkem nii õpingutele kui ka tööle[6], mitte olla nende kahe vastandliku nõudmise vahel niivõrd lõhestatud kui praegu. Nüüd tuleb aga võidelda olemasolevagi säilitamise nimel.

Karl Lembit Laane on kirjutamise hetkel veel viimast kuud Tartu Ülikooli üliõpilaskonna aseesimees ja riigiteaduste tudeng, artikli avaldamise ajal juba reamees 1. jalaväebrigaadi kinnipidamislaagris, hoidmas pöialt üliõpilaste ja nende esindajate püüdlustele.

Johanna Adojaan on väike vanainimene, linna läinud kunksmoor, kes sööb kiikuva lühtri all tatart tatraga ja naudib Belgias tudengielu. Värske paberitega kunstnik.