Käimasoleva sündimuse kasvatamise debati valguses on eriti oluline pöörata pilk sotsiaalse heakskiidu pjedestaali varjus kössitavale tabuteemale – emaduse kahetsemisele.
Ainuüksi fraas „ma kahetsen lapsevanemaks saamist” võib tunduda paljudele instinktiivselt pühaduseteotusena, kätkedes endas hirmu, häbi ja hukkamõistu. Samal ajal tajume pea eranditult sellele rakenduvat kõrgeimat sorti topeltstandardit: sama fraas mehe suust tekitaks küll teatavat pahameelt, kuid päädiks kiirelt õlakehitusega stiilis „no mida neilt meestelt ikka oodata”. Isa, kes lahkus pere juurest, ei ületaks uudiskünnist moel, nagu seda teeks teade pere hüljanud emast.
Erinevate tõlgenduste taga on ühiskondlik kujutelm emadusest kui roosamannavahulisest õnnest, täiuslikust eufooriast, naiselikkuse tipphetkest – selle kahetsemine tundub üdini absurdne. Emaduse idealiseeritud kuvand on lääneliku mõtteviisi kindel osa, mille sümptomid on igapäevaelus hõlpsasti äratuntavad: ema armastust peetakse garanteerituks veel enne lapse sündigi, kuigi praktika näitab, et side ei pruugi alati tekkida. „Emme” on esimene sõna universaalselt pea igal pool maailmas, kuigi see võiks vabalt olla „issi” või „mamma” sõltuvalt sellest, kes lapsega enim aega veedab. Emainstinktist jutustatakse kangelaslugusid, kuigi teadus on ebaleval seisukohal selle olemasolu ja tugevuse suhtes.
Emadus kui institutsioon
Esseist ja romaanikirjanik Siri Hustvedt on esseekogumikus „Mothers, Fathers, and Others” (2021, ee „Emad, isad ja teised”) väga tabavalt tõdenud, et emadus on kahetasandiline: see on korraga nii naise suveräänne suhe oma viljakusega kui ka ühiskondlik institutsioon, millel on oma reeglid, rituaalid ja rühmitused. Kui esimese puhul toimib otsuse langetamine üksikisiku ehk sisemise „mina” tasandil, siis teise puhul koguneb emaka ümber väliskonsultantide delegatsioon, mis survestab sünnitama teatud ajal, teatud viisil, teatud koguses. Realiseerides oma viljakust lähtuvalt isiklikust otsusest, ei ole me siiski vabad ühiskondlikest ootustest – individuaalne muutub kollektiivseks kahe triibu ilmumisel rasedustestile.
Andrea O’Reilly võtab oma 2019. aasta monograafias „Intersections of Mothering” (ee „Emaduse ristumised”) lahti emaduse komponendid patriarhaalses ühiskonnas. Sisuliselt tugineb see kolmele peamisele sotsiaalselt kokkulepitud „müüdile”: 1) kõik naised soovivad saada emaks (essentsialiseerimine), 2) kõigil naistel on kaasasündinud oskus olla ema ja tunda emaarmastust (loomupärastamine) ning 3) kõik emad leiavad tähendust ja rõõmu ema olemisest (idealiseerimine). Just need müüdid, tugevamalt või nõrgemalt sõnastatuna, kinnistavad emaduse idealiseeritud staatust, kuhu ei mahu kõigi elusate inimeste kogemused ja läbielamised.
Realiseerides oma viljakust lähtuvalt isiklikust otsusest, ei ole me siiski vabad ühiskondlikest ootustest – individuaalne muutub kollektiivseks kahe triibu ilmumisel rasedustestile.
Seetõttu tundub igati loogiline, et nii sotsiaalsete ootuste keskele paiskumine kui ka kokkupõrge idealiseeritud vaatega emadusele, mis tugineb sootuks ebarealistlikele postulaatidele, võib põhjustada (väga põhjendatud) kahetsustunnet. Sellele võib omakorda lisanduda pettumus, kui ilmneb, et emadus, millele tehti suuremahulist reklaamikampaaniat, osutus üksildaseks, isoleerivaks ja hingetuks kogemuseks. Kuid miks me sellest pea üldse ei räägi, jättes emaduskahetsuse viimaseks tabuteemaks vanemluse vallas (väga tänuväärne erand ilmus tänavu Eesti Naise veergudel)?
Konserviavajaga tabu kallal
Kui lasin sotsiaalmeedias lendu üleskutse jagada oma emaduse kahetsemise kogemust, siis ausalt öeldes eeldasin nullilähedast vastukaja. Tegu on ikkagi raske teemaga, mida saadab suur avalik hukkamõist ning märkimisväärne risk oma lähedastele haiget teha. Reaalsus oli aga vastupidine – oma kogemust oli valmis jagama palju rohkem naisi, kui oleksin saanud intervjueerida. Empiiriline vaatlus kinnitas seega teema akuutsust ning kiivalt varjatud kannatust.
Alustame põhitõega: emaduse kahetsemine ei tähenda, et oma lapsi ei armastata või et neist ei hoolita. Pigem vastupidi – kõikidest intervjuudest kumas läbi vanemlik soojus ja vaieldamatu tahe tagada oma võsukeste heaolu. Emaduse kahetsemine väljendus pigem soovis aega tagasi pöörata, et teha teine otsus, või tõdemuses, et emaks saamine toimus valedes oludes.
„Tundsin, et ma ei ole ema rollis naturaalne. Tegin kindlasti vale valiku,” selgitab kahe lapse ema Helen Lõuna-Eestist. „Lapse saamine oligi pigem sotsiaalne surve kui teadlik otsus. Ma lihtsalt ei osanud seda noorena endale teadvustada,” täiendab Helen, mis viib meid omakorda tagasi arusaamani emadusest kui institutsioonist. Samas, kolme lapse ema Eliis, samuti Lõuna-Eestist, ei muudaks oma otsust emaks saada, kuid mainib, et oleks võinud olla lapse sünniks paremini ette valmistatud, mis omakorda oleks aidanud emadust lihtsamini omaks võtta: „Oleksin võinud keskenduda karjäärile ja enda elu loomisele, töökoht ja kodu oleks võinud olemas olla. Oleksin võinud rohkem enda küla ja sõprussuhteid luua jne.” Teisisõnu oleks hilisem vanemlus – mida riik praegu pigem ei toeta, kaaludes võimalust ergutada toetustega sünnitama pigem nooremaid inimesi – aidanud kaasa tugivõrgustiku loomisele.
Teine probleem väljendus väheses infos raseduse ja sünnituse kohta. Eliis kirjeldas seda järgmiselt: „Sünnitus oli ootamatu. Väljastusetapid said mulle selgeks alles sünnituse ajal. See oli minu jaoks väga kurnav ja traumeeriv, kuigi sünnitus kestis seitse tundi.” Naisi veab alt ka mainitud idealiseeritud ootus, et koos lapse sünniga marsib palatisse emainstinkt, mis kõik paika seab ning garanteerib õnneliku tuleviku. „Kui laps mulle lõpuks palatisse minnes sülle anti, siis ma ei saanud aru, miks mulle. See tundus veider,” jagab oma tundeid Eliis, kellel ei tekkinud emainstinkt kohe. Ta mõtles esialgu, et sünnitas lapse pigem partnerile.
Naisi veab alt idealiseeritud ootus, et koos lapse sünniga marsib palatisse emainstinkt, mis kõik paika seab ning garanteerib õnneliku tuleviku.
Kolmandaks pudelikaelaks on üksildus ning tugivõrgustiku eeldatust väiksem kohalolu. „Tundsin end emotsionaalselt ja füüsiliselt üksi koos vastsündinuga, kelle puhul ma ei teadnud, kuidas tema eest hoolitseda, kuidas tema vajadusi parimal viisil rahuldada ja kuidas temaga n-ö sõbraks saada,” jagab Helen. Sellele võib lisanduda ka ränk stigma, mis emaduskahetsusega kaasas käib. „Ma ei saanud magada ega süüa ja mul ei olnud rääkida kellegagi, kes mõistaks, mida ma läbi elan. Tundsin end nii süüdi selles, et ma ei naudi ema olemist,” tõdeb Eliis.
Mulle väga imponeerib üks mõte Peter Morgani lavastusest „The Audience” (2013, ee „Audients”): me kõik kanname endas elamata elusid. Palusin nii Helenil kui ka Eliisil sukelduda paralleeluniversumisse ning kirjeldada oma alternatiivset elu. Eliis oleks tegelenud rohkem maailma päästva hobiga ja erialase tööga, milleks praegu ei ole jaksu ega aega. Helen oleks reisinud, löönud kaasa vabatahtlikes organisatsioonides ning astunud Kaitseliitu, osalenud nädalavahetustel õppustel. „Mu elu oleks sellisel puhul vaimselt rikkalik, värviline ja oleksin ühiskonnale kasulik, mitte lihtsalt kellegi ema. Ühtlasi saaksin ringi reisida ega peaks olema kinni samas linnas endise abikaasaga ainult seetõttu, et meil on lapsed,” selgitab Helen.
Siinpuhul on huvitav, et lasteta elu ei kujutleta kui ainuüksi töö- ja rahakeskset, vaid mainitakse võimalust suuremal määral ühiskonda panustada, midagi luua, midagi anda. Kas meile nii tihti esitletud vastasseis pereema ja karjäärinaise vahel võib olla väär ning tõeline vastandumine on perekeskse ja kogukonnakeskse dimensiooni vahel?
Meetmed ja lahendused
Mõni konservatiivsem lugeja võib siinkohal küsida, miks me pühendame nii palju vaeva emaduse mahategemisele, eriti kui Eesti rahvas umbes viie minuti pärast in corpore välja sureb. Selliste lugude rääkimine aitab lõhkuda tabusid ja nendega kaasnevat stigmat. Me peame rääkima vanemluse varjatud poolest, et vähendada vaimset survet lastevanematele ning julgustada informeeritud valiku tegemist nende puhul, kel see teekond on veel ees. Rahva toimetuleku vaatest ei vaja me kvantiteeti, vaid kvaliteeti – rohkem armastatud lapsi ja õnnelikke täiskasvanuid. Taoline arutelu toob kõige paremini esile praeguse süsteemi puudujäägid, eriti olukorras, kus riik murrab pead rahvastikupoliitika müsteeriumide kallal. Kui varasemad küsitlused on keskendunud tõketele, mis on hoidnud naisi sünnitamast, siis nüüd saame pöörata tähelepanu kahetsustele, mis osutavad vajakajäämistele.
Kas meile nii tihti esitletud vastasseis pereema ja karjäärinaise vahel võib olla väär ning tõeline vastandumine on perekeskse ja kogukonnakeskse dimensiooni vahel?
Vaatleme uuesti eespool jagatud kogemusi. Esimesena torkab silma asjaolu, et ühel või teisel viisil mõjutab emaduskahetsust vanus – nooremana pole veel võimalik luua olmeprobleemide lahendamiseks vettpidavat tugiraamistikku, samuti on kerge langeda sotsiaalse surve ohvriks. Seetõttu võiks astuda sammu tagasi sünnitamise propageerimisest noorte seas, olgugi et riiklik huvi teema vastu on tingitud pigem soovist mahutada ühe naise fertiilsesse ikka võimalikult palju lapsi.
Teisalt läbib lugusid tugeva motiivina piiratud (või sootuks hävitatud) eneseteostus. Selleks ei ole ei aega, jõudu ega tihtilugu ka võimalusi, mida üksnes võimendab lastehoiuteenuste ebapiisavus. Siin me ei räägi tavalistest lasteaedadest – kuigi nende puhul on probleemiks nii kohtade olemasolu kui ka lühikesed tööajad –, vaid võimalusest jätta laps terveks õhtuks regulaarselt kellegi teise hoolde, et investeerida aega endasse. Pere ja lähedaste puudumisel võiksime ühiskonnana kaaluda lapsehoidjateenuse vahendamist näiteks kohaliku omavalitsuse egiidi all.
Vajame kuulamisvõime edendamist
Emadus on vaieldamatult kangelastegu ning suuri emotsionaalseid, füüsilisi ja rahalisi kulutusi nõudev ettevõtmine – sellele keegi vastu ei vaidle. Samas ei tasu seda kogemust idealiseerida, kohati isegi varjates sellega kaasnevaid negatiivseid külgi. Siinpuhul meenuvad mulle minu bioloogiaõpetaja sõnad, kes teatas naerusuiselt, et kui noored naised ainult teaks kõiki sünnituse aspekte, siis nad keelduksid sünnitamast. Seda näeme ka senimaani kasutuses olevas fraasis „rasedus pole haigus”, kuigi tegu ei ole terviseneutraalse seisundiga. Rasedus on kehale väga koormav, äärmuslikel juhtudel suisa surmav. Ka sünnitusega kaasnevad tüsistused võivad olla eluaegsed – nende aspektide varjamine või pisendamine sooviga sünnitajat „mitte hirmutada” aitab vaid kaasa hilisemale emaduses pettumisele. Pereplaneerimisotsused peavad olema tehtud informeeritult ning kõike riske teadvustavalt.
Me peame rääkima vanemluse varjatud poolest, et vähendada vaimset survet lastevanematele ning julgustada informeeritud valiku tegemist nende puhul, kel see teekond on veel ees.
Kõige selle valguses hakkas mind kummitama Pragya Agarwali kirjutatu: „Kui naised on tegemas valikut [lapsi saada], siis kas keegi üldse ütleb neile, et ole valmis – see saab olema väga raske? Ma ei arva nii. Emadus on mitmes mõttes elu muutev kogemus. Me ei tea, kuidas see meid muudab. Me ei saa midagi ennetavalt eeldada. Kõik, mida me peaksime teadma, on see, et suure tõenäosusega me ei ole samad inimesed, kes me olime enne selle läbielamist.”[1]
Emadus, nagu iga kogemus siin ilmas, võib tuua kaasa kahetsuse ja pettumuse – see on normaalne. Mis aga ei ole vastuvõetav, on selliste tunnete keelustamine tabu pitseriga – avalikus diskursuses peab olema ruumi igale emotsioonile ja kogemusele. Sellest tulenevalt järeldan, et paraku võib tähtsaimaks elemendiks sündimuse edendamisel osutuda kuulamisvõime.
[1] Agarwali, P. 2021. (M)otherhood: On the choices of being a woman, lk 331. Canongate Books.
Katarina Budrikul on kaks magistrikraadi: üks politoloogias ja teine Euroopa õpingutes. Päeval kantseliiti mässitud riigiametnik, öösel viisaka käitumise ja feministliku lugemusega sotsiaalkriitiline esseist.
Diandra Rebase on graafiline disainer ja kunstiline juht, kes läheneb oma loomingule absurdsuse, ootamatuse ja kohmakuse kaudu, mis lõpuks realiseerub exquisite corpse’i vormis.
