Mõni aasta tagasi pööritanuks ma silmi sellise artikli peale, mida sa kohe lugema hakkad. See on cringe. Olgu siis nii. Et i-le täpp panna, olen nüüdseks suisa sellises kohas, kus I <3 CRINGE. Keep up, girl.
„Mina 2.0” lätteid on tegelikkuses mitu, kuid Taevaskojaks, kui lätetest juttu, on see, et olen esimest korda oma elus päris suhtes. Üllatus! Sellises, kus ma olen mina ise ja kus tean, kes see „mina ise” on. Õigemini aiman, kes ma olen. Paras ohakas. Abiks on olnud vana hea pidev teraapia ja psühhiaater – tervitan ja kiidan mõlemat taevapiirini. Kui keegi oleks mulle paari aasta eest öelnud, et üksikisikuteraapiast saadu vaat et koltub minu vastse avastuse kõrval, oleks ma saatnud ta sinna, kus päike ei paista.
Oma lähedased olen rääkinud krimpsu kui rosina, sest see „uus”, mille sisu kohe avan, on minu elu muutvate asjade nimekirja esiviisikus, kui mitte esikolmikus, kui mitte teine, kui mitte… ja ma ei jää vait, kui miski on meelus, kui mind miski huvitab.
Eks kaasa aitas ka see, et selle „inimene olemise” kallal on mul nagu ka paljudel teistel huvitav pusida. Kõrvu mõistan, et mul on paar eelist, mida mõnel pole. Mul pole olnud teraapiaga seoses valehäbi ega kehvi kogemusi. Soe käsi SINU õlal, käsitan, kui rõve tunne see on, kui otsid abi, kuid temakesel, kes sind väidetava malbe sõnaga abistama peaks, tuleks esmalt hoopis iseennast aidata. See võib jätta sootuks sügava vao, mida on keeruline välja siluda.
Selge see, et iga inimese teraapiakogemus on erinev, ja ma ei arva mitte, et minu avastus kõigile passib. Selline heads up. Niisiis, mul on nn päris suhe inimesega, kes, kui luban end sedasi väljendada, on sama keerukas kui mina. Küll omamoodi. Suhte pikku hakkasin vaatama kliinilise psühholoogi ja psühhoanalüütiku Orna Guralniku dokumentaalsarja „Couples Therapy”, mis tekitas minus, hiljem meis, kerge nõrkuse paariteraapia vastu. Orna, keda armastan inimesena ja kellest hullupööra lugu pean, on öelnud, et peamine põhjus, miks tema juurde tullakse, on „meil on suhtlusprobleemid” või, natuke läbinähtavam, „palun aita mul oma kaaslast muuta!”.
Kuna minu kaaslase psühholoog pakub paariteraapiat, mõtlesime, et dav, tahame olla need, kes seal käivad. Suuri muresid tollal polnud. Panime aja kinni n-ö niisama. No ja persse… See mõistatuslik „uus” avastus, mida paariteraapia varul oimanud olen, on see, et kui palju tahes tööd ma endaga teen, lõide teiste inimestega on mul endistviisi raskeloomuline. Kui ma väljendusraskustega oma ustava kliinilise psühholoogi juurde pöördun, kuuleb ta aga vaid üht poolt, minu tundeid. Seda isegi juhul, kui näitan talle oma sõnumeid. Võin olla nii teadlik kui tahes, süvenenult mõtiskleda, iga päev kognitiivse käitumisteraapia nõu järgida, päevikut pidada, ravimeid võtta ja mida veel, kuid need aitavad vaid nii palju. Möödarääkimine, arusaamatused ja haiget saamine jätkuvad ning ma ei saa aru, miks. Palun väga, mul on suhtlusprobleemid!
Kuhu me kasvame? Miks?
Enamik on ehk juba kogenud, et psühholoogide lähenemised on tihti seinast seina. Mõni soovitab suhteid lõpetada, neis enda eest seista, piire tõmmata; teine on aga teadlik sellise nõu ohtudest. Psühholoog Erika Labuzan-Lopez suisa manitseb, et üksikisikuteraapias paarisuhte- või sõprusmurede maokas vaagimine võib tekitada suhetes parandamatut kahju.[1] Olen kõrvalt näinud (v-o ka ise teinud), kui nn terapiseeritud pool teeb mure avamisel hakatust sõnadega „minu psühholoog ütles, et…”. See loob võimumängu, mis abistab, kui abistab, vaid üht poolt, ja see pole ju kuigi sobe loht, vähemalt mul keerleb kõhus vastikus, kui suhe, olgu minu ja sõbra, tuttava, pereliikme, looma või kaaslase vahel, käib sammu üksnes minu taktis. See pole aus ega lõbus. Kui soovin, et keegi teeks ainiti seda, mida mina tahan, pöördun vestlusroboti, mitte teise inimese poole.
Samas on ootus saada oma tahtmist arusaadav. Vaata enda ümber ringi, me elame väärtusruumis, mis julgustab olema peategelane; asetama end esikohale; märkama haiglaseid eneseimetlejaid üksnes välimuse järgi ja neist eemale hoidma (mida lühivideod netis õpetavad); ütlema lahti „ebatervislikest suhetest”. Need teod on vajalikud vägivaldsetes olukordades. Vägivallatus suhtluses viib aga enesekeskne mõtlemine ja ebamugavate suhete lõpetamine selleni, et tunneme end üksi. Heaks näiteks on nn meeste üksindusepideemia või laiem üksindustunde levik. Seda põhjusel, et meie individualistlik ühiskond soosib kasvu, mis sünnib alati millegi või kellegi arvelt. Elame ajal, kui kõige parem on olla miljardär! Superjõukate rikkus on kasvanud 2024. aastal kolm korda kiiremini kui 2023. aastal, samal ajal kui vaesuses elavate inimeste arv pole 1990. aastast peaaegu üldse muutunud. Ja nende rikkurite raha pole teenitud, vaid võetud – 60% taga on kas pärandus, tagatoapoliitika, korruptsioon või monopolivõim. Mina näen neid kurjategijatena. Ja muidugi soosib see enesekesksust – see on kasumliku käitumise juur ja on võrdlemisi eeldatav, et me eneseteostust taga ajame. Meile sõna otseses mõttes litsutakse kurkumööda ideed, et eneseteostus on isikliku edu valem. Kuidas see meie suhetes väljendub, ei pajata väga keegi.
Kui teaduslikuks minna, siis ajakirjas Youth avaldatud uuring annab tilga tausta. Teadlased tõdevad, et individualistlikud ühiskonnad on kollektivistlikega võrreldes poliitiliselt paremas seisus, kuid individualistlikud inimesed on kollektivistlikest inimestest õnnetumad. Kõige kahjulikum on võistluslik mõtlemine „tahan olla parem kui teised”. Seesugune binaarne lähenemine pole isiklikus elus suureks abiks: soosib taas „mina vs. sina” mõtlemist. „Mina mõtlen teistele, aga sina keskendud vaid endale!” Küll aga annab see ilmestav statistika väidetele tuge ja tausta ning vaga filtri laialdasele somesisule, mis meie väärtushinnanguid määrib. Paratamatult.
Mureks pole samas mitte ainult suhtlus, vaid väljendamata ning sageli tähelepanu ja kinnituseta jäänud tunded. Teise inimesega, kes on, tee mis tahad, sinust teistsugune, ongi väljakutse ühel pinnal elada või minu puhul isegi pädevalt suhelda, sest appi, minust ei saada aru, kellelgi teisel võivad olla käepärast paremad probleemilahendused, parem kasvatus, etemad teadmised, ajaplaneerimine jms. See mõjub omakorda ohuna minu enesemääramisele. Kas ma olen ikka see inimene, kes arvan, et olen, kui minu põhimõte ei osutu kellegi teise puhul tõeks? Õnneks pole mul palju põhimõtteid. Kui mu kaaslane pakub mulle tema silmis abistavat teavet, siis mina pean esmalt üle saama oma tõrgestrotslikust käitumisest ning seejärel mõistma, et jou, kulla Gregor 2.0, see teave ei kujuta sulle ohtu. Sa ei pea end kaitsma. Või kui miski mulle ei meeldi, siis selmet väidelda, kummal on õigus, tasuks mõelda, miks see „miski” mulle ei meeldi ja kuidas see, mis mulle ei meeldi, mind tundma paneb. Häda pole suhtluses, vaid selles, kui osavalt ma oma rajal püsin. Stay in your lane, girl! Need on minu tunded, millel pole teise inimesega pistmist. Tema tunded on tema tunded, millel pole jällegi minuga pistmist. Niimoodi jäigalt öeldes. Selle ohutunde ja hirmu teadvustamine tegi minust NII PALJU PAREMA INIMESE!
Sinu oma erakond
Viimaseks tahan jagada üht paralleeli, mille õppisin Ornat kuulates. Esmalt, suhtes väljendub see, kuivõrd avatud ma olen n-ö võõrale, teisele (other) ning kuidas ma sellesse suhtun. Sedasi vaadates on igasugune suhe n-ö poliitiline liit, kus saab hinnata, kas see on demokraatlik, autoritaarne või… Siin on ehk taas fun kõrvu mõelda ka sageli individualistlikule somesisule, mis kaldub ajas aina enam paremale ja mis meist paljusid kasvõi alateadlikult mõjutab. See avatus võõrale, teisele on kahepidine: kui näen teistsuguses mõtlemises, käitumises ohtu või lähenen sellele viisil „kummal on õigus!?”, siis näen rööbiti võõrana iseennast. TUNNEN END ÜKSINDA. Seda märkamata täidab aju lüngad talle loogilisega, milleks on tihti „see inimene ei austa mind piisavalt”, „ta gaslight’ib mind”, teeb seda ja toda, luues nõnna lõputuid teooriaid sellest, mis minu jaoks valesti on. Ja ma ju usun oma mõtteid, teooriaid, mis ajab närvi kole lillaks.
Kui teha punkti panemise korras paisutatud järeldusi, siis see, kuivõrd oskame suhetes teisi sallida, on vähemalt minu silmis ütlemata poliitilisena vaadeldav. Mõtlen selle all kollasest ajakirjandusest loetut, kus konservatiivsed maailmavaated peegelduvadki alalugu ju ka perekondlikes suhetes ja vastupidi. Mitte ainiti üksikisikuteraapia, vaid just paariteraapia on paslik viis, kuidas harjutada sallivust ja demokraatiat, sest meie igapäevaelu ei koosne ju vaid meist, vaid ka teistest. Kõik, kes te paariteraapias ei käi, te olete transfoobid!!! Haha… unless.
Soovitused. Tärganud huvi korral soovitan vaadata Orna Guralniku dokumentaalsarja „Couples Therapy”. Seda on lihtne segi ajada teiste riikide samanimeliste sarjadega. „Õige” tunnete ära selle järgi, et Orna on see, kes neis tööd teeb. Kes ei viitsi uut sarja vaadata, neile soovitan Jay Shetty taskuhäälingu osa, kus ta vestleb Ornaga.
Gregor Kulla on terapiseeritud ja medikaliseeritud. Muidu helilooja ja nüüd ka kirjanik, tuleb välja.
