Tunne oma oponenti. Ettevõtjad on olnud ajaloos meistrid looma strateegiaid meedia, seadusandja ning aktiivsete kodanike manipuleerimiseks. Selleks et neile kohaselt reageerida, tuleb need esmalt ära tunda.

Palmiõli tootmise pärast murelikud Greenpeace’i aktivistid avaldamas meelt Indoneesia keskkonnaministeeriumi ees. Foto: Bay Ismoyo / AFP

Eelmise aasta lõpus oli riigikogus riiklikult olulise küsimusena arutlusel keskkonnaaktivistide algatatud pöördumine PÕXITi ehk põlevkivienergeetikast väljumise strateegia loomise kohta. Taas jäi sõnavõttudest kõlama tõdemus, et tegu on hoomamatult kompleksse probleemiga, millele „tegelikult lahendusi ei ole”, mistõttu seda teemat on veeretatud riigikogus juba aastaid nagu kuuma kartulit. Enne sääraste järelduste tegemist tasuks siiski uurida, kas see on sündinud adekvaatse olukorrakirjelduse pinnalt või hoopis kuvandist, mida tööstus soovib meid uskuma panna. Nimelt pakub pilguheit tööstusajalukku arvukalt näiteid strateegiatest, millega suurtööstused on järjekindlalt tegelikkust moonutanud ja seeläbi enda tekitatud probleemide lahendamisest pääsenud.

Probleemi pole olemas

Lihtsaim, ehkki mitte kuigi jätkusuutlik viis probleemist pääsemiseks on loomulikult eirata selle olemasolu. Näiteks ilmutas eelmise sajandi algul USA transpordisektoris monopoli staatust nautinud raudteetööstus pea kriminaalset hoolimatust liiklussurmasid ennetavate elementaarsete turvanõuete täitmise vastu rongides[1]. Sellal kui raudteemagnaadid investeerisid kogu raha uutesse luksusrongidesse, mille pilet oli taskukohane vaid väga väiksele osale ühiskonnast, hakkasid liiklusohutuse pärast muretsenud tavareisijad „jalgadega hääletama”, eelistades kiiresti arenevat bussitransporti. 1930ndate lõpuks oligi raudteetööstus loovutanud oma turupositsiooni reisijate vajaduste ja soovide eiramisest tingituna bussidele ja autodele.

Sagedamini toimub probleemi eitamine aga mitte ülbe avaliku ignoreerimise, vaid salakavala mahavaikimise kaudu. Näiteks lahvatas 1970ndatel USA autotööstuses skandaal uue Ford Pinto mudeli ümber, kui tulid ilmsiks sajad juhtumid, kus autoga õnnetusse sattunud inimesed olid sellesse sisse põlenud. Väidetavalt oli Ford teadlik põlenguid põhjustanud veast auto kütusepaagi disainis, kuid otsustas majanduslikel kaalutlustel oma kliente vigastest mudelitest mitte teavitada.[2]

Teadustöö saboteerimine

Kui on näha, et probleemi ei õnnestu maha vaikida, hakatakse tavaliselt tegelema selle sihiliku ümberlükkamisega ehk – tänapäevast väljendit kasutades – „alternatiivsete faktide” konstrueerimisega. 1950ndatel avastasid USA teadlased, et suitsetamine põhjustab suure tõenäosusega kopsuvähki. Selle peale mõtlesid tubakatööstuse esindajad välja enneolematu skeemi, millega seoses otsiti ülikoolidest üles teadlased, kes olid suitsetamise ja kopsuvähi seoste suhtes skeptilised, ning neile pakuti suuri rahasummasid uurimistöö jätkamiseks[3]. „Teadustöö” koordineerimiseks loodud Tobacco Industry Research Committee asutamisel deklareeriti kusjuures muret rahva tervise pärast kui tööstuse aluspõhimõtet ning absoluutset pühendumist teadusliku tõe väljaselgitamisele, mis lõi tööstusest positiivse kuvandi, kuigi kogu projekti tegelik eesmärk oli külvata tarbijates segadust ja diskrediteerida teaduse väärtust.

Suurtööstuse huvides toimiva ideoloogia normaliseerumine on viinud olukorrani, kus isegi niivõrd komplekssed probleemid nagu globaalne kliimamuutus näivad olevat leevendatavad individuaalsete tarbimisotsustega.

See, et tööstus teadustööd saboteerib, on üllatavalt levinud nähtus ning seda kohtab väga erinevates sektorites, alustades energeetikast ja transpordist ning lõpetades toidu- ja alkoholitööstusega (põhjaliku ülevaate andis teemast keemiatööstuse näitel hiljutine artiklisari Sirbis). Seejuures on tööstus sageli suurepäraselt kursis teadustööga, mida hiljem sihipäraselt ümber lükkama asutakse. Hiljuti avastati näiteks, et USA suurima naftaettevõtte ExxonMobili palgatud teadlased olid jõudnud juba 1977. aastal veendumusele, et kliimamuutus on tingitud fossiilkütuste põletamisest ning tööstuse tegevuse jätkamine sama tehnoloogiaga kujutab eksistentsiaalset ohtu inimkonna püsimajäämisele. Sellest hoolimata õnnestus ExxonMobilil seda teadmist kümmekond aastat maha vaikida, kuni see 1980ndate lõpus laiema üldsuse tähelepanu pälvima hakkas. Probleemi avalikuks tulemisele vastas ettevõte kümnete miljonite dollarite suunamisega lobitöösse ja kampaaniatesse, et kliimateaduse väiteid ühiskonnas kahtluse alla seada.

Ühisrinde loomine

Tööstuse huvikaitse puhul on läbiv joon ettevõtete koondumine koalitsiooniks – seda nii juba olemasolevate esindusorganisatsioonide kui ka just selleks otstarbeks loodud ühenduste kaudu. Küllap on paljudel meeles Eesti põlevkivi- ja keemiatööstureid ühendava Eesti Keemiatööstuse Liidu mõne aasta tagune kampaania, mille järgi seisneb kogu meie „õnn ja iseseisvus” põlevkivis ning valitsuse plaan tõsta keskkonnatasusid ähvardab viia „sotsiaalse katastroofini”. Seejuures ei pruugi põletavamate probleemide korral loodud ühisrinne piirduda sugugi ühe tööstusharuga. Näiteks hõlmas USAs 1980ndate lõpus loodud Global Climate Coalition nafta-, transpordi-, energia- ja terasetööstureid, keda kannustas ühine eesmärk diskrediteerida kliimateadust ja lükata edasi globaalse kliimapoliitika rakendamist.

Probleem on hoopis milleski muus

Kuna „alternatiivsete faktide” konstrueerimine võib olla väga kulukas ja aeganõudev tegevus, on sageli hoopis efektiivsem probleemi fookuse nihutamine, mille käigus veeretatakse selle lahendamise vastutus kellegi teise õlgadele. Niimoodi tegid näiteks USA autotöösturid, kes seisid eelmise sajandi algul silmitsi liiklussurmade kasvu probleemiga. Selmet uurida võimalusi, kuidas lisada sõiduauto disaini tänapäeval iseenesestmõistetavaks saanud õhkpadjad ja turvavööd, keskendus autotööstuse loodud Safety First Committee kõigele muule peale selle, viidates probleemi allikatena puudulikule juhtimiskoolitusele, vähesele liikluskontrollile ja ebaturvalistele teedele[4]. Sarnast argumentatsiooniloogikat kasutas eelmise sajandi keskpaigas ka Briti kivisöetööstus. Kuhjuvad probleemid kivisöe põletamisest tingitud õhusaastega kulmineerusid 1952. aasta detsembris, kui viis päeva Londoni linna katnud paks sudu põhjustas tuhandete inimeste surma ja kümnete tuhandete haigestumise. Kriitikarahe alla sattunud kivisöemagnaadid väitsid seepeale, et probleem pole mitte kivisöe tööstuslikus kasutamises, vaid kodumajapidamistes, kus seda põletatakse ebamodernsetes ja vananenud kütteseadmetes[5].

Protestijad on okupeerinud heitgaasinäite võltsinud autotootja Volkswageni Wolfsburgi tehase sissepääsu. Foto: John MacDougall / AFP

Mõlema näite puhul võimaldas probleemi uuel kujul ümbermääratlemine tuletada sellele hoopis teistsugused lahendused kui need, mida nõudsid murelikud kodanikud. Nii pani ka Briti kivisöetööstus ette propageerida tarbijate harimist ning kütteseadmete väljavahetamist kodumajapidamistes – need olid lahendused, mis pisendasid suurkorporatsioonide vastutust ning rõhusid selle asemel tarbijakäitumise muutmisele. Markantseid näiteid sellest strateegiast leiab ka tänapäeval igalt poolt, mõelgem kas või USA relvatootjatele, kelle sõnul ei ole massitulistamistes süüdi mitte relvade lihtne kättesaadavus, vaid nende sattumine valedesse kätesse[6]. Suurtööstuse huvides toimiva ideoloogia normaliseerumine on viinud olukorrani, kus isegi niivõrd komplekssed probleemid nagu globaalne kliimamuutus näivad olevat leevendatavad individuaalsete tarbimisotsustega, olgu selleks siis säästupirnide soetamine või autosõidust loobumine, samal ajal kui põlevkivitööstus rajab uusi kaevandusi[7].

Lahendust ei ole olemas

Kui probleemi ei õnnestu enam eitada ega ümber defineerida, jääb üle väita, et tegu on põhimõtteliselt lahendamatu olukorraga ning just seetõttu tuleb jätkata vanaviisi. Näiteks ei kujuta taastuvenergia Eestis põlevkivile tõsiseltvõetavat alternatiivi, kuna lood metsast ja tuulest kui kogu energeetika alustalast kuuluvad põlevkivitöösturite sõnul „muinasjutu valdkonda”. Sellised seisukohavõtud põhinevad harilikult parasjagu toimiva turusituatsiooni kirjeldamisel, arvestamata seda, et uus ja arenemisjärgus tehnoloogia vajab esimest korda turule jõudmiseks sageli stimuleerivat toetust ja kaitset kehtivate tururegulatsioonide eest, mis on tugevalt kaldu olemasolevate suurtööstuste poole.

Ometi võivad sobivate stiimulite korral toimuda pöörded turusituatsioonis märkimisväärselt kähku. 1980ndate lõpus hakkasid levima hoiatused seoses osoonikihi hõrenemise ohuga, mida hakati seostama külmutusseadmetes kasutatud tehnoloogiaga, mis paiskas õhku suures koguses freooni. Sellal kui maailma suurimad külmikutootjad juhtisid tähelepanu alternatiivse tehnoloogia puudumisele, haaras probleemi lahendamisel juhtohjad hoopis globaalne keskkonnaorganisatsioon Greenpeace. Külmikutootjate väited toimivate alternatiivide puudumisest lükati ümber kõigest paari aastaga, kusjuures nüüd on nime Greenfreeze kandev keskkonnasõbralik tehnoloogia kasutusel enamikus maailma külmkappides.

Uus ja arenemisjärgus tehnoloogia vajab esimest korda turule jõudmiseks sageli stimuleerivat toetust ja kaitset kehtivate tururegulatsioonide eest, mis on tugevalt kaldu olemasolevate suurtööstuste poole.

Tehnoloogia kaudu manipuleerimine

Salakavalaim avalikkusega manipuleerimine ei toimu aga retoorika, vaid tehnoloogia tasandil. Teadmatusest või sihilikust manipuleerimiskavatsusest tingituna võetakse sageli kasutusele pealtnäha innovaatilisi lahendusi, mis tegelikult ei lahenda probleemi või hoopis süvendavad seda. Paari aasta eest Volkswagenist alguse saanud skandaali tagajärjel avastati näiteks, et mitmed tuntud autotootjad üle maailma olid seadistanud oma sõidukitele tarkvara, mis võltsis heitgaasinäitusid ametlike mõõtmiste ajal tegelikest kuni 40 korda väiksemaks, et need vastaksid sätestatud keskkonnanormidele. Seejuures tekib paratamatult küsimus, kas autotootjad oleksid saanud sellele järgnenud krahhi vältida, kui nad oleksid suunanud kogu selle aja ja raha tegelike probleemide lahendamisse.

Ometi võib just taolistel skandaalidel olla tööstusinnovatsiooni stimuleeriv mõju. Näiteks juhtisid Hollandi loomakaitsjad juba alates 1970ndatest tähelepanu sigade äärmiselt kehvadele elutingimustele seafarmides, kus tiineid emiseid hoiti keti otsas vähem kui ühe ruutmeetri suurusel alal, kuid loomakaitsjate surve kiuste suutsid seakasvatajad vältida aastakümneid sigade elutingimuste parandamist. Olukord muutus järsult pärast 1997. aasta ägedat seagripipuhangut, mis levis loomade kehvade elutingimuste tõttu sigalates plahvatuslikult ning mille tagajärjel suunati tapmisele sadu tuhandeid sigu. Teleklipid loomade massilisest hukkamisest tekitasid tohutu pahameeletormi Hollandi avalikkuses ning paari kuu jooksul võeti valitsuses vastu uued regulatsioonid, mille kohaselt pidi kogu sektor minema kümne aasta jooksul üle uuele aedikusüsteemile, kus sigu hoitakse grupis ja neil on ruumi vabalt ringi liikuda[8].

Kodanikuühiskonna võimalused

Mida on aktivistidel õppida suurtööstuse käitumismustritest? Pea kakssada aastat tagasi ütles Preisimaa kindral Carl von Clausewitz: „Sõda pole midagi muud kui poliitika jätkamine teiste vahenditega.”[9] Tänapäeval peame nentima, et ka teaduse ja tehnoloogia rakendamine oma huvikaitsevankri ette kujutab endast poliitika tegemist teiste vahenditega[10]. Eesti keskkonnaorganisatsioonid on olnud küll võrdlemisi edukad poliitilise dialoogi tõstatamises ja avaliku arvamusruumi kujundamises, kuid tõelise muutuse saavutamine nõuab ka tehnoloogia ja muude materiaalsete vahendite mobiliseerimist muutuse teenistusse. Osoonikihi hõrenemine õnnestus peatada just seetõttu, et Greenpeace ei piirdunud pelgalt probleemile tähelepanu juhtimise ja vastaste argumentatsiooni teel veenmisega, vaid astus sammu kaugemale. Nimelt suutsid Dortmundi kohalikud aktivistid leida ja viia omavahel kokku alternatiivset tehnoloogiat arendanud teadlased ja pankroti äärel oleva väikse külmikutootja, kes oli nõus tehnoloogiat katsetama. Tootearenduseks vajalik raha koguti muu hulgas Greenpeace’i rohkete liikmete ja toetajate esitatud eeltellimuste kaudu. Külmikute müügiedu järel tehti Greenfreeze’i patent aga vabalt kättesaadavaks ning tehnoloogia võtsid kasutusele kõik maailma suurimad külmikutootjad.

Muutuste materiaalse poole mõjutamisel on Greenpeace’i peamine taktika ka vahetu tegutsemine ühiskonnale ja loodusele tekitatava kahju ärahoidmiseks. Organisatsiooni jaoks oli lõppenud aasta vast olulisim töövõit see, et vihmametsade hävitamise eest vastutav palmiõlitootja Wilmar lubas lõpuks kaardistada oma tarnijad ning loobuda koostööst nendega, kes hangivad toormaterjali ebaseadusliku metsaraie teel. Läbimurre saavutati pikaajalise süsteemse kampaaniaga, mis hõlmas muu hulgas tegevusi paljudes eri riikides nii maal kui ka merel. Meeldejäävaimad näited kampaaniaaktsioonidest olid Wilmari õlitehase „okupeerimine” Indoneesias, palmiõli transportivate tankerite jälitamine avamerel ja nende randumise takistamine Rotterdami sadamas ning Wilmari palmiõli sisaldavate Oreo küpsiste tootja Mondelēzi peakorteri ees korraldatud protestiaktsioon, mis hõlmas orangutanikostüümis meest, mootorsaagi, puukände ja metsaraie helisid. Millal võib oodata sarnaseid aktsioone Eestis?

[1] Roberts, J. C. D. 2017. Discursive destabilisation of socio-technical regimes: Negative storylines and the discursive vulnerability of historical American railroads. – Energy Research & Social Science, nr 31, lk 86–99.
[2] Geels, F. W.; Penna, C. C. 2015. Societal problems and industry reorientation: Elaborating the Dialectic Issue LifeCycle (DILC) model and a case study of car safety in the USA (1900–1995). – Research Policy, nr 44 (1), lk 67–82.
[3] Brandt, A. M. 2012. Inventing conflicts of interest: a history of tobacco industry tactics. – American Journal of Public Health, nr 102 (1), lk 63–71.
[4] Geels, F. W.; Penna, C. C. 2015. Societal problems and industry reorientation: Elaborating the Dialectic Issue LifeCycle (DILC) model and a case study of car safety in the USA (1900–1995). – Research Policy, nr 44 (1), lk 67–82.
[5] Turnheim, B.; Geels, F. W. 2012. Regime destabilisation as the flipside of energy transitions: Lessons from the history of the British coal industry (1913–1997). – Energy Policy, nr 50, lk 35–49.
[6] Henigan, D. A. 2016. „Guns Don’t Kill People, People Kill People”: And Other Myths about Guns and Gun Control.
[7] Lukacs, M. 2017. Neoliberalism has conned us into fighting climate change as individuals. – The Guardian, 17.07.
[8] Elzen, B.; Geels, F. W.; Leeuwis, C.; Van Mierlo, B. 2011. Normative contestation in transitions ‘in the making’: Animal welfare concerns and system innovation in pig husbandry. – Research Policy, nr 40 (2), lk 263–275.
[9] Clausewitz, K. 1993. On War.
[10] Latour, B. 1988. The Pasteurization of France.

Silver Sillak on lumehelbeke, kes peab saama tulevikus hakkama tööstusühiskonna põhjustatud kliimamuutuste tagajärgedega. Just seetõttu pakub talle huvi, kuidas toimuvad muutused ühiskondlikes ja tehnoloogilistes süsteemides alates energeetikast kuni koolihariduseni.